L, 28.05.2022

Teaduses on piir tõe ja vale vahel paberõhukeselt habras – nagu Jaapani majade lükandseinad

Ebe Pilt
, ajakirjanik
Teaduses on piir tõe ja vale vahel paberõhukeselt habras – nagu Jaapani majade lükandseinad
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Akadeemik Jüri Allik.
Akadeemik Jüri Allik. Foto: Timo Korv

Mis on hea teadus? Ja kuidas vältida halba teadust? Mida teha, kui teadustööde korratavus ei ole vahel saavutatav – kas selle vastu on head rohtu? Postimehe küsimustele vastas akadeemik Jüri Allik.

Hea ja halva teaduse küsimus on suuresti teaduspublitseerimise dilemmadega seotud. Olen väga radikaalsel ja ebapopulaarsel positsioonil.

Esimene teadusajakiri oli Londoni kuningliku ühingu ajakiri (Philosophical Transactions, mis ilmus esmakordselt 1665. aastal – toim) ning sellega koos tekkis kohe küsimus, kes peaks teadusajakirja kulud katma. Siis mõeldi kuninglikus ühingus ilmselt, et me oleme siin nii tähtsad ja kuulsad, et las raamatukogud ja lugejad maksavad meie ajakirja eest. Kogu teadus toimis kuni viimase kolmekümne aastani sellel põhimõttel, et lugeja maksab.

Mingi hetk USA kongress ja hiljem ka Euroopa parlament sõnastasid, et teadus on avalik hüve. Paradoks seisnes selles, et kui ilmusid uuringud vaktsiinidest, diabeedi, kõrge vererõhu ravist või muudest eriti olulistest teadussaavutustest, siis lugeda neid ei saanud. Aga samas tehakse suur osa teadusest maksumaksja raha eest – st ühe korra oleme selle juba kinni maksnud. Miks peaksime lugemiseks veel korra maksma? Lõpuks otsustati, et maksumaksja raha eest tehtud teadustööd peavad olema avalikult kättesaadavad.

Märksõnad
Tagasi üles