/nginx/o/2022/04/24/14505962t1h733f.jpg)
/nginx/o/2022/04/19/14493676t1h3ebe.jpg)
Kui maailm aasta edenedes üleilmse elurikkuse kaitse leppe viimistlemiseks Hiinasse Kunmingi koguneb, siis on universumi ainsa teadaoleva biosfääri saatus läbirääkijate kätes. Paratamatult võib see olla jäänud viimaseks võimaluseks katastroofi vältida. «Me oleme kriisirežiimis,» ütleb Eric Dinerstein, Maailma looduse fondi (WWF) kaitsegrupi endine juhtivteadlane. «Meil on 10 aastat, enne kui ületame kriitilised murdepunktid, mis viivad elurikkuse pöördumatu kadumiseni.»
Kui maailm aasta edenedes üleilmse elurikkuse kaitse leppe viimistlemiseks Hiinasse Kunmingi koguneb, siis on universumi ainsa teadaoleva biosfääri saatus läbirääkijate kätes. Paratamatult võib see olla jäänud viimaseks võimaluseks katastroofi vältida. «Me oleme kriisirežiimis,» ütleb Eric Dinerstein, Maailma looduse fondi (WWF) kaitsegrupi endine juhtivteadlane. «Meil on 10 aastat, enne kui ületame kriitilised murdepunktid, mis viivad elurikkuse pöördumatu kadumiseni.»
Läbirääkimiste keskmes on uus ambitsioonikas eesmärk, mis ulatub varasematest täitmata lubadustest kaugemale. Kõlava nimega kava - «30x30» - kohustaks riike 2030. aastaks kaitse alla võtma 30 protsenti maismaast ja meredest. Paljud looduskaitsebioloogid peavad läbimurdeliseks isegi asjaolu, et midagi sellist üldse kaalutakse. Kuid eks see on ka mõneti närvesööv. Kas plaan läheb läbi? Kui läheb, kas siis ka päriselt tegutsetakse? Kui tegutsetakse, kas sellest kõigest ikkagi piisab?
Esindusökosüsteemidest üksi ei piisa
Elurikkus on oluline. Isegi kui me ei suuda seda selle loomupärase väärtuse nimel kaitsta, peaksime seda siiski isekatel põhjusel tegema. Puutumata loodus pakub mitmesuguseid elu toetavaid hüvesid nagu näiteks puhas õhk ja vesi, viljakad mullad, tolmlemine, rääkimata kaitsest kliimamuutuste, äärmuslike ilmastikuolude ja loodusõnnetuste vastu. Hüved küündivad isegi psühholoogiliste kasudeni. Lisaks maandab elurikkuse hea seis zoonootiliste haiguste, nagu COVID-19, inimestele kandumise riski. Elurikkuse ja loodushüvede koostöökogu (IPBES) loetelus on tervelt 18 elurikkusest saadavat hüve.
Ometi ei ole me pea midagi ette võtnud. 1992. aastal allkirjastati Rio de Janeiros elurikkuse säilitamise tegevuste koordineerimiseks Bioloogilise mitmekesisuse konventsioon (CBD). Kõik ÜRO-sse kuuluvad riigid peale USA on sellele alla kirjutanud. Kuid me oleme järjekindlalt konventsiooni eesmärkidest mööda vaadanud. See kehtib kõigi nende 20 sihi kohta, mis 2010. aastal järgnenud kümnendiks paika seati. Need nn Aichi elurikkuse eesmärgid käsitlesid kõike alates bioloogilist mitmekesisust kahjustavatest tegevustest kuni elupaikade vähenemise peatamise ja säästva põllumajanduse tavade kasutusele võtmiseni.
Päris kõik siiski luhta ei läinud, päästvaid saavutusi tehti kaitsealade kehtestamisega. Selle kontseptsiooni pakkusid 1972. aastal välja ökoloogidest vennad Eugene ja Howard Odum. «Oleks mõistlik püüda säilitada metsikuna 50 protsenti Maa loodusest,» väitsid nad. Sellest ongi saanud kaitsepoliitika nurgakivi. «Me teame, et kaitsealad – kui need on õigesti loodud – on elurikkuse säilitamiseks tõeliselt olulised,» ütleb Paul Leadley Paris-Saclay’ ülikoolist Prantsusmaal.
