Seda juhtus rohkem kui korra. Pärast COVID-19 põdemist esines Shukisel sageli mälukaotuse episoode. Ta unustas õhtusööki valmistada, tal oli raskusi asjade kirjeldamisega ja temas tekitasid segadust kellaajad, millal ta oma lastele kooli järgi pidi minema. «Mul ei olnud selliste asjadega kunagi varem raskusi olnud. Mulle tundus, et mu aju lihtsalt ei tööta enam nii nagu peab.»
Shukis on üks miljonitest inimestest maailmas, kes pärast koroonaviiruse põdemist on teatavat kognitiivse võimekuse langust täheldanud. Seetõttu on laiemat kõlapinda hakanud saama ka nn ajuudu* probleem. «Paljud erinevate probleemidega patsiendid on öelnud, et see on nende tegutsemisvõimet pikka aega seganud,» ütleb Dublini Trinity College’i neuroteadlane Sabina Brennan. Loodetavasti tähendab kõrgenenud huvi, et selle probleemi all kannatavatele inimestele on varsti võimalik ka paremini abi anda. «Kui pandeemiast midagi positiivset välja tuua, siis asjaolu, et teadusringkond pöörab tänaseks ajuudule palju rohkem tähelepanu,» ütleb Brennan.
*Ajuudu ei ole ametlik eestikeelne meditsiiniline termin, sest kõnealuse seisundi kohta konkreetset omakeelset vastet veel polegi. Ajuudu on otsetõlge ingliskeelsest fraasist «brain fog». Tõenäoliselt vene keele mõjul on varem nende sümptomite kogumi kirjeldamiseks kasutatud ka kõnekeelset väljendit «udus aju». -M.K.
Ajuudu mõiste võeti esimest korda kasutusele 1800. aastate alguses, mil saksa arst Georg Greiner kirjeldas esmakordselt kognitiivset defitsiiti sõnadega «udus mõistuse valgus» ja «teadvuse hägustumine». Ajuudu kui terminit on sellest ajast peale kasutatud loiu kognitsiooni kirjeldamiseks lainetena, kuid 1990. aastatel hakkas see taas populaarsust koguma. Siis hakati sellega kirjeldama kroonilise väsimuse sündroomi ja mõnede autoimmuunhaigustega elamise kogemust.