Koronapandeemia tegi teadlaste kodudest segasummasuvilad

Tartu Ülikooli professor Veronika Kalmus Foto: Erakogu

• Pandeemia pani teadlaste elule paraja põntsu ja kasvatas ebavõrdsust.
• Koronaarutelud ja -seminarid hakkasid muud teadust summutama.

Covid-19 tuli, nägi ja võitis kogu tähelepanu – alustades meediakanalitest ja lõpetades teadusmaailmaga, kus see dikteeris uurimisteemasid ja isegi rahastamist. Kuidas on pandeemia mõjunud teadlaste tööle ja teaduse arengule?

Tartu Ülikooli sotsioloogiaprofessor Veronika Kalmus avaldas 2021. aasta aprillis teadusartikli – autor ise nimetab seda tekstianalüüsil, andmetel ja vaatlustel põhinevaks refleksiivseks mõtiskluseks – milles analüüsis Covidi-efekti akadeemilisele elule.

«Koroonaviirus mõjus teadusele kui kahe teraga mõõk,» nendib Kalmus. «Ühelt poolt teadustööd ergutades ja kilbile tõstes, teiselt poolt teadlaste ebavõrdsust ja ebakindlust suurendades.»

Pandeemia tõi koroonaseminaride laine
Teadus tehti taas suureks

Veronika Kalmus kirjutab artiklis, et alates pandeemia algusest ilmus mõne kuu jooksul tuhandeid teadusartikleid ja arvukalt raamatuid Covid-19 viirusest ja selle mõjust, lisaks korraldati lugematul hulgal veebiseminare ja -konverentse. Kalmuse sõnul võis teadussektoris näha hüppelist kasvu uute konkursside algatamises ja rahastuses, eesmärgiga leida lahendusi võitluses pandeemiaga.

«Teadlased reageerisid väga operatiivselt ning avaldasid uue teemaga seonduvat kiiremini kui kunagi varem,» selgitab ta. Kalmuse tööst tuleb välja, et paljudes riikides teadvustati selgelt tõenduspõhise juhtimise ja poliitikakujundamise olulisust, teadlaste rolli hakati rohkem väärtustama. Teisisõnu, teadus tehti taas suureks.

Covid, covid, covid…

Kalmus nendib, et on positiivne, et koroonaviirus kiirendas teaduse arengut, kuid paraku jättis see tema sõnul akadeemilisse ellu ka negatiivse jälje, suurendades erialade konkurentsi ja ebavõrdsust. Tema hinnangul varjutas Covid-19 teemade eelistamine muud uurimisteemad ja teadusharud ning pandeemia algusest alates on neid suhteliselt vähem väärtustatud. «Näiteks andis Eesti Teadusagentuur 2020. aasta märtsis teada, et äsja rahastuse saanud 32 rakendusuuringu teemad tõusevad uuesti prioriteetide sekka, kui on taastunud tavapärane elurütm,» ütleb ta. Kalmus toob välja, et teaduse «covidiseerimine» koondab kogu tähelepanu ühele probleemile ning suurendab erinevates uurimisvaldkondades nii konkurentsi kui ka ebakindlust. Eesmärk leida tõde võib laiemas plaanis asenduda sellega, et vaja on teenida riiki või rahastust. Selline olukord tekitab tema sõnade kohaselt paratamatult väärtuste dilemma, kus teaduse sõltumatus võib minna vastuollu riigi ja turu nõudmistega.

Teadlase kontor kui segasummasuvila
Kalmus kirjutab, et karantiinireeglite tõttu süvenes ebavõrdsus teadlaste töötingimustes ja sotsiaalses elus. Ta kirjeldab, et paljude teadlaste jaoks sai kodust kontor, laboratoorium, raamatukogu, loengusaal või konverentsiruum ning samaaegselt ka lasteaed, kool, kultuuriasutus ja treeningsaal. Kodus töötamisega loodud ebavõrdsed tingimused toovad tema sõnul endaga varem või hiljem kaasa ebaühtlaseid tulemusi.

«Suure õppe- ja teadustöö koormusega teadlased ei saa mõnda ülesannet edasi lükata, et kasvõi ajutiselt oma elutempot aeglustada. See omakorda toob kaasa täieliku ülekoormuse ja võimaliku kolleegidest mahajäämuse,» selgitab Kalmus.

Kokkuvõtteks ütleb Kalmus, et kuigi pandeemia mõjus teadusele valdkondlikul tasandil mingis mõttes kui kiirendi, ei saa jätta tähelepanuta ebavõrdsuse süvenemist teadlaste töös. Pikemas perspektiivis tõstatab ta küsimuse: «Kas pandeemiaga kaasnenud ebavõrdsusele pööratakse edaspidi rohkem tähelepanu või muutuvad ebavõrdsed tingimused teadlaste töös normaalsuseks?»