Miks väikerahvad välja ei sure? (2)
/nginx/o/2016/09/28/5894539t1h7932.jpg)
12. juuni 2022, 10:00
Maailmas elab tuhandeid väikerahvaid, kes on väga oluline osa kultuuriruumist. Läbi aegade on väikerahvaid ohustanud suuremad naabrid, neid on üritatud nii füüsiliselt kui ka kultuuriliselt hävitada. Kahjuks on see jätkunud tänini. Väikerahvaste kultuuride ja keelte ohustatus on tõsiasi. Nüüdseks on loodud hulk organisatsioone ja ühendusi, kes võitlevad väikerahvaste ja nende kultuuride säilimise nimel. Kuigi väikseid keeli ja ka rahvaid sureb alatasa välja, on pisikesed rahvad osutunud üllatavalt vastupanuvõimeliseks. Eri riikides panevad nad vastu assimileerimispoliitikale, keelduvad lahustumast dominantühiskonda ja hoiavad oma identiteeti.
Etnoloogina olen üle kahe aastakümne teinud välitöid Venemaa Arktikas, kus elab kümneid väikesearvulisi põlisrahvaid. Nende rahvaste keelte ja kultuuride ohustatus oli oluline teema juba nõukogude ajal. 1930. aastatest alates räägiti ohustatud väikerahvastest, tarvidusest päästa riiklikul tasandil nende kultuuri ja keelt ning talletada nende kultuuripärandit, enne kui see hääbub. Õigupoolest oli kogu nõukogude etnograafia ja folkloristika siht jäädvustada peatselt kaduvat pärandkultuuri. See on üks põhjus, miks nõukogude ajal avaldati üsna vähe publikatsioone eri rahvaste kultuuride kohta. Nimelt usuti, et need kultuurid surevad varsti välja, seetõttu tuleb kõigepealt see kultuuripärand, mida veel leidub, kokku koguda.
Terved põlvkonnad etnograafe ja folkloriste kogusid fanaatiliselt materjali arhiividesse ja muuseumifondidesse, kus väga suur osa nendest on siiani hoiul ja läbi töötamata. «Traditsioonilise kultuuri» riismed tuli kibekiiresti kokku korjata, lootes, et hiljem, kui need rahvad on välja surnud või lahustunud, jõuab talletatu avaldada raamatutes ja teadusartiklites. Eriti kindlalt usuti, et peatselt surevad välja Siberi väikerahvad.
Siberi rahvad olid teatavasti teinud «suure hüppe feodalismist sotsialismi», kuid mingil kummalisel kombel arvati, et nad pole seda veel päriselt saavutanud. Selline poolik sotsialismis maabumine tähendas marksistliku-leninistliku doktriini järgi seda, et Siberi väikerahvad olid «maha jäänud» (vn ототсталые) ja neid tuleb kiiremini järele aidata. Kuna aga traditsiooniline eluviis – küttimine, põhjapõdrakasvatus ja korilus – ei sobinud moodsa industriaalse sotsialistliku põllumajandusega, pidi see elulaad kaduma ja koos sellega ka Siberi rahvaste kultuurid.
Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist loodi Siberi eri regioonides väga jõulised organisatsioonid, kelle nõue oli soodustada põlisrahvaste õiguste ja nende kultuuride säilimist. Millalgi ühinesid need katusorganisatsiooniks, mida ka Venemaal tuntakse ingliskeelse lühendi RAIPON järgi. Selle venekeelne täisnimetus tähendab tõlkes Põhja, Siberi ja Kaug-Ida väikesearvuliste põlisrahvaste assotsiatsiooni.
Mõne aastaga kujunes sellest professionaalne organisatsioon, kes võitles väikerahvaste kultuuride väljasuremise vastu ja sulandus ruttu asjaomasesse rahvusvahelisse võrgustikku. Käisin RAIPONi inimestega kunagi palju läbi ning olin siiralt üllatunud võrgustiku ulatusest: seal olid koos eri organisatsioonid Kanadast Austraaliani. RAIPONi aktivistid sõitsid päris palju mööda maailma ringi ja jagasid oma kogemusi teiste ohustatud väikerahvaste esindajatega. Ühtaegu muidugi õppisid ja tulid tagasi uute teadmistega, kuidas oma võitlust paremini korraldada ja ellu viia.
