P, 5.02.2023

Rinderiigi iseseisvus: kindralmajor Palm lahkab Eesti kaitsevalmiduse aspekte

Ajakirjas Sõdur ilmunud suur lugu
, kindralmajor, kaitseväe juhataja asetäitja
Rinderiigi iseseisvus: kindralmajor Palm lahkab Eesti kaitsevalmiduse aspekte
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Lahinglaskmine, Kevadtorm 2021.
Lahinglaskmine, Kevadtorm 2021. Foto: n-srs Mark-Erik Tölpt / Kaitsevägi

Kuigi Eesti pole iseseisvuse taastamise järel olnud nii hästi kaitstud kui praegu, ei saa meie julgeolekuolukorda nähtavasti kunagi pidada ülemäära heaks ja turvaliseks. Meie oleme NATO mõttes ikkagi niinimetatud rinderiik, keda peale üleüldiste läänemaailma ähvardavate ohtude ohustab ka meie naabri otsene sõjaline kallaletung.

Eelmisel aastal kohandati kaitseministeeriumi valitsemisala ressursside ja tegevuste planeerimise kava. Nüüdsest jaguneb meie tähelepanu kaheksa eri programmi tegevuse (sõjaväelastele suupärasemalt tegevusliini) vahel. Iga tegevus, iga kulutatud euro ning ükskõik milline püstitatud eesmärk on üks osa nendest kaheksast tegevusliinist.

Kuigi tegevusliine ei saa mingil juhul tähtsuse järgi reastada, võib siiski öelda, et kaitsevalmidus koos eelhoiatuse, väeloome ja heidutusega kuulub kindlasti meie nii-öelda tuumiktegevuste hulka. Nii nagu teiste tegevusliinide puhul, on ka kaitsevalmidusele sõnastatud selged eesmärgid ja sihid, kuhu järgneva mõne aasta jooksul jõudma peame, ning mõõdikud, millega oma arengut mõõdame.

Loomulikult on kaitsevalmiduse ja niisamuti teiste tuumiktegevuste detailid suures osas riigisaladus. Samas peab üldiseid põhimõtteid kirjeldama selliselt, et need oleksid arusaadavad ja selged igale sõdurile.

Võitlusvalmiduse kiirus

Kaitsevalmiduse suunav põhiküsimus «Kuidas vägi võimalikult kiiresti sõtta saada?» tundub intuitiivselt õige olevat. Samas, et selle küsimuse elulisest tähtsusest paremini aru saada ja täielikult seda mõista, on siiski vaja metoodilist arutelu.

Miks kiirus on üleüldse oluline? Kas mingi kiiruse saavutamise järel on edasine parendamine enam vajalik? Kas võit kiiruses võib kaasa tuua muude näitajate taandarengu? Kui on valida kiiruse ja parema relvastuse vahel, siis kumba peaksime valima?

Need on vaid esimesed pinnapealsed küsimused, mis pähe tulevad, kuid suund on selge – iga tegevus vajab ressurssi. Tegevust saab tunduvalt paremaks muuta reeglina vaid siis, kui loobuda mõne teise teema otsustavast arengust.

Kui tähtis on ikkagi väe võitlusvalmis seadmise kiirus, võrreldes näiteks väe varustatuse või relvastuse kvaliteedi tasemega? Juhul, kui kiiruse edasine arendamine on tõesti nii oluline, siis mida ja kuidas me tegema peaksime? Artikkel üritab vastata küsimustele, miks ja kuidas, kuid veelgi enam – püüab alustada laia ideede korjet, mis päädiksid konkreetsete tegevustega kaitsevalmiduse parandamiseks.

Sõjalise kallaletungi korral on iseenesestmõistetav, et ründajal on pea alati initsiatiiv. Tema teeb esimese sammu. Seega kaitsevalmiduse suunav küsimus väe sõtta saamise kiiruse kohta on saanud olulise täienduse: kiirus ei ole absoluutne, vaid suhteline määratlus ja eelkõige peab alati ja igas olukorras olema vastasest kiirem. Teisisõnu on tekkinud lihtne matemaatiline seos: meie ja liitlaste vägede täielikku kaitsevalmidusse viimise aeg peab olema lühem kui luureasutuste antud eelhoiatusaeg.

