Riigikaitse õpetus ⟩ Rahu hoidmine maailmas on meie kõigi asi

Õppuritele lasketiiru ohutusreeglite tutvustamine. Foto: Ajakiri Sõdur / Kaitsevägi

Mõned aastad tagasi küsis üks keskkooliõpilane minu käest, et mis on riigikaitsekursuse eesmärk. Natuke mõelnud, olin juba valmis «tulistama», et riigikaitseõpetuse eesmärk on panna alus Eesti riigikaitse põhimõtete mõistmisele, kujundada kodanikuteadlikkust ja valmisolekut vajaduse korral Eestit kaitsta.

Täpselt nii on riigikaitsekursuse õppekavas kirjas. Õnneks sain enne pidama, kui jõudsin vastata. Pisut mõelnud, vastasin, et kursuse eesmärk on täiendada õpilase maailmapilti eri rahvuste, rahvaste, ideoloogia jne vaheliste konfliktide olemusest ning anda ülevaade, kuidas sinna maailma paigutub Eesti oma julgeolekuga nii minevikus, tänapäeval kui tulevikus.

Õpilane jäi vastusega rahule. Miks ma aga ei rõhutanud, et oluline on õppida, kuidas kaitsta riiki? Sellepärast, et tänapäeval need asjad nii ei käi, vähemalt mitte nii sirgelt punktist A punkti B.

Kui riigikaitseõpetus Eestis loodi 1927. aastal, oli selle eesmärk anda kursuse läbinuile väljaõpe, mis vastaks noorsõduri kahekuulisele õppekavale sõjaväes. Samuti oli soov süstida noortesse isamaa-armastust. Seda väljendas ka riigikaitsekursuse pealkiri «Sõjaline kasvatus ja õpetus», mis omakorda nimetati 1930. aastal ümber «Riigikaitseliseks kasvatuseks ja õpetuseks».

Nüüd aga väidan, et militaarne ja patriootlik lähenemine ei tööta ning seda pole ka vaja. Tänapäeva õpilane on selleks liiga tark ja otsesele isamaalikule propagandale enam ei allu, kuigi see ei ole vale asi. Lihtsalt otsene propaganda töötab pigem vastupidi ja tõrjub hoopis eemale.

Kui 1927. aastal võis õpilasele öelda, et «vaata, see on õige ja see siin on vale», siis praegu ei suuda sellist õpetamisstiili keegi tõsiselt võtta. Kehval juhul lausa naerdakse välja.

Selle asemel tuleb pingutada ja näidata õpilastele n-ö suurt pilti. Rääkida konfliktide põhjustest, ideoloogiast. Sellest, kuhu ühe või teise fanaatiku järgimine ajaloos on viinud ja mida koledat see on endaga kaasa toonud. Samuti sellest, kuidas on tegevusetult pealt vaadatud, mismoodi agressor käitub, lootuses, et ehk läheb mööda ja kõik saab korda.

«Münchenis oli meil valida sõja ja häbi vahel. Me valisime häbi ja saame sõja.»

Winston Churchill, 1938

Seda ilmestab värvikalt ka Suurbritannia peaminister Neville Chamberlaini kurikuulus lepituspoliitika, mille käigus sunniti Tšehhoslovakkiat 1938. aastal loovutama sudeedisakslastega asustatud alad Saksamaale, millega loodeti saavutada rahu Euroopas. See aga andis Hitlerile veel hoogu juurde ja kaks aastat hiljem puhkes laastav teine maailmasõda. Pärast Müncheni sobingut ütles hilisem peaminister Winston Churchill tabavalt: «Münchenis oli meil valida sõja ja häbi vahel. Me valisime häbi ja saame sõja.»

Jõudes lõpuks analoogsete seletuste ja näidete kaudu tänapäeva, saab anda parema ülevaate, mis maailmas toimub ja millised on need ohud, millega peab praegusel ajal maailma julgeolekuruumis arvestama. Kui vaadata avarama pilguga nii mineviku kui tänapäeva probleemidele, siis hakkavad õpilased mõistma, miks üks või teine asi siin maailmas nii on.

