Eesti liigub hoonete nullheite suunas, vaid väiksemad eramajad kipuvad tempost maha jääma

Aastaks 2050 peame ka väiksemad eramajad viima nullheitele: need ei raiska energiat ja kui vaja, toodavad kulutatava energia ise tagasi. Foto: Piet van de Wiel / Pixabay

• Rakendatud meetod võimaldab võrrelda üksiku hoonete energiatõhusust teiste sarnastega.
• Valdavalt on senine hoonete energiatõhususe paranemine olnud piisav.
• Väikeelamute energiatõhusus peab parenema senisest kiiremini.

Kõik Euroopas asuvad hooned peavad hiljemalt 2050. aastaks olema nullheitega, mis tähendab, et nende ehitamisest ja kasutamisest mingit heidet keskkonda ei teki. Eesti teadlaste värske teadustöö näitab, et Eesti liigubki kenasti eesmärgi suunas, kuid õhus on siiski üks küsimus.

Hoonete energiatõhususe parandamine on üks põhiline tegevus, mis aitab süsinikdioksiidi heitkoguste ja energiakulude vähendamisel. Eesti teadlaste värske uurimistöö tõi selles osas Eesti kohta ühe positiivse sõnumi – meie senised energiatõhususe pingutused on olnud valdavalt piisavalt head, et hoida piisavat tempot 2050. aastaks seatud süsinikuneutraalse hoonefondi eesmärgi saavutamiseks.

Just sellisele tulemusele jõudsid Tallinna Tehnikaülikooli teadlased Martin Thalfeldt, Juri Belikov, Jarek Kurnitski, Eduard Petlenkov ja Andrea Ferrantelli ajakirjas IEEE Access ilmunud teadusartiklis.

Uued skaalad toovad muutuse

Selgus, et see hea tulemus ei käi siiski kõigi hoonete kohta.

«Erandiks on väikeelamud pindalaga alla 220 ruutmeetri, millele kehtivad leebemad energiatõhususe nõuded ja mille rekonstrueerimise toetusi pakutakse veel suhteliselt piiratud mahus,» ütles liginullenergiahoonete uurimisrühma abiprofessor Martin Thalfeldt. See tähendab, kui Eesti soovib jõuda seatud eesmärgini, tuleb jätkata järk-järgulist uute hoonete energiatõhususe nõuete karmistamist ning tagada hoonete täielikku rekonstrueerimist soodustavad lahendused. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata väikeelamutele, mille osas hetkel olulist progressi pole olnud.

Praegu on Eestis parim energiatõhususklass A ning see on ka uute hoonete miinimumnõue. Energiatõhususe skaalal puudub aga klass, mida ambitsioonikamate projektide puhul sihiks võiks võtta.

Ilmselt ei pääse suuremad hooned nullheite saavutamiseks ise energia tootmisest. Pildil päikesepaneelid Klaabu lasteaia katusel. Foto: Sille Annuk

Hoonete energiatõhususe direktiivi viimaste muudatusettepanekutega nõutakse ka hoonete energiatõhususe skaalade arendamist.

«Uued skaalad peaks ühtlaselt katma kogu hoonefondi nii, et ühes otsas on nullheitega ehitis ja kõige kehvemasse ehk G energiatõhususklassi jäävad 15 protsenti kõige rohkem energiat raiskavad hooned. Meie töö lubab lihtsasti need skaalad Eesti jaoks välja töötada ja tuvastada hoonefondi see osa, mis tuleks kõigepealt rekonstrueerida,» selgitab Thalfeldt.

Olemasolevatest hoonetest peavad saama liginullenergiahooned, et saavutada süsinikuneutraalsus hiljemalt 2050. aastaks.

Teadusrühma liige Juri Belikov lisab, et tema jaoks oli kõige huvitavam osa see, millist mõju avaldas Covid ehitussektorile, sh võrreldes 2020. aastale eelnenud ja järgnenud aastaga. See leiab teadustöös eraldi käsitlemist.

Ehitisregister aitas teha põhjaliku analüüsi

Tänu Eesti ehitisregistri ulatuslikule andmebaasile oli võimalik esimest korda teha sellises mahus analüüsi, ehkki uuring hõlmas ainult neid hooneid, millele on väljastatud energiamärgis.

Samas ongi suureks probleemiks raskused info saamisel olemasolevate hoonete kohta, sest tihti on ainsateks saadaolevateks andmeteks «aastane kogutarbimine».

