/nginx/o/2022/06/01/14592486t1h59d8.jpg)
Kunstiajaloo publikatsioonidest jääb vahel mulje, et kunst on ainuomane kõrgtsivilisatsioonidele ja seega suhteliselt lühikese ajalooga. See on ekslik mulje, mida võimendab ehk seegi, et arheoloogid on muinaskunsti teemadel sageli kidakeelsed. Kui määratleda (kujutav) kunst kui väljendusvorm, mis kajastab nii selle loojate kui ka vaatajate (kasutajate) esteetilist tunnetust, jõuame ühtäkki väga kaugele minevikku.
Jättes kõrvale vanimad üksikilmingud, mis ulatuvad üle saja tuhande aasta taha, hakati kunsti jõudsamalt viljelema umbes 50 000 kuni 40 000 aasta eest. Tollest ajast pärinevad vanimad teadaolevad koopamaalingud Hispaanias ja Okeaanias ning mammutiluust kujukesed Saksamaal. Kunstnikud olid nii nüüdisinimesed (Homo sapiens) kui ka neandertallased. Järgnevatesse kümnetesse aastatuhandetesse mahuvad aga juba sellised kiviaja kunsti kuulsused nagu Hispaania ja Prantsusmaa koopamaalingud ning mitmel pool Euraasias valmistatud naisefiguurid, nn Veenuse kujukesed.
Ka Ida- ja Põhja-Euroopa metsavöönd ei olnud kiviajal kunsti mõttes vaeslapse staatuses. Tõsi, vahel jääb siinsel alal tehtu maailma teiste piirkondade vanade ja ennekõike monumentaalsete taieste varju. Samas ei ole veidigi üksikasjalikumat kunstiajalugu võimalik esitada ilma Fennoskandia kaljutaideta ja usume, et ka ilma Läänemere piirkonna luugravüüri ja eri materjalidest pisiplastikata. Siin jagub nii šedöövreid kui ka kunsti, mis kõneleb kujutatu korduse ja rohkuse kaudu.
Pisiplastika, meie artikli peateema, kuulub maailma vanimate kunstivormide hulka ja seostub (mõne oletusliku erandiga) nüüdisinimesega. Kogu maailmast on leitud kümneid või lausa sadu tuhandeid luust, sarvest, merevaigust ja eri kivimitest tehtud kiviaegseid kujukesi. Kujutatud on peamiselt inimesi ja loomi (kogu loomariigi mitmekesisuses) või kedagi, kes näivad meie silmis olevat nende moodi. Vanimad, ligi 30 000 aastat tagasi lössist voolitud ja seejärel põletatud keraamilised skulptuurikesed on leitud Dolní Věstonice ja Pavlovo asulakohast Tšehhist. Veidi uuemast ajast on üksikuid keraamilise figuraalplastika katsetusi aga teada mujaltki, näiteks Horvaatiast.
Selle kunstivormi kõrgaeg kiviaegses Euroopas oli 9000 kuni 5000 aastat tagasi, kui keraamilisi, enamasti naisi kujutavaid kujukesi valmistasid Lähis-Idast Euroopasse rännanud ja seejärel Euroopa mandriosa lõuna-, kesk- ja läänealadele elama asunud põlluharijad. Umbes 6000 aasta eest kujunes Läänemere idakaldal, sh Eestis, välja omanäoline keraamikakunsti piirkond. Kuna neile aladele ei jõudnud varased põlluharijad, võib arvata, et siinse keraamikakunsti omandasid Euroopa metsavööndi lääneosas elanud kütid-kalurid-korilased iseseisvalt.
Eestist ja Ingerimaa lääneservast on leitud kümneid kiviaegseid keraamilisi figuure. Täpset arvu me ei tea, sest enamik neist on säilinud vaid tükkidena. Kokku oleme praeguseks eristanud 125 tervikfiguuri ja kujukese katket, kuid küllap suureneb skulptuurikeste arv kõikide Eesti leiukogude ülevaatuse käigus veelgi. Need on leitud kümnest asulakohast, mille vanust hinnatakse vahemikku 6000 kuni 4000 aastat tagasi. Kõik need taiese(tüki)d on väikesed, enamasti ainult mõne sentimeetri kõrgused, ja tugevalt stiliseeritud. Enamik figuure on katki, sageli purunenud kildudeks.