Viimaks saab selgeks tõsiasi, et rahu ei olegi iseenesestmõistetav, nagu ütles 19. sajandi ajaloolane Henry Maine: «Sõda on sama vana kui inimkond, kuid rahu on nüüdisaegne leiutis». Selle kaudu jõuab õpilane arusaamale, et rahu hoidmine maailmas on meie kõigi asi.

Ei ole nii, et see, mis toimub kaugel Põhja-Koreas, on ainult ameeriklaste probleem. Tänapäeva maailmas puudutab see kaudselt ka meid siin Eestis.

Selle teadmise kaudu, meeldigu see või mitte, saab ilmselgeks, et riigikaitse on oluline ja sama vajalik ning vältimatu kui arstiabi ja politsei. See kõik annab õpilastele hea platvormi, kust edasi liikuda järgmiste teemade juurde, nagu riigikaitsekorraldus Eestis, tänapäeva sõjas kasutatav relvastus, info- ja kognitiivne sõda ning asümmeetriline ja hübriidsõda jne. Kui õpilane on maailma julgeoleku üldisest korraldusest aru saanud, aitab see luua seoseid muude teemadega ning asetada need õigesse konteksti. Arvan, et riigikaitseõpetuse eesmärk praegu ei ole teha relva- ega riviõpet, vaid eelkõige avardada õpilase maailmapilti ja arusaama julgeolekust kui väga olulisest ning vajalikust valdkonnast.

Teine oluline osa riigikaitseõpetusest on praktilised teadmised ja oskused, millest enamikku saab õpetada just riigikaitselaagris. Laagri korraldamisel tuleb ennekõike keskenduda rahulikule tempole ja stressivabale keskkonnale, kus õpilane saab täiel määral pühenduda oskuste omandamisele. Kindlasti ei tohiks laagris valitseda vaid militaarlaagrile omane õhkkond, kus piltlikult öeldes ei jää kuhugi n-ö õhku vahele.

Samuti on laagri korraldamise puhul oluline, et õpetaja ei võtaks laagriülema rolli, mida kahtlemata õpetaja nagunii täidab, vaid säilitaks oma julgustava õpetaja rolli, andes ruumi ka instruktoritele. Peamine on meeles pidada, et tegu on siiski õpilaste, mitte sõduritega.

Paraku olen mitmel korral kuulnud, et see on nii olnud päris paljudes laagrites, kus õpilasi koheldakse kui alluvatest sõdureid.

Sellistes olukordades tekib oht, et vint keeratakse n-ö üle ja vastupidi eesmärgile tekib hoopis vastumeelsus ja tõrksus militaarmaailma vastu. Pealegi ei ole kavatsust kasvatada õpilasest sõdur, vaid avardada tema silmaringi, anda praktilised oskused, sh esmaabioskus, ning ühtlasi kasvatada huvi riigikaitse vastu.

Kindlasti tuleb aru saada, et riigikaitse pole ainult sõjavägi, vaid märksa laiem mõiste. Samas, kui noormehed ja miks mitte ka mõned neiud lähevad ajateenistusse, saavad nad piisavalt palju kõike seda, mida võib sõjaväelt oodata ja siis on see juba täiesti omal kohal.

See aasta toob aga riigikaitseõpetusse suure muutuse. Nüüd ja ilmselt ka edaspidi hakkab riigikaitselaagreid korraldama kaitseliit, et luua ühtne riigikaitselaagrite standard. Selline muudatus on igas mõttes tervitatav, sest praegu on kogu riigis iga laager oma õpetaja nägu ja nii sisult kui vormilt on laagrid nähtavasti väga erinevad.

Seega jään põnevusega ootama, milliseks kujuneb selle aasta riigikaitselaager.

Algselt ajakirjas Sõdur ilmunud lugu ilmub Postimehes väljaande loal.