/nginx/o/2022/05/23/14570921t1h714d.jpg)
Ajakirjanik Rachel E. Gross töötas Smithsonian.com’i teadustoimetajana, kui tal tekkis talumatu tupeinfektsioon, mis seadis ta kursile oma keha paremini mõistma õppima. See võis küll alata kõigest tema enda genitaalidest, kuid oma uues raamatus «Vagina Obscura: An anatomical voyage» («Varjatud tupp: anatoomiline teekond»), Gross mitte ainult ei lahenda paljusid möödarääkimisi naiste kehade kohta, vaid kirjutab ka ümber günekoloogia ajaloo üheskoos nais- ja LGBTQ+ teadlastega. New Scientistile rääkis ta veidi sellest, miks see kõik nii oluline on.
Mis sundis teid seda raamatut kirjutama?
Kirjutasin toona palju naistest teaduse ajaloos. Lood naistest, kelle osalemist mõnedes teadusvaldkondades oli takistatud, kerkisid üha uuesti ja uuesti pinnale. Samal ajal olid õhus küsimused nii naiste kui teiste inimeste, kellel on emakas ja munasarjad, kehade kohta. Päriselt ei püüdnud vastuseid leida nendele küsimustele aga keegi. Siis sain ma aru: petlikult lihtne põhjus, miks seda ei tehtud, oli see, et naisi lihtsalt uuringutesse ei kaasatud.
Kuidas te need ajalooraamatutest välja jäänud uskumatud lood üles leidsite?
Üks raamatu süngemaid osi käsitleb tupepeegli arengulugu ja James Marion Simsi. On hästi teada, et tema näol oli tegu USA lõunaosariikide orjapidajaga, kes oma saavutused suures osas mustanahalistele naisorjadele võlgneb. Sellega asi muidugi ei piirdu – tegin koostööd ajaloolastega, kellel oli õnnestunud mõnede naiste lood kokku koguda. Need lood olid Betsy, Lucy ja Anarcha omad. Deirdre Cooper Owens on ajaloolane, kes ütleb, et naistest ja teistest said kirurgilised assistendid, kes lõpuks teadsid uuristest (avad põie seinte ja tupe vahel, mis võivad tekkida pärast pikka või rasket sünnitust) sama palju kui ükskõik milline arst. Nad said kõik need meditsiiniteadmised ja võimalik, et aitasid nendega hiljem ka oma kogukondi. Minu jaoks osutus just see tõeliseks paradigmanihkeks.
Olin šokeeritud, kui lugesin 1950. aastatel tehtud katsetest, kus tupeinfektsiooniga naiste mikrobioom siirdati rasedatele naistele. Oli ka teisi näiteid, kus naisekeha tajuti kui midagi, mis oli lihtsalt teistele vabalt kasutada. Kas tunnete, et selline suhtumine on muutumas?
Suur osa günekoloogia ajaloost ongi lugu eksperimenteerimisest haavatavate inimgruppide peal. Kuid ma arvan, et kasvav teadlikkus nõusoleku olulisusest ja tohutust soolisest ebavõrdsusest, mis ajaloo kestel on püsinud, muudab asju. Eksperimendi, millele viitasite, viis läbi tuntud Texase bakterioloog Herman Gardner, kes tegi esimesi katseid selle kohta, mida me täna nimetame bakteriaalseks vaginoosiks. Ta siirdas nakkusega naistelt vedelikku tervete naiste kehadesse – paljud neist olid rasedad, ja paljud nakatasid ka lõpuks oma abikaasasid. Juttu sisulisest nõusolekust ei olnud. Siis rääkisin teadlastega, kes üritavad praegu teha esimesi tupe mikroobide siirdamisi, et aidata inimesi, kellel on korduvad tupeinfektsioonid. Neile oli see ajalugu tuttav ja seetõttu tegutsesid nad eriti ettevaatlikult ja avatult ning panustasid palju aega õigete katsealuste leidmiseks ja nende põhjalikuks informeerimiseks. Ma arvan, et see on paljud teadlased ettevaatlikumaks teinud.
/nginx/o/2022/05/23/14570918t1he566.jpg)
Mikrobioomist rääkides – mulle tundus huvitav, et inimese tupe mikrobioom on teiste loomade omast täiesti erinev. Miks see nii on?
Inimesed on ainsad loomad, kelle mikrobioomi domineerivaks jõuks on laktobatsill. Sellel on teatavad omadused, mis on kaitse seisukohalt tõeliselt olulised. Ma mõtlen sellest kui poolläbilaskvast membraanist, mis kaitseb ruumi sinu ja mitte-sinu vahel. Inimesed on seda muuhulgas kutsunud armeeks, aga mina armastan metafoori aiast, kus on konkreetne lillede ja taimede ökosüsteem. Segusse võib lisanduda mõni uus taim või umbrohi, aga üldiselt valitseb õige tasakaal, et tervena püsida.