Selle järgi, kas need kujukesed sarnanevad enam inimese või loomaga, võib kuusteist neist liigitada antropomorfseks ja viis zoomorfseks. Ülejäänud tükid on liiga väikesed, et teha kindlaks, millistest skulptuuridest need pärinevad. Kasutame sellist jaotust, kuigi täpselt määrata on võimatu ja ehk isegi mõttetu, kuna me ei tea, keda tegelikult on kujutatud. Kas tegemist on reaalsete inimeste ja loomadega või hoopis müütiliste olenditega, kes võivad eneses ühendada loomi ja inimesi? Loominimesed on teada kunstis üle kogu maailma, nad on tavalised nii ajalooliste kui ka praegusaja traditsiooniliste ühiskondade usundites.
Zoomorfseid figuure on Eestist leitud vähe ja peaaegu kõik neist on erilaadsed: üks veelinnupea, pringel ja uss; vaid mingisuguse neljajalgse eluka kujutisi on kaks eksemplari. Antropomorfsed kujukesed jagunevad kahte rühma: püstised (neli figuuri) ja kõverdatud (seitse figuuri). Ühelgi eksemplaril ei ole kujutatud sootunnuseid, mis eristab meie figuure paljudest kiviaegsetest kunstivormidest, kus üldjuhul toodi esile rinnad ja/või suguelundid.
Kõik püstised kujukesed on katki, seetõttu on raske luua neist tervikpilti. Siiski on neil kõigil ühine tunnus: õlgade poole laienev kehaosa ja ettepoole kaarduv jalgade osa ning suhteliselt suur ja eristuv peaosa. Kõverdatud figuuridel on kumer seljaosa, pea ja jalad ettepoole kaardus. Villa I asulakohast leitud figuur on sedavõrd kõverdatud, et pea ja jalad puutuvad peaaegu kokku. Teine iseloomulik tunnus on suur nina, mis võib olla niivõrd suur, et eelnimetatud Villa figuurike näeb välja nagu Tove Janssoni muumitroll.
Nii keha kui ka nägu on üldjuhul edasi antud väheste detailidega. Kõige uhkem on Valma asulakohast leitud kujuke, millel on hoomatavalt väljendusrikas näoosa, eristatud jalad, nähtavad käed ning naljakas harjalaadne moodustis seljal. Väike osa meie kujukestest on olnud kaunistatud ornamentidega. Nende hulgas eristub omakorda Akalist leitud antropomorfne keraamiline figuur, millele kantud täkked võivad markeerida karusnahkset rõivast.
/nginx/o/2022/06/01/14592483t1h5617.jpg)
Eesti keraamilisele pisiplastikale leiab väga häid vasteid naaberaladelt. Antropomorfseid figuure on leitud Lätist, Lääne-Venemaalt ja Soomest, mõnevõrra ka Rootsi rannikualadelt. Zoomorfsete kujukeste levikuala on pisut laiem, ulatudes ka Leedu ja Valgevene põhjaossa. Sealgi on need leitud peamiselt asulakohtadest, ainult kaks haudadest. Kattub ka kujukeste valmistamise aeg. Ainus erand on Soome, kus üksikute kujukeste valmistamine algas juba mõni sajand varem – vähemalt 6500 aastat tagasi.
Kogu levikualal on zoomorfsete figuuridena sageli kujutatud veelinde, kuid muu varieerub suuresti. Ent antropomorfsete figuuride puhul ‒ neid on kaugelt enam kui loomasarnaseid ‒ torkab silma märgatav ühtsus: neil on igal pool kaks eespool mainitud esitusviisi, püstine ja kõverdatud. Kõik kujukesed on väikesed, enamasti ainult mõne sentimeetri suurused. Need on stiliseeritud ja vaid üksikutel eksemplaridel on rõhutatud sootunnuseid. Keraamiline pisiplastika on valmistatud normide, kaanoni järgi, ehkki iga figuur on omanäoline.