Sellest seosest saabki teha esimese järelduse: kiirem kaitsevalmiduse saavutamine võimaldab lühendada nõutavat eelhoiatusaega. Kuigi taoline järeldus tundub esmapilgul elementaarsena, ei tohi selle tähtsust alahinnata. Kõik, kes on kasvõi servapidi kokku puutunud eelhoiatuse või siis laiemalt luurega, teavad, et ei ole võimalik saavutada täielikku olukorrateadlikkust.

Ka kõige paremad tulevikusündmuste või võimalike ohustsenaariumite ennustused annavad vaid hinnangu nende realiseerumise tõenäosuse kohta. Kõige keerulisem ongi kriisi tuvastamine, rünnaku alguse selge eristamine tavapärasest julgeolekukeskkonna «mürast». Kiirem täieliku kaitsevalmiduse saavutamine annab eelhoiatussüsteemile rohkem aega ja seega võimaldab otsustajatel reageerida stsenaariumitele alles siis, kui nende teostumise võimalus on piisavalt suur.

Poliitiline konsensus

Teiseks on oluline tõdeda, et demokraatlikus riigis algavad kõik olulised tegevused poliitiliste otsustega. Meie poliitilisel juhtkonnal (president, valitsus, riigikogu) on Eesti sõjalise kaitse kohta suures pildis ja tugevasti üldistades kolm olulist otsusepunkti: millal vägi mobiliseerida, millal kuulutada välja sõda ja millal vägi demobiliseerida.

Need kõik on loomulikult äärmiselt tõsised otsused, mida kindlasti kergekäeliselt ei tohi teha ning võib arvata, et igale sellisele otsusele eelneb ulatuslik poliitiline debatt. Mida parem on meie poliitilise tasandi teadlikkus konkreetsest julgeolekuolukorrast, sõjalise riigikaitse korraldusest ja tegevustest, mis aitavad viia väed täielikku kaitsevalmidusse, seda informeeritum, organiseeritum ja tõhusam tuleb poliitiline debatt ning seda suurem tõenäosus on jõuda konsensusliku ja kiire otsuseni.

Kuna täieliku kaitsevalmiduse saavutamise võib laias laastus jagada kaheks: poliitiline otsustusprotsess ning teisalt eelkõige riigiaparaadi poolne elluviimine, saab kindlalt väita, et kiirem kaitseväe lahinguvalmiduse saavutamine võimaldab osta aega õigeks ja kaalutletud poliitiliseks otsuseks. Just poliitiline üksmeel võimaldab vastuvõetud otsust ellu viia tõhusamalt ja kiiremini.

«Jo-jo stsenaarium»

Kolmandaks on meie väe kaitsevalmiduse kiirel saavutamisel vastasel väiksem võimalus kasutada niinimetatud «jo-jo stsenaariumi». Taolise stsenaariumi korral üritab vastane sundida meid oma väge jalule tõstma ja seejärel langetab kunstlikult jällegi survet, et meie täieliku lahinguvalmiduse saavutamine tunduks ebaadekvaatse sammu ja liiga jõulise reageerimisena.

Kui mõne aja pärast reservsõjavägi jälle laiali saadetakse, kasvavad taas pinged, mistõttu peab uuesti kaitsevalmidust tõstma. Reservsõjaväe mobiliseerimine ja valmiduses hoidmine on kulukas nii riigi otseste kui ka vähemal määral kaudsete kulude poolest – on ju reservväelased ja sundkoormatud vahendid majandusest eemal. Samuti võib tekkida reaalne oht, et riigi poliitiline juhtkond näib justkui olukorda mittetundva ja ebapädevana.

Loomulikult üritab ründav pool seda tsüklit korrata niikaua, kui kaitsev riik ei suuda eri põhjustel enam reageerida või kuni kaitsev pool nii-öelda iseenda raskuse all kokku kukub. Mida rohkem aega kulub täieliku kaitsevalmiduse saavutamisele ja mida ebapiisavam on poliitiline konsensus, seda suurem vajadus on alustada tegevustega võimalikult vara ja reageerida sõna otseses mõttes iga krõpsu ja iga muudatuse peale julgeolekukeskkonnas.

