NEW SCIENTIST ⟩ Kummitusepüüdjad: psühholoogid selgitavad, miks äkkhülgamine nii palju haiget teeb

Äkkhülgamine on võimalikuks saanud eelkõige tehnoloogia arenguga. Foto: Pexels

Jennice Vilhauerile hakkasid kliendid «kummituslugusid» jutustama 2015. aastal. Los Angeleses tegutsev psühhoterapeut oli rohkem kui 10 aastat inimesi nende depressiooni, ärevuse ja suhteküsimustega aidanud, kuid äkitselt hakkasid kliendid talle rääkima uut sorti probleemist, mis neile stressi tekitas.

Nimelt olid nad ghosting’u ohvrid – olukord, kus üks inimene lõpetab teisega igasuguse suhtluse ja kaob nagu fantoom. Sõnumeid ignoreeritakse ja nagu välk selgest taevast on inimene, kellega sul võis olla tugev side – tavaliselt romantiline partner, mõnikord ka sõber või kolleeg – ilma selgitusteta kadunud. Kui Vilhauer selle nähtuse kohta rohkem infot otsis, ei leidnud ta selle kohta eriti palju teadustööd. Nii hakkas ta veebis ise oma tähelepanekuid avaldama ja hakkas peagi saama kirju inimestelt, kes samuti midagi sarnast kogenud olid. «Huvi selle vastu on olnud plahvatuslik, sest seda juhtub lihtsalt niivõrd sageli,» ütleb ta.

Aga mis sellise teguviisi juures ainulaadselt valus on? Lõppude lõpuks teeb ju suhte lõppemine pea alati haiget. Kas infoajastul on miski häirivam kui näiteks Metsikus Läänes, kui armsam hüppas oma hobuse selga ja jättis su ilma midagi ütlemata keset tolmupilve seisma. Hakkame vaikselt aimama, miks inimesed «kummitavad», kuidas meie aju trikid võivad meid end sellepärast hullemini tundma panna ja kuidas sellised olukorrad vähem valulikus muuta.

Eemaletõukamine teeb päriselt haiget

Vilhauer ütleb, et 2015. aastal tegi äkkhülgamine nii palju haiget seetõttu, et see oli täiesti ootamatu. See ei olnud midagi, mille jaoks inimesed end suhtesse astudes vaimselt oleksid ette valmistanud. Kuigi suhtest ette teatamata kadumine on kahtlemata toimunud läbi ajaloo, näib, et tehnoloogia areng on selle sagedust siiski suurendanud.

2021. aastal avaldatud Wesleyani ülikooli teadlaste tehtud uuringusv märgitakse, et sotsiaalmeedial on äkkhülgamise juures anonüümsuse tõttu «lahutamatu roll», sest see võimaldab meil üksteisega nii kergesti ühenduda, kuid teisalt jälle kiirelt need ühendused katkestada. Nagu ütles üks uuringus osalenud «kummitus»: «Lihtsam on end ekraani taha peita ja reaalsusega mitte silmitsi seista.»

Hinnanguid äkkhülgamise esinemissagedusele on erinevaid. Ühes 2018. aasta uuringus, kus osales enam kui 700 täiskasvanut USAst, leidis 25 protsenti vastanutest, et nad olid seda nähtust kogenud, kuid 2016. aasta uuringus, kus küsitleti 800 kohtingusaidi «Plenty of Fish» kasutajat vanuses 18-33, oli see näitaja pea 80 protsenti.