Möödunud aasta lõpu seisuga oli keskkonnaregistris kokku 1094 kaitstavat looduse üksikobjekti, nendest on 574 puud, kive on 385, allikaid 49 ja muid üksikobjekte 86. Viimase hulka kuuluvad pinnavormid, astangud, järved, joad, paljandid, karstinähtused ja koopad. Objektide arv kasvas 18 võrra.
Kaitstava territooriumi osakaal on endiselt kõige suurem Ruhnu vallas 66,2 protsendiga, järgnevad Kihnu 64,8 protsendiga ja Kuusalu 52,3 protsendiga ning Viimsi vald 51,1 protsendiga. Ülejäänud omavalitsustel on kaitstava territooriumi osakaal alla poole omavalitsuse territooriumist.
Kokkuvõte looduskaitse ülevaatest arvudes
• Kaitstavat territooriumi on meil 19,5 protsenti maismaast. Võrreldes 31.12. 2020 seisuga on muutus protsendis 0,1. Aastaga lisandus 2072 hektarit.
• Eesti territooriumist koos suurte järvedega on kaitse all 20,5 protsenti.
• Territoriaalmerest on kaitse all 27 protsenti.
• Suured järved (Peipsi- ja Lämmijärv, Võrtsjärv) on kaitse all 44 protsendi ulatuses.
• Kogu vee-alast (meri territoriaalmere välispiirini ja suured järved) on kaitse all 767 560 hektarit ehk 28 protsenti.
• Mereala koos majandusvööndiga on kaitstud 18,7 protsendi ulatuses.
• Kaitsealust pinda on Eestis kokku 1 614 758 hektarit. See on 23 protsenti Eesti pindalast (koos territoriaalmerega).
ELis tuleb kaitse alla võtta vähemalt 30 protsenti maismaast
Keskkonnaagentuuri eluslooduse osakonna juhataja Timo Kargu sõnul annab iga-aastane looduskaitse kokkuvõte hea ülevaate, kuidas on kaitsealuse maismaa- ja mere osakaal ajas muutunud. Kui näiteks 2017. aastal oli kaitsealuse maismaa pindala pisut alla 815 000 hektari ehk 18,8 protsenti, siis 2021. aasta seisuga on Eesti maismaast kaitse all 847 200 hektarit ehk 19,5 protsenti.
«See näitab, millises suunas ja kui kiiresti oleme liikumas. Võttes arvesse Euroopa Elurikkuse strateegia eesmärke, siis tuleks Euroopa Liidus kaitsta vähemalt 30 protsenti maismaast ja 30 protsenti merealast, millest omakorda vähemalt 10 protsenti peab olema range kaitse all,» selgitas Kark.