Keraamiliste kujukeste tähendust on otsitud sajandi jagu ja sellesse on andnud oma panuse ka Eesti teadlased. Enamasti on kujukestele omistatud usundiline taust. Neis on nähtud jumalaid, amulette, tootemeid, iidoleid, inimeste «asendajaid» või isegi vaenlasi. Aga neid on peetud ka hingedeks ja surnud esivanemateks, šamanismilaadsete uskumuste väljenduseks, seostatud haiguste ja surmaga. Arvatavasti olid keraamilised figuurid tõesti seotud sakraalsete tegevustega, kuid täpsema seletuse tarbeks ei ole meil paraku ühtegi mõistlikku argumenti.
Kuigi kujukestel on tähendus olnud ka tervena – sellele osutavad haudadest leitud ja üksikud ookriga värvitud tervikfiguurid (sh üks Valmast leitud antropomorfne kujuke) –, on märkimisväärselt suur osa figuuridest katki. Korduvalt on juhitud tähelepanu sellele, et neid on võidud purustada tahtlikult. Ühe oletuse järgi võidi skulptuure või vähemalt osa neist tehagi selleks, et need hiljem hävitada. Arvestades keraamiliste figuuride suurust, kuju ja vormimisviisi, ei ole tõenäoline, et sedavõrd paljud neist on purunenud kogemata. Jägala Jõesuu V asulakoha figuurikatkete mikroskoopuuringud ja proovikatsed viitavad kahele tahtlikule purustamisviisile: need on katki löödud millegi peale toetatuna või neid lihtsalt käes hoides.
Mitu figuuri ja nende katket on pärit elamujäänustest. Ilmekas näide on juba mainitud Jägala Jõesuu V asulakoht, kus enamik kujutükke on leitud kahest hoonepõhjast. Kindlamalt kui kunagi varem saame oma uuringute põhjal öelda, et usunditoiminguid tehti kiviajal Eestis ka elamutes. Nende riituste sisu mõistmiseks ei ole meil aga kahjuks ühtegi pidepunkti.
/nginx/o/2022/06/01/14592480t1h6f74.jpg)
Savifiguuride ühetaolisus, ulatuslik ja pikaaegne levik, purustusviisid ja maha jätmise kohad annavad piisava aluse arvata, et neid kasutati rituaalsetes, küllap uskumustega seotud toimingutes. Nii on Eesti kiviaegne keraamiline pisiplastika osa normipäraselt tehtud religioossest kunstist, mis oli iseloomulik vahemikus 6000 kuni 4000 aastat tagasi peamiselt Läänemere idakallastel elanud inimestele. Kuna neid inimesi seovad sarnane aineline kultuur ja laialdased vahetusvõrgustikud (nad olid ka geneetiliselt lähedased), on tõenäoline, et sellist kunstivormi hoidis ühtsena omavaheline läbikäimine ja samalaadsed käibivad arusaamad mingitest uskumustest.
Ent kujukeste täpsem tähendus ilmselt jääbki meile teadmata. Ometi võib rahul olla ka sellega, et suudame kiviaegsetest inimestest alles jäänud esemetes ja nende tükkides eristada põhijooni, mis kandsid toona muu hulgas kunstilist väärtust. Me teame, kuidas neid figuure valmistati, ja vähemalt osaliselt sedagi, mida nendega ette võeti. Ei ole põhjust kahelda, et kunst oli osa kiviaja inimeste normaalsest teadvusväljast. Paraku ei ole meil aimugi, milline see teadvusväli oli, sest näeme vaid pudemeid minevikutoimingutest, mis on endast jätnud mingisuguseid materiaalseid jälgi. See ei tohiks meid aga häirida, sest ainuüksi teadmine eri kunstivormide olemasolust tuhandeid aastaid tagasi on osa meie praegusest teadvusest; see toidab meie meeli ja rahuldab teadmishimu.
Aivar Kriiska (1965) on Tartu ülikooli laboratoorse arheoloogia professor.
Irina Hrustaljova (1986) on Tartu ülikooli doktorant ja nooremteadur.
Artikkel ilmus ajakirja Horisont mai-juuni numbris.
/nginx/o/2021/03/05/13665065t1h1d11.jpg)