Eesti noormees õpib Hollandis maapõue salvestunud soojusenergia kasutamist

Henri Suomalainen Hollandis Delfti tehnikaülikooli juures. Foto: Erakogu

Henri Suomalainen on mõõtnud Hollandis maapõue soojust ja kaardistanud Läänemere põhja. Ta kinnitab, et tulevikus on tal võimalik tööpõld lai. «Uute tehnoloogiatega saame planeeti ja selle süsteeme üha paremini uurida ja töötada välja keskkonda säästvamaid lahendusi,» kinnitab Henri, kes välisõpingutel Hollandis tutvus lähemalt geotermaal- ehk maapõueenergiaga.

Kui Henri Suomalainen lõpetas kuus aastat tagasi Rakvere gümnaasiumi kuldmedaliga olid talle kõik teed valla – ainult vali, kuhu edasi! Noormees tunnistab, et sai parasjagu pead murda, sest huvipakkuvaid valdkondi oli mitmeid. Lõpuks võitis kirg loodusteaduste vastu, aga et Henri polnud oma tulevases erialas veel kindel, valis ta bakalaureusõppeks Tallinna ülikooli väga laia loodusteadusliku eriala – integreeritud loodusteadused. Mõttega, et sealt saab edasi spetsialiseeruda juba kitsamale teemale.

 

«Bakalaureuseõpingute ajal käisin mitu korda Tallinna tehnikaülikoolis külalisüliõpilaseks. Võtsin üldgeoloogia kursust ning see tundus mulle uus ja põnev maailm. Geoloogiat ju põhikoolis–gümnaasiumis ei õpetata ja ma avastasin enda jaoks terve uue teadusvaldkonna,» meenutab Henri. Bakalaureusetöö tegi ta meregeofüüsikast, mis samuti maapõueteadustega seotud, ning selleks ajaks oli noormees tehnikaülikooli juba nii hästi sisse elanud, et magistriõppe osas enam kõhklusi polnud – Henri Suomalainen astus geoloogia instituudi maapõueressursside erialale. Ääremärkusena olgu lisatud, et kaalukaussi aitas kallutada tehnikaülikooli tantsuansambel Kuljus, mis suutis noormehe juba 2017. aastal oma ridadesse tõmmata, nii et Henril tuli nagunii igal nädalal paar korda sammud tehnikaülikooli seada.

Sel kevadel õpib Henri Hollandis Delfti tehnikaülikoolis vahetusüliõpilasena. «Ma loodan siit saada inspiratsiooni oma magistritöö teema valimiseks, sest maapõueressursid on lai tegutsemisvaldkond ja ma olen jälle raske valiku ees, sest huvipakkuvaid uurimissuundi on palju,» naerab Henri. «Õnneks on veel veidi aega järele mõelda.»

Maa sisemisest soojusest sündiv energia

Henri Suomalainen.

erakogu

Võrreldes Delfti ülikooli koduse tehnikaülikooliga toob Henri välja esmalt suuruse vahe. «Kui meil õpib veidi üle 10 000 üliõpilase, siis siin on pea 30 000. Ja ka maapõue eriala üliõpilasi on siin rohkem, sest valdkond on Madalmaades populaarne ja ühiskonnas hinnatud,» räägib ta ning jätkab: «Üks õppeaine on näiteks seotud geotermaalenergiaga ja see on Hollandis väga päevakohane teema, mida ka meedias palju kajastatakse.»

Geotermaalenergia on tema sõnul sisuliselt maapõue salvestunud soojusenergia, mis tekkinud peamiselt looduslike radioaktiivsete elementide lagunemise tagajärjel. Mida sügavamale maapõues liikuda, seda kuumemaks Henri sõnul maapõu muutub. Kokkuvõttes on tegemist jätkusuutliku ja keskkonnasõbraliku soojus- ja elektrienergiaga.

«Eestis kasutatakse küll juba maasoojuspumpasid ehk maakütet, kuid geotermilise energia rakendusuuringud on veel algusjärgus. Mitmetes teistes riikides see aga juba aastaid üks soojus- ja elektrienergia allikaid. Meie regioonis on näiteks vulkaaniline Island, kus geotermaalenergia moodustab suure osa energiabilansist. Hollandis maapõu nii kuum ei ole, kuid selle soojusenergiat saab siiski kasutada ning paari kilomeetri sügavuselt võib leida pea juba 60 kraadi. Ja tegelikult on ka Eestis samamoodi ning seda valdkonda on hakatud ka uurima,» teab Henri.