Üks teooria sellise ökosüsteemi väljakujunemisest on see, et kui rändrahvad paikseks jäid ja hakkasid toitu hapendama, siis hapendama hakkaski laktobatsill. Tundub, et need bakterid sattusid tuppe, rajasid sinna kodu ning see osutus neile tõeliselt mõnusaks keskkonnaks. Aja jooksu arenesid nad ilmselt koos meiega ja nii muutuski see nende peamiseks nišiks. «Seal all» on kaitsev ökosüsteem. On palju asju, mis teevad meist inimesed, ning üks neist ongi meie tupe mikrobioom.
Tupe mikrobioomi siirdamised on praegu kuum uurimisvaldkond. Kas tundub, et see jõuab varsti ka laiemasse kasutusse?
Erinevalt paljudest surmavatest haigustest, mida ravitakse väljaheidete siirdamisega, nagu näiteks C. difficile infektsiooni, ei ole tupe mikrobioomi tasakaalu häired surmavad. Tavaliselt mõjutavad need elukvaliteeti, seksuaalsust ja suhteid. Kuid selle valdkonna teadlased ütlesid mulle, et need ei ole asjad, millest rahastajad hoolivad. Lühike vastus on, et ma loodan, et sellega hakatakse üha rohkem tegelema, kuid ilmselt läheb veel veidi aega enne, kui me nendest eelarvamustest vabaneme.
Kui mõelda naissuguorganite teistele funktsioonidele peale paljunemise, siis võivad loomad meile palju õpetada, kas pole nii?
Jah, peatükk, kus ma loomi kõige enam käsitlesin, oli tupepeatükk. See üllatas mind veidi, sest alustasin raamatut kui teost tupeteaduse kohta, seega eeldasin, et selle peatüki keskmes saavad olema inimesed. Aga selle kohta, mis toimub tupe ja häbemega inimese elu erinevates etappides, ei olnud eriti palju teadustööd. Ei olnud uuritud isegi väga elementaarseid asju nagu tupe kuju ja suurus, või isegi seda, kuidas tupp ja ümbritsevad organid pärast sünnitust taastuvad. Seega võtsin ma ette loomauuringud. Jälgisin imelise evolutsioonibioloogi Patty Brennani tööd, kes uurib tuppesid kogu loomariigis, alates partidest, lõpetades delfiinide ja madudega. Tema töö näitab, miks meil need teadmislüngad on, sealt joonistub ka selgelt välja, et huvi naiste reproduktiivorganite kohta on isaste omadega võrreldes väiksem.
Jah, teame igasugustest veidrate peenistega loomadest, aga tuppede kohta ei küsi keegi.
See on nii lihtne, et tundub, et lihtsalt ei saa olla tõsi, et keegi pole mõelnud asja teist poolt vaadata, aga just seda Brennan nägi. Näiteks lahkas ta delfiini tuppe ja taipas, et neil on tohutu kliitor, mis näeb inimkliitoriga üsna sarnane välja – sellel on sarnane kuju, erektiilkude, suured närvid ning näib olevat funktsionaalne ning pakub delfiinidele ka naudingut. Loomariigis on nii palju lummavaid ja veidraid emasloomade genitaale. Kõik teavad hüäänide hiiglaslikest kliitoritest, kuid näiteks paavianidel on veel erepunased pundunud häbemeid ja kliitoreid leidub ka väga ootamatutel loomadel. Mõned neist omadustest ei ole ilmselgelt kujundanud vajadus paljuneda – sperma, millel on vaja munarakuni jõuda. Neid kujundavad teised jõud nagu nauding ja seotustunne, samasoolised seksuaalkogemused. Kui mõtleme avatult loomade suguelundite evolutsioonile, võime avastada, et küsime ka enda kohta uusi küsimusi.
Ma arvan, et paljude inimeste jaoks tundub kliitori uurimine peaaegu kergemeelne. Miks see oluline on?
Kliitori anatoomia, asukoha ja veresoonkonna mõistmine on oluline protseduuride puhul, mis on naiste jaoks elutähtsad. Üks neist on soo korrigeerimise operatsioon. See on aja jooksul arenenud ja vastab tänaseks paremini naiste kogemusele oma kehadest – enam ei valmistata lihtsalt ühte auku. Meie täienenud arusaam kliitorist näitab meile ka seda, et häbeme pinna all on laialdane erektiilkudede võrgustik, mis võib olla väga oluline neile, kelle suguelundeid on lõigatud – mõelda oma anatoomiast kui omavahel ühendatud tervikust ja ehk leida lohutust, et võibolla ei kaotanud nad midagi, mida nad tundsid, et on kaotanud. Samuti püütakse nüüd kirurgilise taastamisega välja tuua peidus kliitorikude – selline lähenemine tugineb selle organi tõelise anatoomia ja ulatuse tundmisele.
Laiemalt võib selle teadmise olemasolu muuta teie suhet oma kehaga, mis omakorda muudab seda, kuidas te oma kehast ja tervisest meditsiinitöötajatele, seksuaalpartnerile või sõpradele räägite.
Ma õppisin oma keha kohta palju – aitäh selle eest! Kas õppisite ka midagi enda kohta?
