NEW SCIENTIST ⟩ Põlisrahvad saavad elurikkuse hoidmisega valitsustest paremini hakkama

Pilt on illustreeriv. Foto: Pexels

Kui maailm aasta edenedes üleilmse elurikkuse kaitse leppe viimistlemiseks Hiinasse Kunmingi koguneb, siis on universumi ainsa teadaoleva biosfääri saatus läbirääkijate kätes. Paratamatult võib see olla jäänud viimaseks võimaluseks katastroofi vältida. «Me oleme kriisirežiimis,» ütleb Eric Dinerstein, Maailma looduse fondi (WWF) kaitsegrupi endine juhtivteadlane. «Meil on 10 aastat, enne kui ületame kriitilised murdepunktid, mis viivad elurikkuse pöördumatu kadumiseni.»

Kui maailm aasta edenedes üleilmse elurikkuse kaitse leppe viimistlemiseks Hiinasse Kunmingi koguneb, siis on universumi ainsa teadaoleva biosfääri saatus läbirääkijate kätes. Paratamatult võib see olla jäänud viimaseks võimaluseks katastroofi vältida. «Me oleme kriisirežiimis,» ütleb Eric Dinerstein, Maailma looduse fondi (WWF) kaitsegrupi endine juhtivteadlane. «Meil on 10 aastat, enne kui ületame kriitilised murdepunktid, mis viivad elurikkuse pöördumatu kadumiseni.»

Läbirääkimiste keskmes on uus ambitsioonikas eesmärk, mis ulatub varasematest täitmata lubadustest kaugemale. Kõlava nimega kava - «30x30» - kohustaks riike 2030. aastaks kaitse alla võtma 30 protsenti maismaast ja meredest. Paljud looduskaitsebioloogid peavad läbimurdeliseks isegi asjaolu, et midagi sellist üldse kaalutakse. Kuid eks see on ka mõneti närvesööv. Kas plaan läheb läbi? Kui läheb, kas siis ka päriselt tegutsetakse? Kui tegutsetakse, kas sellest kõigest ikkagi piisab?

Esindusökosüsteemidest üksi ei piisa

Elurikkus on oluline. Isegi kui me ei suuda seda selle loomupärase väärtuse nimel kaitsta, peaksime seda siiski isekatel põhjusel tegema. Puutumata loodus pakub mitmesuguseid elu toetavaid hüvesid nagu näiteks puhas õhk ja vesi, viljakad mullad, tolmlemine, rääkimata kaitsest kliimamuutuste, äärmuslike ilmastikuolude ja loodusõnnetuste vastu. Hüved küündivad isegi psühholoogiliste kasudeni. Lisaks maandab elurikkuse hea seis zoonootiliste haiguste, nagu COVID-19, inimestele kandumise riski. Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) loetelus on tervelt 18 elurikkusest saadavat hüve.

Ometi ei ole me pea midagi ette võtnud. 1992. aastal allkirjastati Rio de Janeiros elurikkuse säilitamise tegevuste koordineerimiseks Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (CBD). Kõik ÜRO-sse kuuluvad riigid peale USA on sellele alla kirjutanud. Kuid me oleme järjekindlalt konventsiooni eesmärkidest mööda vaadanud. See kehtib kõigi nende 20 sihi kohta, mis 2010. aastal järgnenud kümnendiks paika seati. Need nn Aichi elurikkuse eesmärgid käsitlesid kõike alates bioloogilist mitmekesisust kahjustavatest tegevustest kuni elupaikade vähenemise peatamise ja säästva põllumajanduse tavade kasutusele võtmiseni.

Päris kõik siiski luhta ei läinud, päästvaid saavutusi tehti kaitsealade kehtestamisega. Selle kontseptsiooni pakkusid 1972. aastal välja ökoloogidest vennad Eugene ja Howard Odum. «Oleks mõistlik püüda säilitada metsikuna 50 protsenti Maa loodusest,» väitsid nad. Sellest ongi saanud kaitsepoliitika nurgakivi. «Me teame, et kaitsealad – kui need on õigesti loodud – on elurikkuse säilitamiseks tõeliselt olulised,» ütleb Paul Leadley Paris-Saclay’ ülikoolist Prantsusmaal.