Kokkuvõttes võib väga üldises mõttes järeldada, et meie jaoks on kiirus vägede reageerimises tihtipeale palju tähtsam kui näiteks konkreetse üksuse tulejõud või väljaõppetase, ning see käib ka meie liitlaste üksuste kohta. Meie kaitseväe põhiülesanne on kaitsta Eestit Eestis, sestap loevad põhiülesande täitmisel ainult need meie ja meie liitlaste väed ja võimed, mille abil saab tegutseda või mõju avaldada Eestis.

Kindlasti on meie liitlastel üksuseid, mis on tulejõulisemad, moodsama varustusega ja paremini välja õpetatud kui meie üksused, aga kui neid ei õnnestu saada Eestisse võimalikult kiiresti, siis meie jaoks on nad kasutud. Meie üksuste suur eelis on see, et nad on meie põhiülesande täitmise jaoks juba õiges kohas.

Ressursside sihitamine

Kuigi paljud kaitsevalmiduse tegevused ja investeeringud kattuvad ja on lähedas «suguluses» teise tegevusliini – väeloomega –, siis selle ülesanne on lahinguvalmis üksuste «riiulisse panemine» ning kaitsevalmiduse eesmärk need sealt «riiulist» kiiresti kätte saada. Oleme endale seadnud äärmiselt kaugelepürgiva eesmärgi lühendada 2026. aastaks täieliku kaitsevalmiduse saavutamise aega kaks korda, võrreldes 2021. aastaga.

Ühelt poolt tegevuse tulemuslikkuse paremaks mõõtmiseks ja teisalt ressursside täpsemaks sihitamiseks tuleb suurem tervik jaotada väiksemateks osadeks. Suure tõenäosusega on mõistlik kasutada nii-öelda ajalist jaotust: otsuse tegemise protsess tervikuna, seejärel formeerimine ja järgnev lahinguvalmiduse saavutamine ühe tervikuna (muu hulgas varustuse kasutuselevõtt, varude täiendamine, aga ka formeerimisjärgne väljaõpe). Neljandaks operatsiooniala ettevalmistus ja tegutsemisvabaduse loomine operatsioonialal ning viimaks liitlaste vastuvõtmine.

Tegevuspõhise eelarvestamise keeles nimetatakse neid väiksemaid jaotusi põhiteenusteks. Kindlasti tekib ka kaitsevalmiduse põhiteenuseid ja tugiteenuseid, kuid nimetatutest piisab selleks artikliks. Kõikide mainitud teemade konkreetsed eesmärgid ja detailsed tegevused on loomulikult suuresti riigisaladusega kaitstud, kuid proovides vältida üldsõnalist iseenesestmõistetavusele toetuvat targutamist, tasub osal teemadel pikemalt peatuda.

Eelduste loomine

Mõneti segaselt eelistan alustada tagantpoolt ja põhjendada, miks liitlaste vastuvõtmine on otseselt seotud kaitsevalmidusega. Esimene põhjendus on lihtne ja sestap ei vaja rohkemat selgitamist: mida suurem ja tugevam on Eesti kaitseks valmistuv vägi, seda suurema tõenäosusega on tõhusam ka heidutus.

Kuid olulisem põhjus, miks liitlasüksuste vastuvõtmine on kaitsevalmiduse oluline osa, on vajadus tagada lisaks vastuvõtmise kiirusele ka sujuvus ja vähene koormus meie üksustele. Lühidalt öeldes ei taha me, et sissetulevad liitlasüksused ummistaksid põhilised liiklemisteed, kasutaksid ülemäära meie koondumis- ja väljaõppealasid, ning et me peaksime ise suurte jõududega toetama nende tegevust, olgu siis liikumise ja tegevuse juhendamisel või väekaitsel.

Kuigi väeloome tegevusliin peab tagama lahinguvõimelise üksuse, ei ole üleliigne siiski rõhutada eelduste loomist lahinguvalmiduse saavutamiseks. Lahinguvarude tagamise aluspõhimõte – kõik üksused peavad olema relvastatud, varustatud ja varud täielikult tagatud – on kehtinud meie üksuste loomisel vähemalt viimased kümmekond aastat ja jääb kehtima ka edaspidi. Kindlasti ei ole relvastuse ja varustuse puhul tähtis mitte pelgalt nende olemasolu, vaid samavõrra nende töökorras olek ja kiire kättesaadavus.

