NEW SCIENTIST Koroonaviiruse põdemise mõjul pistavad paljud rinda hägustunud mõttetegevuse ja mäluprobleemidega

Kayt Sukel
, New Scientist, kaasautor
Copy
Pilt on illustreeriv.
Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels

Courtney Shukis ootas lõunat: ta oli just COVID-19st toibunud ja oli rõõmus, et saab taas oma sõpradega kohtuda. Enne oma Texases asuvast kodust lahkumist vaatas ta kalendrit ja jättis meelde, kus ja millal ta restoranis olema pidi. «Aga selle asemel, et sinna minna, istusin oma autosse ja sõitsin täiesti teise kohta,» meenutab naine. Istusin pool tundi laua taga, vaatasin oma telefoni ja mõtlesin, kus kõik on. Mu aju oli täielikus udus.»

Seda juhtus rohkem kui korra. Pärast COVID-19 põdemist esines Shukisel sageli mälukaotuse episoode. Ta unustas õhtusööki valmistada, tal oli raskusi asjade kirjeldamisega ja temas tekitasid segadust kellaajad, millal ta oma lastele kooli järgi pidi minema. «Mul ei olnud selliste asjadega kunagi varem raskusi olnud. Mulle tundus, et mu aju lihtsalt ei tööta enam nii nagu peab.»

Shukis on üks miljonitest inimestest maailmas, kes pärast koroonaviiruse põdemist on teatavat kognitiivse võimekuse langust täheldanud. Seetõttu on laiemat kõlapinda hakanud saama ka nn ajuudu* probleem. «Paljud erinevate probleemidega patsiendid on öelnud, et see on nende tegutsemisvõimet pikka aega seganud,» ütleb Dublini Trinity College’i neuroteadlane Sabina Brennan. Loodetavasti tähendab kõrgenenud huvi, et selle probleemi all kannatavatele inimestele on varsti võimalik ka paremini abi anda. «Kui pandeemiast midagi positiivset välja tuua, siis asjaolu, et teadusringkond pöörab tänaseks ajuudule palju rohkem tähelepanu,» ütleb Brennan.

*Ajuudu ei ole ametlik eestikeelne meditsiiniline termin, sest kõnealuse seisundi kohta konkreetset omakeelset vastet veel polegi. Ajuudu on otsetõlge ingliskeelsest fraasist «brain fog». Tõenäoliselt vene keele mõjul on varem nende sümptomite kogumi kirjeldamiseks kasutatud ka kõnekeelset väljendit «udus aju». -M.K.

Ajuudu mõiste võeti esimest korda kasutusele 1800. aastate alguses, mil saksa arst Georg Greiner kirjeldas esmakordselt kognitiivset defitsiiti sõnadega «udus mõistuse valgus» ja «teadvuse hägustumine». Ajuudu kui terminit on sellest ajast peale kasutatud loiu kognitsiooni kirjeldamiseks lainetena, kuid 1990. aastatel hakkas see taas populaarsust koguma. Siis hakati sellega kirjeldama kroonilise väsimuse sündroomi ja mõnede autoimmuunhaigustega elamise kogemust.

Iseenesest ei ole ajuudu siiski meditsiiniline seisund ja selle diagnoosimiseks pole ka selgeid kriteeriume. Pigem on tegemist üldise mõistega, mis hõlmab paljusid kognitiivseid sümptomeid, sealhulgas mõtteselguse puudumist, mäluprobleeme ja keskendumisraskusi. «See on viis öelda, et inimese mõtlemine, mälu või keskendumine ei ole enam samal tasemel kui varem,» selgitab Andrew Budson Bostoni veteranide tervishoiuasutusest.

Tänaseks seostatakse ajuuduga kümneid erinevaid seisundeid, sealhulgas allergiaid, menopausi, aktiivsus- ja tähelepanuhäiret ja neerupuudulikkust, aga ka vaimse tervise häireid nagu ärevus ja depressioon. «Inimesed on ajuudu terminit kasutanud kognitiivsete sümptomite kirjeldamiseks, mis väga paljude meditsiiniliste probleemidega pikaajaliselt kaasa tulevad,» ütleb New Yorgi Weilli meditsiinikolledži neuroloog Anna Nordvig. Seetõttu on pea võimatu eitada statistikat ajuudu laia leviku kohta, kuid Nordvig usub, et see on isegi tavalisem, kui paljudes kliinikutes hinnatakse.

Tagasi üles