Sellise «pindalapõhise kaitse» esimeste katsetustega keskenduti elupaiku esindavate süsteemide säilitamisele, lähtudes asjaolust, et oleks eetiline ja praktiline mitte lasta liikidel ja ökosüsteemidel välja surra, sest neid on vaja ka inimestele. Sealt jõutigi esialgse soovituseni jätta looduse enda käsutusse 10-12 protsenti Maa pinnast. 2010. aastaks seatud 10 protsendi sihti ei saavutatud, kuid Aichi eesmärkidega tõsteti ambitsioone – seal lubati 2020. aastaks kaitse alla võtta 17 protsenti maismaast ja 10 protsenti ookeanist. Need eesmärgid jäid küll taas täitmata, kuid 2020. aastaks oli kaitse alla võetud 15 protsenti maast ja 7 protsenti merest. Sellisest poolikust edust punetavana kuulutas CBD eesmärgi «osaliselt saavutatuks».
Kuid isegi juba 2010. aastal võitlesid paljud bioloogid kõrgemate eesmärkide seadmise eest, pidades ka silmas, et nn esindusökosüsteemidest üksi ei piisa. Tõhus kaitse tähendas liikide hoidmist nende loomulikes elupaikades ja arvukuses, puhvrite loomist ja kogu ökosüsteemi toimimise võimaldamist, samal ajal ka ökosüsteemide hüvede hoidmist ja vastupidavuse suurendamist keskkonnamuutustele nagu seda on globaalne soojenemine.
Kõik see nõuab rohkem maad. «Nüüd on palju uuringuid, mis näitavad, et kui tahame lisaks elurikkusele kaitsta ka kõiki sellega kaasnevaid hüvesid – sealhulgas süsiniku sidumise ja ladustamise võimet ning mageveevarusid -, on meil vaja, et umbes pool meie planeedist oleks oma loomulikus seisus,» National Geographic Society esindaja, merebioloog Enric Sala.
/nginx/o/2022/04/21/14497998t1h425b.jpg)
Bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis viidatakse kaheksale võtmetähtsusega teadusartiklile, kus 30 protsendi ideed toetatakse. Tegelikult viitab enamik uuringutest hoopis 50 protsendi ja enama, mõni isegi 80 protsendi Maa looduse kaitsmise vajalikkusele. Rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) esindaja Stephen Woodley toob olulisena välja, et selliseid uuringuid, mis näitaks, et elurikkuse tervislikku seisu oleks võimalik säilitada vähema kui 30 protsendi maa kaitse alla võtmisega, ei ole.
Seetõttu ongi «30x30» ambitsioon Kunmingi COP15 läbirääkimiste eel sedavõrd keskseks muutnud. Eesmärgi kehtestamisel tuleks kaitse alla võetud maa-alade ulatust kahekordistada, merealade ulatust neljakordistada. Leadly sõnul on see äärmiselt ambitsioonikas siht ja paljudes tekitab see teatavaid kahtlusi: eesmärk muudetakse leebemaks või jäetakse see sootuks lõpptekstist välja; kui see ka sisse jääb, siis seda ei saavutata; ja kui saavutatakse, ei ole see elurikkuse säilitamiseks piisav.
Asi on rahas
««30x30» sihi seadmine on läbirääkimiste õnnestumiseks kohustuslik,» ütleb Brian O’Donnell, Campaign for Nature’i (üleilmne looduskaitseorganisatsioonide koalitsioon) direktor. «See peab lõplikku leppesse sisse jääma.» Kavand on juba märkimisväärse eksperthinnangu läbinud, kuid see ei tähenda veel, et see ka nii jääb. «Kahtlustan, et allkirjastamisele lähemale jõudes näeme seal mingit sorti vastupanu,» ütleb Woodley.
Seda on ilmselt oodata madala sissetulekuga riikidest, kus asub ka suurem osa planeedi elurikkusest. Vastuolu seisneb selles, et suure sissetulekuga riigid on juba oma elurikkuse majanduskasvu saavutamiseks hävitanud ja nüüd tahavad teised sama teha. «Brasiilia-sugused riigid ütlevad: «Ok, sa tahad, et ma Amazonast kaitseksin – kas mina ka sellest midagi saan?»,» ütleb Woodley. «Nad väljendavad end jõuliselt ja nad ei eksi.» Kõnelustel keskendutakse tõenäoliselt kliimaläbirääkimistest tuttavale pidepunktile: suurema sissetulekuga riikide valmisolekule kompenseerida madalama sissetulekuga riikide pingitused. «Asi on rahas,» ütleb Woodley.
Natuke raha ka juba voolab. Näiteks USA abieelarvest aidatakse rahastada Brasiilia elurikkuse säilitamiseks tehtavat tööd Amazonase vihmametsas 80 miljoni dollariga 10 aasta jooksul. 2015. aastal kirjutati osa Seišellide võlgadest korstnasse, et nad vastutasuks oma tundlikke merepiirkondi kaitseksid. Järgmistele rahvusvahelistele läbirääkimistele aga suurt edu ei ennustata.