Igal rahval oma territoorium
Eelkirjutatust võib põhjendatult välja lugeda mõnetist irooniat. Professionaalsed väikerahvaste õiguste eest võitlevad organisatsioonid on omaette maailm, mille kohta võib kirjutada pika käsitluse. Selle artikli kontekstis on tähtis aga see, et nad on väga tihti kinni jäänud 19. sajandi arusaama eksootiliste põlisrahvaste identiteedist. Et olla ehtsad, peavad Siberi põlisrahvad olema 18. või 19. sajandi maadeavastajate ja rändurite päevikutes talletatu omalaadsed koopiad. Soovitatavalt kandma samu riideid ja viljelema sama eluviisi. Ühesõnaga, vastama «traditsioonilisele arusaamale». Pealegi on just Siberi põlisrahvaste aktiviste väga tugevalt mõjutanud nõukogude etnograafia arusaam, millistele kriteeriumidele peab rahvas (moodsas keeles «etniline grupp») vastama, et temast saaks rääkida kui elujõulisest rahvast, mitte hääbuvast või peaaegu välja surnud etnosest.
Nõukogude etnograafia marksistlikus traditsioonis oli rahva kultuur seotud majandusega. (Vast mäletate kontseptsiooni majanduslikust baasist ja ideoloogilisest pealisehitusest.) Üks ei saanud eksisteerida ilma teiseta. Nõukogude Liidus olid kõik rahvad muu hulgas territoriaalsed. See ongi põhjus, miks Nõukogude Liit oli jagatud rahvuslikeks üksusteks, nagu liiduvabariigid, mille sees olid rahvuslikud autonoomsed nõukogude vabariigid, oblastid ja rajoonid kuni rahvusküladeni. Nii pidi igal rahval olema oma territoorium ja spetsiifiline elulaad, mille juurde kuulus ainulaadne vaimne ja aineline kultuur. Vaimne kultuur tähendas muistendeid, laule ja kombeid, aga ka keelt. Aineline (materiaalne) kultuur oli peamiselt rahvariided ja käsitöö. Just nende alalhoid tähendas Nõukogude Liidus väikerahvaste säilimist; loendamatud kultuurimajad, folkloori- ja rahvatantsurühmad ning rahvakunsti töökojad olidki rajatud selleks, et päästa väikerahvaste kultuure väljasuremisest.
Leningradis asutati Herzeni ülikooli juurde legendaarne (ilma irooniata) põhjarahvaste instituut, kus koolitati nii põhjarahvaste keelte õpetajaid kui ka eespool mainitud klubide, ringide ja rühmade juhatajaid. Nii mõnedki toonased keele-, folkloori-, tantsu- või käsitööõpetajad on nüüd ise kas aktivistid või nende õpetajad. Paradoksaalsel kombel on kombinatsioon «territoorium, majandus ning vaimne ja materiaalne» kandunud ka praeguste põlisrahvaorganisatsioonide tegevusse. Õigluse nimel peab mainima, et sõna «territoorium» kätkeb endas veel põlisrahvaste õigusi maale, kuid see on eraldi kirjutise teema.
Traditsioonid kanduvad ikkagi edasi
2001. aastal avaldas Nikolai Vahtin, minu hea sõber ja kolleeg Peterburi Euroopa ülikoolist, venekeelse raamatu «Põhjarahvaste keeled XX sajandil. Uurimusi keelenihkest». Ühes peatükis on ta keskendunud sellele, miks ei sure välja Venemaa Kaug-Ida rahvaste keeled. Nikolai Vahtin on teinud kadestusväärselt kaua välitöid Tšukotka ja Kamtšatka rahvaste seas, juba nõukogude ajal avastas ta enda jaoks mitme Vaikse ookeani saare põlisrahvaste külad ning tal oli võimalus aastakümneid dokumenteerida keeleprotsesse. Peale selle on ta saanud teha välitöid legendaarsete Jakuutia (nüüd põhinimi Sahha) pomooride, nimelt Russkoje Ustje küla elanike seas.
