Teadlane: mikroplasti merest koristada pole mõtet, juurdevoolu tuleb takistada

Urmas Lips ja allveeliugur MIA, millega meresüsteemide instituut teeb praegu Estonia laeva vraki juures mõõtmisi. Foto: Erakogu

Tallinna Tehnikaülikooli (TalTech) meresüsteemide instituudi mere mereteadlase Urmas Lipsi sõnul pole mõtet Läänemerd mikroplastist puhastada, kuid peab takistama selle juurdevoolu.

Läänemeri maadleb veel aastakümneid minevikutaagaga, millele on lisandunud uued mured. «Kahju, mis merele juba tehtud, on keeruline olematuks teha, peaksime oma pingutused suunama sinna, et uut reostust peale ei tuleks,» ütleb Urmas Lips.

Läänemere tervise puhul kipub domineerima arvamus, et asi on väga halb. Lips ütleb aga, et tegelikult on olukord viimase paarikümne aastaga siiski paranenud, ehkki pikk tee on veel minna.

«Läänemere mured pole muutunud, väga suures osas on tegu omaaegse taagaga,» rääkis Lips. «Esiteks toitainete küllus, mis põhjustab vetikate liigset vohamist, vee ökosüsteemi muutusi ja põhjakihtide hapnikupuudust. See sai alguse juba 1960-70. aastatel kui põldudel kasutati väga suurtes kogustes väetist, samas jättis soovida olmereovee ja põllumajandusvee puhastamisvõimekus.» Lipsi sõnul on see praeguseks küll vähenenud, kuid kuna tegemist on suhteliselt suletud veekoguga, võtab puhastumine aega. «Keskkonna annab ära rikkuda kümne aastaga, aga et see jälle normaliseeruks, läheb aastaid 50,» tõdes teadlane.

Teine mure on ohtlikud ained, mille puhul peab jälle vaatama minevikku. «Kunagi kasutati laialdaselt putukamürke, taimekaitsevahendeid - sellele on nüüd piir pandud. Vanade laevade värvikihtides leidus mürki, näiteks tinaühendeid. Ehkki selliseid värve enam ei kasutata, leidub meresetetes ikka veel mürgijääke. Jällegi - meie tegudel on pikk mõjuaeg,» sõnas Lips.

Uuema aja probleemidest nimetas Lips ravimijääke, kuid need pole merekeskkonnas nii kauasäilivad kui vanad mürgid. Ja muidugi tuleb ka Läänemere puhul rääkida prügist. «Otseselt inimeste mahajäetud prügi poole pealt on loomulikult lõuna pool asjad palju hullemad, Eestis on siiski rannaäärne ja ka meri suhteliselt heas seisus. Aga mikroprügi, sealhulgas mikroplasti meil meres ikka on,» nentis Lips.

Urmas Lips osaleb praegu uue Eesti merestrateegia meetmekava väljatöötamisel. «Teeme seda koostöös ametkondade ja paljude ekspertidega. Üks teemasid on ka mikroprügi. Meie instituudi seisukoht on, et selle kokkukogumine merest pole otstarbekas, see on keeruline ja väga kallis protsess. Pakkusime välja, et tuleb fikseerida kohad, kust mikroplast merre satub.

Tegelikult on allikad ju teada - mikroplast jõuab merevette olmest, tööstusest ja sadeveest. Mis tähendab, et meie veepuhastusjaamadesse, ka sinna, kust voolab läbi heitvesi ja sadevesi, peaks paigaldama korralikud ja tõhusad filtreerimissüsteemid, nii efektiivsed kui võimalik. Sel viisil hoiame ära uue mikroprügi merre sattumist,» rääkis ta.

Varasemal ajal vette jõudnud plastosakesed vajuvad aga aja jooksul põhjasetetesse, nagu ka ohtlikud ained. «Me avastame need sügavamatest kihtidest setteproove võttes, kuhu need aastate jooksul on vajunud,» rääkis teadlane.

Autonoomsed seadmed säästavad raha ja aega

Puhastusoperatsioonid toimuvad merel aga siis, kui avastatakse sõjast jäänud lõhkeainet või on oht kütuselekkeks mõnelt uppunud laevavrakilt. Mereteadlased on erinevate vee peal toimuvate tegevuste juures olulised partnerid. «Näiteks teeme keskkonnamõju uuringuid avamere tuuleparkide osas. Oleme ka koostööpartneriks Estonia vraki uuringus. Hetkelgi on meresüsteemide instituudi autonoomsed seadmed veepõhjas mõõtmas vee hägusust. Need andmed näitavad, kas saab minna põhja vraki juurde ülesvõtteid tegema. Saame seda kõike teha, sest meil on oma uurimislaev,» rääkis Lips.

TalTechi meresüsteemide instituudi uurimislaev «Salme» on kaasaegse teadusaparatuuri ning kahe laboriga varustatud alus, mida ülikooli teadlased ja tudengid Läänemerel sõitmiseks kasutavad. «Meie üliõpilasi koolitada muudmoodi ei saa, kui tuleb ikka merel ka käia,» rääkis Urmas Lips. «Lisaks õppetööga seotud meresõitudele võtame üliõpilasi hea meelega kaasa ka instituudi lepingulistele uurimistöödele. See on väga hea praktika ning ühtlasi saame maksta ka stipendiumi.»

Õppejõu sõnul juhtub vahel sedagi, et pardale satub mõni noor inimene, kes laevasõitu hästi ei talu. «Aga ma olen näinud ka seda, kuidas suur huvi merekeskkonna vastu osutub lõpuks merehaigusest tugevamaks,» ütles Lips, kelle sõnul annab organismi vee peal töötamisega harjutada. «Kõige tähtsam on huvi ja armastus mere vastu. See on eraldi tõug inimesi, kes mereteadust ehk okeanograafiat õpivad.» Lips lisas, et nüüd on tehnikaülikoolis taas võimalik bakalaureuseõppes mereuurimist õppida, sest vastavad õppeained on sees meresüsteemide instituudi ja geoloogia instituudi ühises uues õppekavas «Maa süsteemid, kliima ja tehnoloogiad».

Tehnoloogia arengust, millele viitab ka õppekava nimi, ei saa okeanograafias kuidagi üle ega ümber. Urmas Lips kinnitab, et meresüsteemide instituut kasutab oma töös kaasaegseid autonoomseid seadmeid. «Tehnoloogia on oluline, sest igal pool pole võimalik laevaga kohal olla, see läheb kalliks. Sellepärast arendatakse välja üha ökonoomsemaid ja targemaid aparaate, mis suudavad merekeskkonnas iseseisvalt töötada. Need mõõdavad erinevaid näitajaid ja annavad hea andmebaasi, mille baasilt erinevaid merekeskkonnaga seotud valikuid teha. Mereuurimistööd leidub nii Eestis kui ka välismaal. Ja ehkki paljud meie instituudi doktorandid on teinud kaasa välisprojektides, ei maksa ka kodust Läänemerd igavaks tööpõlluks pidada. Väiksema mastaabiga veekogu on lihtsam uurida, pealegi on meie uurimistulemusi võimalik võtta aluseks ka mujal maailmas analoogsetes kohtades ja olukordades. Nii et kui meie teadlased käivad suurtel rahvusvahelistel konverentsidel, siis on huvi Eesti mereteadlaste ettekannete vastu alati suur,» rääkis Lips.