Ka nõukogudeaegsed paneelmajad peavad 2050. aastaks, kui need siis veel elamiskõlblikud on, saama nullenergia märgise. Pildil Mõisavahe tänava kortermajad. Foto: Margus Ansu

«Paraku leidub palju hooneid, mille energiatarbimise osas puudub ülevaade,» nendib Thalfeldt, kelle sõnul oli nende töö üks osa Targa Linna kompetentsikeskuse pilootprojektist Digiaudit. Viimase eesmärk on arendada meetodeid automaatselt hoonete energiakasutuse hindamiseks ning uuring võimaldab automaatselt hinnata ka iga hoone energiakasutust, võrreldes ülejäänud sama tüüpi hoonetega.

Kui õnnestub ühisesse andmebaasi saada usaldusväärne info hoonete kohta ja nende pidevalt uuenevad energiatarbimise andmed, siis arendatud meetodid lubaks juba jooksvalt hinnata kõigi hoonete energiatõhusust ning seda, kuidas liigutakse seatud energiatõhususe eesmärkide suunas.

Pidev ülevaade hetkeseisust – kui kaugel ollakse eesmärgist?

DigiAuditi projekti partneriteks on Eesti suurimad linnad Tallinna ja Tartu, kelle eesmärk ei ole ainult süsinikuneutraalne hoonefond, vaid 2050. aastaks tahavad mõlemad saada ka kliimaneutraalseks linnaks. Lisaks neile on projekti kaasatud ka TalTechi ülikoolilinnaku hooned.

«Suhtleme ka majandusministeeriumiga, et Digiauditi projektis arendatud meetodid leiaks rakendust ka suuremal skaalal,» märgib Thalfeldt, kelle sõnul pikemas perspektiivis on eesmärk saavutada n-ö jooksev ülevaade, kuidas liigutakse hoonefondi energiatõhususe parandamise eesmärkide suunas.

Intrigeeriv ülesanne – heide nulli 2050. aastaks

Millest tuleneb aga 2050. aasta nullemissiooni eesmärk? Euroopa nn rohekokkulepet tugevdati 2021. aasta lõpus, kui Euroopa Komisjon otsustas hoonete energiatõhususe direktiivi (EPBD) põhjaliku läbivaatamise. Selle eesmärk oli kiirendada hoonete renoveerimist, vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja energiatarbimist ning edendada taastuvenergia kasutamist hoonetes.

See tähendab, et Euroopa Liidu uus määratlus «nullheitega hoone» ehk zero emissions building (ZEB) võetakse kasutusele kõigi uute hoonete juures alates 2027. aastast ja kõigis renoveeritavates majades alates 2030. aastast.

Samuti saab tuvastada hoonefondi selle osa, mis tuleb esimesena rekonstrueerida, et aastaks 2030 oleks vaid tühine osa hoonetest G energiatõhususklassis.

Olemasolevatest hoonetest peavad saama liginullenergiahooned, et saavutada süsinikneutraalsus, hiljemalt 2050. aastaks. See eeldab iga-aastaseid mahukaid rekonstrueerimistöid ja usaldusväärne hinnang hoonete energiatõhususele on vajalik, et arendada meetmeid progressi suunamiseks piisavas tempos.

Uurimistöö olulisemad tulemused näitavad kätte suurimad probleemid

Eesti teadlaste uurimistöö põhilise panuse, mis aitab jälgida Eesti hoonefondi süsinikuneutraalseks muutmist aastaks 2050, saab lühidalt kokku võtta nii: hoone tüüpide kaupa hinnati, kuidas on hoonete energiatõhusus ajas muutunud ning kuidas on seni liigutud seatud süsinikneutraalsuse eesmärgi suunas, ühtlasi sõnastati ettepanekud ja soovitused uue energiatõhususe skaalade arendamiseks.

Praktikas saab kohe rakendada hoonetüüpide kaupa energiatõhususarvu võrdlustabeleid, et hinnata üksikute hoonete energiatõhusust teiste sarnaste hoonete suhtes.

Vaatluse all olid põhjalikumalt ka ehitisregistrisse laetud energiamärgised, sealhulgas andmestikus senisest suurema korra loomine.

Kolmandas osas on välja toodud tulemused temaatiliste alajaotiste kaupa, hõlmates nt energiatõhususe klasside ajatrendi, renoveerimisstiimulite mõju, võrdlustabeleid, seoseid hoone vanuse ja köetava pinnaga.

Uuringu loomuliku jätkuna on plaanis arendada Eestile uued energiatõhususe skaalad, mis vastavad hiljuti avaldatud Euroopa Komisjoni soovitustele. Samuti saab tuvastada hoonefondi selle osa, mis tuleb esimesena rekonstrueerida, et aastaks 2030 oleks vaid tühine osa hoonetest G energiatõhususklassis.