NÄDALA TEADUS ⟩ Ene-Margit Tiit: perepoliitika aitab sündimust suurendada vaid piiratud ulatuses

Tartu Ülikooli emeriitprofessor, statistik Ene-Margit Tiit. Foto: Tairo Lutter

Eesti elanikkonna võrdlemisi vähene sündimus on poliitikuid, teaduse- ja aatemehi murelikuks teinud juba enam kui sada aastat. Kuidas sündimust mõõdetakse? Võiks ju arvata, et oluline on aastas sündinud laste arv, kuid see sõltub niihästi sünnitusealiste naiste arvust ja nende vanusest kui ka juba sündinud laste arvust.

Kõige tavalisem sündimuse näitaja, mida kasutatakse niihästi riikide võrdlemisel kui ka mingi perioodi suundumuse iseloomustamiseks, on summaarne sündimuskordaja (total fertility rate – TFR), mis näitab, mitu last sünnitaks naine keskmiselt oma elu jooksul, kui sündimuskäitumine riigis jääks naise kogu viljaka ea (s.o u 30 aasta) jooksul muutumatuks. Sündimuskordaja väärtust 2,1 loetakse traditsiooniliselt taastetasemeks. Taastetase on olukord, kus vastsündinud asendavad surnuid. Miks just 2,1? Arvesse on võetud samuti noorte naiste ja imikute suremus ning eeldatakse, et olud ei muutu. Tõenäoliselt tagab tänapäeva arenenud riikides rahvastiku taastumise ka veidi madalam sündimuskordaja, nt 2,06.

Eestis on summaarne sündimuskordaja olnud taastetaseme lähedal ja aeg-ajalt ka sellest allpool juba Esimesest maailmasõjast saadik. Siin jäi sündimus madalaks ka Teise maailmasõja järel, kui suures osas Euroopast sündimus hoopis