Jah, väga palju. Ma mainisin, et mul oli väga ebameeldiv tupeinfektsioon. Toona tundsin kõiki neid tundeid, millega ma ka raamatut kirjutades ikka ja jälle kokku puutusin – häbi ja masendav infopuudus mu enda keha kohta. Isegi mu günekoloog ei saanud aru, mis toimub. Arvasin varem, et teadsin tuppedest ja häbemetest päris palju, kuid avastasin, et tegelikult polnud mul aimugi, mis mu enda kehas toimub. See viis mind sügavale tupe mikrobioomi teaduse maailma ja see muutis viisi, kuidas ma oma suguelunditest mõtlesin, tundmatuseni. Täna meeldib mulle sellest mõelda kui mikroskoopilisest maailmast, mis töötab selle nimel, et mind tervena hoida. Ja ma tahan seda kaitsta. See pani mind oma keha austusega vaatama, samas kui varem olid sõnumid, mida sain nii ühiskonnast kui meditsiinist, pigem täis häbitunnet, tülgastust ja stigma.
Kuidas me neid sõnumeid muuta saaksime? Eriti noorte naiste puhul?
Minu jaoks oli esimene samm aru saada nende sõnumite kahjulikkusest. Paljud meist on selle häbi ja räpasustunde omaks võtnud. Aga kust see tuleb? Võibolla on see viis, kuidas me kujundame tüdrukute seksuaalharidust. Räägime üldiselt sellest, kuidas vältida rasestumist või haigestumist, samas kui poiste puhul keskendume naudingule ja seksuaalsusele. Raamatus avan ma käsitluse, kus munarakku nähakse kui passiivset «neiut hädas» ja spermat kui maadeavastajat ehk kuidas tuppe peetakse passiivseks organiks ja peenist aktiivseks. Kui teadvustada nende eelduste olemasolu, siis ma arvan, et nende vastu saab võidelda.
Ka menstruatsiooni ümber on alati olnud palju salapära. Kui keegi oleks minuga rääkinud sellest, mis mu kehast toimub ja miks, siis oleksin hirmu tundmise asemel tundnud ennast pigem võimestatuna. See pole ainult veri, vaid tüvi- ja immuunrakud ning see imeline emaka regeneratiivsete rakkude kogum, mis on nagu puulehed, mis igal aastal langevad aga siis tulevad jälle tagasi.
Mul on tunne, et pean G-punkti kohta küsima, sest mõned New Scientisti populaarseimad artiklid räägivad just sellest. Miks see inimeste jaoks niisugune kinnisidee on?
G-punktist räägiti kõigis naisteajakirjades, aga see ei tundunud mulle kunagi tõsi, kui mõtlesin, mida ma oma kehast teadsin. Rääkisin selle asemel mõnede anatoomiateadlastega. Vastus, mille sain Helen O’Connellilt, teadlaselt, kes püsititas küsimuse, kas tegemist on mingi unikaalse anatoomilise struktuuriga, oli jah – seal piirkonnas on tundlik ala, mida mõnikord nimetatakse G-punktiks. Aga see ei ole mingi maagiline nupp, see on kliitori juur, kus kliitori erinevad osad kohtuvad. Seal on palju tundlikku erektiilkudet ja mõnede inimeste jaoks võib see olla seotud erineva või intensiivsema aistinguga. Vabandust, kui see nüüd osa salapärast kaotab, aga tegu on lihtsalt kliitoriga.
/nginx/o/2022/05/23/14570925t1h19fd.jpg)
Mis oli kõige hämmastavam asi, mille te oma uurimistöö käigus avastasite?
Minu suurim ahhaa-hetk oli see, kui avastasin, et ühes üle kümne aasta kestnud uuringus leiti, et munasarjad võivad suuta uusi munarakke toota kogu elu vältel. See oli täielikult vastuolus kõigega, mida mulle kunagi reproduktiivbioloogia kohta õpetati ja kõlas lihtsalt uskumatuna.
Ma veetsin paar aastat neid asju uurides, veetsin aega laboris, kus seda tehti ja jälgisin selle kõige ümber toimunud metsikuid vaidluseid. Ma sain aru, et pea igas kehaosas on tüvirakud ja toimub taasloomine, samuti ka munasarjades. Me ei tea veel, mil määral, ega täpselt ka seda, mida need tüvirakud teevad, kuid tundub absurdne eeldada, et inimesed on ühed vähesed loomadest, kelle emasloomad uusi sugurakke ei tooda, kui oleme leidnud, et pea kindlasti toimub see hiirte, puuviljakärbeste ja teistegi liikide puhul.
Sellel ei pruugi minu kui 33-aastase naise jaoks kohest tervisemõju olla, kuid see muutis seda, kuidas ma oma kehaga suhestun ja pani mind nägema oma munasarju vähem kui degenereeruvaid ja hääbuvaid organeid, vaid pigem kui midagi vastupidavat ja taastootvat. Ja see teeb mind õnnelikuks.
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Mariliis Kolk.