Tsiviilressursside kasutuselevõtu puhul on tähtis ka omaniku teadlikkus koormatusest ning tema motivatsioon niimoodi varustust töökorras hoida, või siis anda kohe teada selle rikkiminekust ning pärast märguannet see kiirelt kohale toimetada. Sestap just ühendus tsiviilvahendite omanikuga peab järgnevate aastate jooksul tunduvalt paranema. Tuleb läbi proovida keskselt tagatavate varude hajutamise ja nende täiendamise ning ka liitlaste antava abi plaanid.

Enne kui asun otsese kiiruse tõstmise küsimuse juurde, soovin rääkida mõnest järgnevate aastate tähelepanu vajavast teemast. Esiteks otsustamisprotsessist, milles oleme endale eesmärgiks seadnud, et 2026. aastal suudame vastu võtta kaitsevalmiduse tõstmise otsuse 12 tunni jooksul pärast eelhoiatuse saamist.

Nende nappide tundide sisse peavad mahtuma kõik meie tegevused: luureasutuste töö julgeolekukeskkonna muutuste märkamiseks; poliitilise juhtkonna otsus kriisi tunnistada ja kohus juhiseid anda, vajaduse korral plaane korrigeerida ja täpsustada, otsuseid kiiresti edastada kogu struktuurile, k.a reservväele; lisaressursside, muu hulgas tsiviilmaade kasutuselevõtmise algatamine ja veel palju muudki.

Otsustamisprotsessi tähtsaim märksõna on selgus. Kõik peavad väga täpselt teadma, kes ja mille eest vastutab ja kellel on õigus otsustada kriisi eri etappidel. Vastutus ei tohi kunagi hajuda mingi umbmäärase kollektiivse «aparaadi» vahel, vaid peab alati olema määratud otsuse tegija organisatsioon ja isik. Sõjaväelaste keeles tähendab see lisaks seda, et peame valmis olema kriisi arenedes pidevalt muutma toetatav-toetav rolle kaitseväe ja näiteks politsei vahel.

Usalduse tekitamine

Meie kõik kaitsevalmiduse teemalised õppused poliitilise juhtkonna osalemisel ja ilma selleta on näidanud, et parandamisruumi on igal pool ja igal tasandil, kuid eelkõige kõrgemates staapides. Kuigi lahinguvalmiduse tõstmise plaanid eksisteerivad ning need on üsna üksikasjalikud, on selge, et kriisi alguse järel tuleb hakata neid plaane kohe korrigeerima ja täpsustama.

Meie nõrkuseks ei ole osutunud mitte niivõrd otsustamine nende täpsustuste üle, vaid otsuste vormistamine ja kiire laialijagamine. Otsuste elluviimisel on peamine maakaitseringkondade suutlikkus liituda kaitseväe käsuahelaga ning toetada formeerimise korraldamist, muu hulgas piirkondliku olukorrateadlikkuse ülalhoidmisega.

Peale staapide ettevalmistuse parandamise peame palju tegelema ka poliitilise juhtkonna ja ametnike harimisega kõige laiemas mõttes ehk müügitööga. Saades täpselt aru kaitseväe vajadustest formeerimisel ja kaitsevalmiduse saavutamisel, osatakse meid kõige paremini toetada ning samas suudetakse oodata meilt realistlikku sooritust.

Riigikaitset korraldav seadusandlus annab erikordade ajal kaitseväele suure vabaduse ühiskonna ja üksikisikute tegevusvabaduse ja õiguste piiramiseks ning see on hädavajalik lahinguvalmiduse kiireks tõstmiseks. Kaitseväele on oluline saavutada poliitilise juhtkonna ja eri ametkondade teadlikkus kaitseväe tegevuste reaalsetest mahtudest ja vajadustest, et tekiks arusaam ja usaldus meie tegevuse vastu ja kindlus erikordade rakendamiseks.

Hukukindluse suurendamine

Järgmiste aastate üheks oluliseks mõjutajaks saab formeerimise hukukindluse suurendamine. Kõige lihtsam viis hukukindlust tõsta on formeerimise hajutamine ja linnakutest väljaviimine. Sõna «lihtne» ei tähista loomulikult selle tegevuse elluviimise lihtsust.