2015. aasta Pariisi kliimakõnelustel leppisid rikkamad riigid kokku, et maksavad kliimamuutuste mõjude leevendamiseks vaesematele 100 miljardit dollarit aastas. See raha ei ole veel täies mahus kusagilt välja ilmunud. «Millal täpselt meile, lõunapoolsetele rahvastele, põhjapoolkeral tekitatud laastamistöö hüvitatakse?» küsis Madagaskari välisminister Djacoba Liva Tehindrazanarivelo hiljutisel One Oceani tippkohtumisel Prantsusmaal Brestis. «Andke meile meie raha tagasi.»
Kui mingi kokkulepe rahastamise üle saavutatakse, ongi olemas umbes-täpselt piisavalt ürgset loodust, et see 30 protsendi eesmärgi saavutamiseks kaitse alla võtta, ütleb Woodley. Dinersteini sõnul on umbes pool maismaast inimmõjust kas puutumata või suhteliselt puutumata, eelkõige Sahara kõrbes, Amazonase vesikonnas, Austraalia sisemaal ja Arktika tundras ja taigas. Kui arvesse võtta veel põlisrahvastele koduks olevad alad, mis ka üldiselt üsna elurikkad on, oleme tegelikult tehniliselt võibolla «30x30» eesmärgi juba saavutanud.
/nginx/o/2022/04/21/14497999t1h25da.jpg)
Mida «30x30» lõppeks ikkagi tähendaks, ei ole veel selge. Praegu nimetatakse seda ülemaailmseks eesmärgiks, kuid sellest võib saada hoopis rida riiklikke sihte, kusjuures iga riik peaks siis kaitsealadeks eraldama 30 protsenti oma maa- ja merepinnast. Kui seda nii otsustatakse, tuleks ulatuslikku taastamistööd teha sellistes riikides nagu Ühendkuningriik, kus Leadley sõnul puutumata elurikkust vähe on.
Kõigi ebaõnnestumise kõrval on «30x30» taga ka siiski entusiasmi. Rohkem kui 100 riiki, sealhulgas paljud madala sissetulekuga riigid, on kas liitunud organisatsiooniga High Ambition Coalition for Nature and People, mis on pühendunud «30x30» eesmärgi saavutamisele maal ja meres; või ülemaailmse organisatsiooniga Global Ocean Alliance for 30 by 30 at sea, või mõlemaga. «Me oleme elevil, sest hoog selle sihtmärgi saavutamiseks tegelikult kasvab,» ütleb O’Donnell. Kuid mõned suured riigid, kus on palju elurikkust, sealhulgas Brasiilia, Hiina, Venemaa, Indoneesia ja USA, veel alla kirjutanud ei ole.
Kuigi tundub ilmne, et suurte maa-alade kaitsmine kaitseb ka elurikkust, on selle taga rohkem kui kuivad arvud. Alustuseks ei pruugi väga väikese inimmõjuga ala kaitsmine elurikkusele kuidagi abiks olla. «Elurikkus jaotub meie planeedil väga ebaühtlaselt,» ütleb Woodley. Sama oluline on säilitada õiged kohad, nende eest hästi hoolt kanda ja need võimaluse korral ühendada, et kaitsetõhusust suurendada.
Kõik need eesmärgid olid Aichi sihtides ja on olemas ka uues mustandis. Piero Visconti sõnul on see osaliselt ka põhjuseks, miks 20 Aichi eesmärki ei saavutatud. Liiga paljud riigid kavaldasid süsteemi üle kaitsealade kehtestamisega kohtades, mis olid «bioloogilise mitmekesisuse jaoks ebaproportsionaalselt tähtsusetud», ütleb ta. Ta toob näiteks Alaska ja Austraalia sisemaa, ning märgib, et paljud kaitsealad eksisteerisid seal ainult «paberil»- piirid tõmmati kaartidele, kuid tegeliku kaitsetegevusega ei tegeletud.
Isegi kui kaitsealasid on võrreldes 2010. aastaga rohkem, ei ole elurikkuse kaitse proportsionaalselt suurenenud, ütleb Sean Maxwell Austraalia Queenslandi ülikooli elurikkuse ja looduskaitseteaduse keskusest. Paljude hirmuks ongi, et kui «30x30» eesmärk ka seatakse, on uued kaitsealad eesmärkide saavutamiseks üsna hambutud. Woodley sõnul on sellise olukorra ennetamiseks vähe teha. Kuigi IUCN on kehtestanud ametlikud määratlused selle kohta, mis kaitse endast kujutab ja on ka arenenud mõõtmise ja järelevalve vallas, «ei takista see riike petmast, see ei saa lahendada korruptsiooni, mis ongi probleemi keskmes,» ütleb Woodley.