Selles raamatus on peatükk, kus ta kirjeldab, kuidas Venemaa Vaikse ookeani saarte põliselanike keeled, mille hääbumist prognoositi juba tsaariajal, siiski eksisteerivad. Lühidalt kokku võttes: iga kord, kui teadlased lähevad nendesse küladesse, esitletakse neile vanureid, kes on viimased keeleoskajad. See kordus aastakümnest aastakümnesse kuni 1990. aastate lõpuni. Iga kord väitsid kohalikud, et nad on oma keele minetanud, kuid ikkagi leidub külas üksikuid vanu inimesi, kelle juurde võivad lingvistid minna uurimistööd tegema.
See on väga tüüpiline olukord Siberis ega käi ainult emakeele valdamise kohta. Peapõhjusi on kaks. Esiteks, nooremad inimesed üle terve Siberi väidavad, et nemad pole kunagi õppinud oma rahva keelt, kombeid ega traditsioone ega tea neist midagi. Ent mida aeg edasi, seda rohkem muutuvad needsamad noored inimesed traditsiooni ja kultuuri kandjaks. Ajapikku saavad neist inimesed, kes pärimusest kõige enam teavad, niisiis pärimuse hoidjad. Teiseks, tegelikult teavad tavade keskel üles kasvanud inimesed oma rahva kultuurist palju rohkem, kui nad ise arvavad. Kui nad saavutavad vanuse, millal peavad hakkama kandma hoolt oma kogukonna kommete eest ja neid suunama, siis õpivad nad palju juurde, täiendavad oma teadmisi ja neist saavad traditsiooni kandjad.
Emakeele vahetumine
Kuid on veel üks aspekt, miks ma olen mõnevõrra skeptiline ja irooniline, kui kõne alla tulevad väikerahvaste esindusorganisatsioonid ja nende arusaam kultuurist. Väga tihti on põliselanikel, kes elavad tundras, taigas ja viimasel ajal isegi linnades, hoopis teistsugune arusaam oma identiteedist ja kultuurist kui igat masti aktivistidel või teisest rahvusest inimestel.
Üks väga hea näide on suhtumine keelesse. Me kõik teame, et iga rahva keel on automaatselt emakeel; kui seda ei valda, ei tähenda see midagi muud kui oma identiteedi, seega ka rahvuse kaotamist. Eriti tugev on selline arvamus eestlaste seas ja üldse Euroopa rahvastel, sest üldiselt on keeleline identiteet Euroopas väga tähtis. Siberi väikerahvastel on asjad tihti teisiti.
Ilmeka näite saan tuua 2000. aastast Jakutskis. Ma tegin koostööd ühe uurimisinstituudiga, mis tegeleski väikerahvaste probleemidega. Jakuutias elavad peale jakuutide (kes ei pea ennast väikerahvaks) evengid, eveenid, dolgaanid, jukagiirid ja tšuktšid. Juhtus nii, et ma sattusin evengi sektori koosolekule. Seal tõusis püsti üks lugupeetud teadlane ja pidas vihase kõne. Nimelt oli ta pikka aega kirjutanud evengi keele õpikut. Õpik sai valmis ja saadeti evengi küladesse, mis asuvad mitmel pool Jakuutias. Mingil ajal oli teadlane käinud Loode-Jakuutias asuvas Olenjoki külas, mille elanikest enamik on evengid. Suur oli teadlase ehmatus, kui ta avastas kohalikust koolist kastitäie oma õpikuid, mis olid veel lahti pakkimata. Kuna ma ise tegin parajasti samas kandis uurimistööd, sain selgitada, et sealsed evengid läksid juba 18. sajandil üle jakuudi keelele ning peavad seda oma emakeeleks.
Jakuutia on suurepärane näide selle kohta, kuidas «emakeeled» on aja jooksul vahetusse läinud. Näiteks jukagiirid on viimase kolmesaja aasta jooksul vähemalt kolm korda läinud üle teisele keelele, et siis võtta taas tarvitusele jukagiiri keel. Nüüdisajal on nende seas rohkem inimesi, kes peavad oma emakeeleks jakuudi ja vene keelt kui jukagiiri keelt.