Linnakuteväline formeerimine on märksa keerukam ja töömahukam. See, mida linnakutes võtame loomulikuna (turvalisus, energia, hooned), tuleb väljaspool linnakuid eraldi tagada, kuid samas linnakuvälise formeerimise eest meil pääsu pole.

«Konnakeetmise» stsenaariumiks nimetatakse julgeolekukeskkonna pidevat, kuid aeglast ja tihtipeale vaevumärgatavat halvenemist. Õigupoolest oleks kohasem kasutada sõna «halvendamist», kuna tegemist on meie vastase taganttõugatud ja juhitud protsessiga. Taolise stsenaariumi korral viib vastane oma üksused järjest suuremasse valmidusse, mistõttu väheneb drastiliselt ka meie eelhoiatuse aeg ning on täiesti võimalik, et vastase rünnak ja eeskätt kaudtule ja täppisrelvade löök võivad oluliselt mõjutada meie mobilisatsioonivõimet.

Formeerimise õigeaegne hajutamine võimaldab omakorda vähendada oluliselt vastase ootamatu löögi mõju, sest ühtäkki on sihtmärke palju rohkem, mis tähendab, et vastasel on vaja juurde laskemoona ja teisalt ei ole linnakutevälise formeerimisvõrgu ülesleidmine ja punktide sihitamine vastasele kindlasti kerge ülesanne.

Kiiruse suurendamine

Kiirust saab suurendada kahel põhilisel viisil. Esiteks teha kõiki toiminguid kiiremini. Teine võimalus on rõhuda ettevalmistusele ja ettevalmistatusele ehk tuua võimalikult palju tegevusi nii-öelda «stardipaugust» ettepoole.

Loomulikult kavatseme kasutada mõlemat käsitlusviisi ühel ajal ja kombineerituna. Samas peab ütlema, et meie praegune süsteem on oma põhimõttelise ülesehituse poolest asjakohane ja jätkusuutlik ehk kuigi seda on keerulisem ja kallim saavutada, siis suuremat ajavõitu tõotab tuua eelkõige teine käsitlusviis.

Lisaks pidevale plaanide uuendamisele on formeerimiskiiruse suurendamiseks vaja loomulikult kogu aeg harjutada. Nii plaanide uuendamine kui harjutamine lauaõppuste ja praktiliste soorituste kaudu on hädavajalik ka tegevväelaste teadlikkuse hoidmiseks, arvestades meie iga-aastaseid roteerimisi.

Formeerimisõppused peavad saama meie õppuste kalendri loomulikuks osaks ning lahinguvalmiduse päevi tuleb samuti võimalikult palju kasutada. Selleks, et ülalkirjutatu ei jääks pelgalt loosunglikuks stamptarkuseks, peab peastaap andma välja iga aasta kohta selged ja detailsed juhised ning korraldama parimate praktikate jagamise.

Kaitsevalmiduse tõstmise otsustusprotsess ning formeerimine ja sellele järgnev lahinguvalmiduse saavutamine on mõneti sõjaplaanidest «sõltumatud» tegevused. Teisisõnu öeldes konkreetse pataljoni formeerimistegevuste puhul ei ole suurt vahet, kuhu pataljon pärast lahinguvalmiduse saavutamist siirdub.

Operatsiooniala ettevalmistamine ja operatsioonialas tegevusvabaduse saavutamine on seevastu üks ühele seotud meie kaitsetegevuse operatiivkavaga. Kuigi peame valmis olema ootamatusteks ja Eestit tuleb kaitsta igal ruutmeetril, siis konkreetsed ettevalmistused tuleb ja saab teha eelkõige ikkagi nendes kohtades, kus plaanime neid üksuseid kasutada.

Ei ole eriline saladus, et kindlustamine ja tõkestamine võtavad suure osa ajast, mis on just jalaväeüksustele vajalik, et olla lahinguks täielikult valmis, sestap saame siin usutavasti suure ajavõidu. Loomulikult on selleks vaja detailseid üksuste lahinguplaane ja tõkestuskavasid ning lepinguid maa-alade kasutamiseks, et ostetud materjalid aegsasti võimalikult ligidale tulevastele positsioonidele paigutada saaks. Ning miks ka mitte mõned positsioonid juba varem ette valmistada.