On oht, et «30x30» eesmärgiga tulistame endale hoopis jalga, kui riigid juba niigi nappe ressursse veelgi kitsimalt kasutavad. Läbirääkijad võivad lepinguisse sisse nihverdada mõned pettused, näiteks lubada majandusmetsad või isegi palmiistandused sihtmärgi sisse arvestada. «See on valearvestus ja selle tagajärjed oleksid traagilised,» ütleb Dinerstein.
Kokkuvõttes tugineks «30x30» eesmärgi saavutamine paljule sellisele, mis on minevikus valesti läinud, nii et sellesse oleks tema sõnul rumal liigselt optimistlikult suhtuda. Ja see on vaid üks 21 eesmärgist leppe mustandis. «See osa on oluline, kuid see ei ole üldiste eesmärkide saavutamiseks piisav,» ütleb Leadlet. Samuti peame hoolitsema selle eest, et suudetaks hallata muid elurikkuse vähenemise põhjuseid – sellised tegureid nagu kliimamuutused, reostus ja võõrliigid, mis kaitsealade piire ei austa.
Kui CBD oleks ainus, mis meil on, oleks muretsemine Dinersteini sõnul õigustatud, kuid nii see siiski pole. «Ma arvan, et muutus tuleb teadlaste, noorte, põlisrahvaste ja kohalike kogukondade juhitud koalitsioonist ning kodanikuühiskonnast, mis valitsusi tegutsema sunnib,» ütleb ta. «Olen optimistlik, et suudame elu Maal päästa. Inimkonna tegutsema panemiseks on vaja kriise, kuid me tõesti reageerime.»
Põliskaitsjad
Suur osa Maa kõige elurikkamatest aladest ongi juba äärmiselt hästi kaitstud – seda lihtsalt ametlikult sellisena ei tunnistata. Kogu maailmas – Arktikast Vaikse ookeani lõunaosani – arvatakse olevat umbes 80% allesjäänud elurikkusest aladel, mida haldavad ja omavad põlisrahvad.
Umbes 7 protsenti maast, mis on loetletud IUCNi ja ÜRO Keskkonnaprogrammi maailma kaitsealade andmebaasis, on põlisrahvaste oma. Kuid veel 17 protsenti Maa pinnast kuulub, on hõivatud või hallatud põlisrahvaste ja kohalike kogukondade poolt, ütleb Eric Dinerstein, endine WWFi juhtivteadlane. «Need rahvad teevad elurikkuse kaitsmisel paremat tööd kui valitsused,» ütleb ta. Kui see kõik üles loetleda, ütleb ta, et oleme vaieldamatult juba 30 protsendi eesmärgi saavutanud.
Probleem on selles, et niisuguse põlismaa omamist valitsused sageli ei tunnusta. «Me peaksime tegema kõik, et rahastada ja jõustada põlisrahvaid, et nad saaksid oma maa üle ise otsustada,» ütleb Dinerstein. «Seda teha oleks odav ja sellel oleks kõige suurem mõju.»
Põlisrahvad on rahvusvahelistel keskkonnaalastel tippkohtumistel sageli alaesindatud ja marginaliseeritud. Eelmise aasta IUCN-i looduskaitse kongressil Marseille’s Prantsusmaal osales esimest korda ametlikult organiseeritud rühm põliskogukondi. COP26 kliimakõnelustel Glasgow’s lükati nad taas kõrvale.
Elurikkuse alased läbirääkimised on traditsiooniliselt olnud kaasavamad. Alates 1996. aastast on Rahvusvahelisel põlisrahvaste foorumil olnud koht läbirääkimiste laua taga ning CBD esindaja ütleb, et ta on «põlisrahvaste tõhusale osalemisele pühendunud, tunnustades nende põhilist rolli uue raamistiku edukal rakendamisel».
Põlisrahvaste osalus oli ka Aichi bioloogilise mitmekesisuse eesmärkide (2010-2020) võtmeosaks. Koos kõigi teistega jäi ka see eesmärk saavutamata, kuid üksikuid võite oli sealgi: näiteks 2018. aastal kehtestas Costa Rica mehhanismi, et konsulteerida oma põlisrahvarühmadega mistahes meetmete üle, mis neid mõjutaksid. Brian O’Donnell ütleb, et läbirääkimistel on põlisrahvaste õiguste osas edusamme tehtud, kuid arenguruumi veel on. Muidugi, nagu ka paljud põlisrahvad liigagi hästi teavad, et lihtsalt tõsisasi, et kokkulepe on allkirjastatud, ei tähenda veel, et sellest ka kinni peetakse.
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Mariliis Kolk.