Emakeele mõiste ambivalentsust näitab ka Sahhalini nivhide juhtum. Nivhidest sõna otseses mõttes roogiti nivhi keel välja 1970. ja 1980. aastail. Viibisin Põhja-Sahhalinil külas, kus enamik elanikkonnast olid nivhid. 600 inimesest kümmekond vanurit valdas nivhi keelt esimese keelena. Külas eksisteeris nivhi kultuuriühing, mille üks siht oli korraldada nivhi keele õpet. Ometi ei vallanud ka kultuuriühingu soliidses eas aktivistidest keegi nivhi keelt vabalt. Nii oli tekkinud paradoksaalne olukord, kus nivhi tunnusjoonena ei olnud tähtis mitte nivhi keele oskus, vaid selle õppimine iga-aastastes keelelaagrites, mis kestsid liiga lühikest aega, et keegi oleks suutnud keelt selgeks saada.
Korraks peatun Russkoje Ustje pomooridel. Pomoorid on vene meresõitjad, kes rajasid oma küla Põhja-Jäämere rannikule arvatavasti 17. sajandil. Tänapäeval ei erine sealsed pomoorid ei väljanägemiselt, eluviisilt ega keelelt (jakuudi keele põhjadialekt) evengidest ega jukagiiridest. Pomoori identiteedi alus on õigeusk ja 17. sajandi vene folkloor. Vene keel on neil teine keel; et hoida omapära, püüavad nad rõhutada 17. sajandi murde jooni.
Rahva omapära väljendavad sümbolid
Ajal, kui emakeel ja traditsiooniline kultuur pole enam väikerahvaste identiteedi selgroog, on välja kujunenud teised ühendavad tunnused. Identiteedi kese on üksikud sümbolid, mis väljendavad rahva omapära. Minu vaatluste järgi on paljude Siberi põlisrahvaste ühtekuuluvustunde alus teadmine oma sugulussuhetest ja suguvõsa kokkuhoid. Selleks et olla dolgaan või tšuktši, on esmatähtis teada oma eellasi ja sugulasi. Suguvõsa solidaarsusega kaasnevad teatud sotsiaalsed normid ehk reeglid selle kohta, kuidas sugulased peavad üksteist aitama. Suguvõsa ühismeelsus on oluline ka selleks, et kohalikel valimistel oma programm läbi suruda, sest üldjuhul hääletavad sugulased sugulaste poolt.
Väga paljudele Siberi rahvastele on tähtis traditsiooniline köök või õigemini selle koostisosad. Eskimote keskne rahvustoit on vaalaliha, dolgaanidel mõned jahutooted, evengidel põdravere lisandiga toidud. Omapärased road eristavad väikerahvaste esindajaid oma naabritest ning annavad neile võimaluse näidata oma «kultuuri» igasugustel festivalidel.
Osa Siberi külades on etniliseks tunnuseks muutunud majade arhitektuur ja sisustus. Nii võib mõnes Taimõri, aga ka Jakuutia külas öelda, kas siin majas elab nganassaan, jakuut, kasakas või venelane. Majade ehituslaad on Siberis ka sakslaste, eestlaste ja lätlaste põhitunnus.
Kokku võttes võib öelda, et etniline identiteet on väga keeruline segu eri sümbolitest. Väikerahvad muudavad oma elulaadi ja elukohta nagu kõik teised inimesed. Seega on traditsiooniline kultuur lakanud olemast ainukene tunnus, mis neid teistest eristab ja loob rahvusliku eneseteadvuse. Etnoloogina lisaksin, et enne kui hakata inimestele nina alla hõõruma «Te olete oma kultuuri kaotanud!», tasub kindlaks teha, kuidas selle rahva esindajad ise oma kultuuri mõtestavad.
Aimar Ventsel (1970) on etnoloog ja sotsiaalantropoloog, töötab Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudis etnoloogia kaasprofessorina. Ta on teinud etnograafilisi välitöid Lääne-Siberis, Jakuutias ja Ida-Saksamaal. Peamised uurimisteemad on majandus- ja juriidiline antropoloogia, muusikakultuurid, identiteet ja omandisuhted muusikaäris.
Artikkel ilmus ajakirja Horisont mai-juuni numbris.