Operatsioonialas tegevusvabaduse saavutamine hõlmab ennekõike pidevat olukorrateadlikkuse ülalhoidmist. Alates sügavast rahuajast läbi kõikide kriisietappide. Seetõttu tundub see liikuvat eelkõige maakaitseringkondade ja laiemalt kaitseliidu üheks põhiülesandeks.

Reservväelaste juurdekasv

Kõige enam võidame aega reservväelaste teadlikkuse tõstmise ja suurema kaasatuse kaudu. On selge, et me ei ole suutnud, väheseid kirkaid erandeid arvestamata, säilitada ülemäära head kontakti meie sõduritega pärast ajateenistust. Elu on näidanud, et tavalisele reservväelasele jääb reservteenistus siiski ebamääraseks ja kaugeks tegevuseks. Osalus- ja omanikutunne on ebapiisav.

Kuigi reservväelaste «omanikutunde» üks parimaid mõõdikuid – reservõppekogunemistel osalemise protsent – ei ole meil võrreldes nii mõnegi teise sõjaväega sugugi halb, ei tohi sellega mitte mingil juhul rahule jääda. Meie reservõppekogunemistel, kas siis regulaarsetel või ette teatamata, osalemise määr peab kerkima selgelt üle 80%.

Me üritame moodustada ajateenistuse jooksul üksikisikutest üksuseid ja seetõttu peame iga hinna eest suutma neid meeskondi koos hoida ka reservteenistuse ajal. Sellega me ühelt poolt vähendame lahinguvalmiduse saavutamiseks kuluvat aega, sest näiteks formeerimisjärgne allüksuse väljaõpe peaks üksteist tundvas meeskonnas võtma vähem aega kui üksteist vaid põgusalt kohanud inimeste puhul, kuid teisalt parandab see otseselt meie üksuste võitlusvõimet.

Kõik uuringud on näidanud, et tugevasti kokkuhoidev meeskond suudab kompenseerida võimalikke puudujääke nii väljaõppes kui ka varustuses just parema üksteisemõistmisega. Meie kaitseväe suureks tugevuseks peab moodustuma tugev meeskonna- ja kokkukuuluvustunne nii pataljoni, kuid eelkõige väiksemate allüksuste – jaost kompaniini – tasandil. Selleks peame oluliselt tulevikus muutma ka reservjuhtide väljaõpet.

Kõik reservjuhid peavad olema palju agressiivsemad ja initsiatiivikamad. Praegused formeerimised on näidanud, et meie alumiste tasandite juhtide, eelkõige just reservjuhtide, kuid tervikuna ka kogu üksuse kaasatus formeerimise ja lahinguvalmiduse protsessi on olnud ebapiisav. Otse välja öeldult on meie reservväelased nende tegevuste ajal passiivsed ja formeerimine seisab täielikult tegevväelaste õlul. See ei tohi nii olla.

Üksuse isikkoosseis ei saa olla n-ö kliendi rollis ja vaid oodata, millal neid formeeritakse. Kuigi meeskonnatunde loomist tuleb eraldi arutada, on selgelt näha, et reservväelastele suurema vastutuse panemine võimaldab oluliselt lühendada üksuste lahinguvalmiduse saavutamise aega.

Kokkuvõttes võimaldab uus planeerimissüsteem selgemalt aru saada igipõlistest küsimustest, nagu kuhu kaob meie aeg, millega tegelevad meie inimesed ja millele kulutame raha. Samuti aitab see meie esmavajaduste järgi ressursse jaotada ning tegevusi tähtsuse järgi seada. Kaitsevalmiduse saavutamise kiirendamine ei ole «tegevus tegevuse pärast» või mõne kildkonna uitmõte ilma selge eesmärgi ja vajaduseta, vaid pigem peame endalt küsima «Kas meil üldse on teist valikut?». Loomulikult ei ole. Nii nagu sõjas ei jagata hõbemedaleid, ei piisa ka kaitsevalmiduse valdkonnas hooaja teise tulemuse püstitamisest.

Algselt ajakirjas Sõdur avaldatud lugu ilmub Postimehes väljaande loal.

Märksõnad
Tagasi üles