Hollandis õppides on Henri saanud osaleda geotermaalenergia projektides. «Meile anti ühes õppeaines ette Hollandi riigist konkreetne piirkond, kuhu pidime projekteerima just sinna ja sealseid olusid arvestades sobiva maapõueenergiat kasutava süsteemi. See võis olla üks suurem maja või hoopis linnaosa või asum. Minule sattus üks väike 500 elanikuga Hollandi linnake.» Henri selgitab juurde, et maapõueenergia kasutamiseks on mitmeid võimalusi – seda saab nii kivimite kui ka näiteks põhjavee soojusest. «Selleks, et parim, jätkusuutlikuim ja kulutõhusaim variant välja selgitada, pidime uurima etteantud piirkonna geoloogilisi tingimusi. Lisaks tegema mitmeid kalkulatsioone, näiteks kui suurt võimsust võib selles piirkonnas maapõuelt saada, millised on soojuskaod, millised on projektiga seotud kulud või kas ja kui palju maapõu käitamise ajal jahtub. Põhjaliku uurimistöö põhjal selgus, et meie asula puhul oli parimaks variandiks põhjaveekihtidest saadav maapõueenergia.»

Geotermaalenergia puhul ei saa tema sõnul rääkimata jätta ka keskkonnahoiust. «Lisaks kõikidele tehnilistele ja majanduslikele arvutustele, mis me oma projektis tegime, oli ülesandeks teha kindlaks ka see, kui palju nende süsteemi kasutamine vähendab fossiilsete kütuste kasutamisest tulenevate kasvuhoonegaaside hulka ja võrreldes Hollandis muidu laialt levinud maagaasiga on loomulikult maapõueenergia palju parem valik.»

Noori kõnetab kliima ja keskkonnahoid

Maateadused liiguvad Henri sõnul üha enam käsikäes keskkonnahoiu, rohepöörde ja ringmajandusega, nii ka Tallinna Tehnikaülikoolis. «Sellepärast on minu meelest väga õige samm, et geoloogia instituudi bakalaureuse õppekava uuenes. Uue nimetusega programm «Maa süsteemid, kliima ja tehnoloogiad» vaatleb planeeti tervikuna, toob maapõue uurimisele juurde ka mere ja kliima ning seab ülesandeks tehnoloogia abil muuta Maa ressursside kasutust jätkusuutlikumaks ja säästvamaks,» selgitab ta. «Ma usun, see õppekava kõnetab noori, uus põlvkond on keskkonnahoiu ja kliimaprobleemide osas tundlik. Aga nagu ma nüüd oma Hollandis saadud geotermaalenergia projekti kogemuse pealt täpselt võin väita – parimad lahendused saamegi teaduse ja tehnoloogia kombineerimisel. Inimkond kasutab maapõueressursse, see on selge. See on kindlasti mõttekoht ka Eestile – kuidas me edasi liigume? Elektri- ja soojusenergiat ning toormeid erinevate materjalide tootmiseks on meil tarvis. Me ei saa alati selles osas jääda täielikult lootma teistele ning peaksime võtma ise vastutuse oma energiajulgeoleku eest. Me saame aga maapõue kohta olevate teadmiste ja andmete põhjal leida paremad võimalused kõige keskkonnasäästlikumaks energiatootmiseks. Ja et tehnoloogia areneb kogu aeg, on tegu äärmiselt huvitava valdkonnaga.»

 

Valikuid, mida ta saaks pärast magistriõpinguid teha, on Henri sõnul nii Eestis kui ka välismaal lõputult. «Ma olen jälle hädas, sest mind huvitavad lihtsalt nii mitmed suunad,» naerab ta. «Üks on kindel, mulle meeldib väga väljas tegutsemine – ekspeditsioonid, välitööd. Olen saanud uurida maapõue ja oma bakalaureusetöös sain kaardistada Läänemere merepõhja. Viimane on samuti maailmas üha rohkem tähelepanu pälviv teema, sest merepõhi, ookeanid on valdavalt läbi uurimata. Nii et kinnitan kõigile tulevastele maateaduste huvilistele üliõpilastele, meil on veel väga-väga palju võimalik uurida ja avastada.»