Jüri Allik: õnn on kummaline nähtus – mida õnnelikum ühiskond, seda rohkem on enesetappe

Akadeemik Jüri Allik. Foto: Timo Korv

Elvas Verevi järve lõuna kaldal on ajalooline professorite linnaosa, mis tekkis 1920.–1930ndatel aastatel, kui mitmed Tartu ülikooli toonased professorid ehitasid sinna oma suvilad. Nüüd viitab see aga akadeemikutest abielupaari, psühholoogiaprofessorite Anu Realo ja Jüri Alliku kodule. Käisime neil pühade ajal külas. Peamise põhjuse andis selleks akadeemik Alliku uus raamat «Eesti psühholoogia lugu» (Tartu ülikooli kirjastus, 2022). Temaga siis vestlesimegi värskest raamatust – kuidas Eesti psühholoogiast sai meie kultuuri koostisosa –, milliseid üllatusi raamatust leiab, aga lisaks veel paljust muust: heast teadusest ja halva teaduse vältimisest, keskpärasusest ning teaduse replikatsioonikriisist jne.

Jõudsime Elvasse pärastlõunasel ajal. Tavalistel tööpäevadel (st tegelikult iga päev) on akadeemik Jüri Alliku hommikused kirjutamised juba kirjutatud. Sellest on saanud elustiili oluline osa. Teeme pilti kirjutamistoas – maast laeni raamatuid täis kabinetis. Seinal köidab aga tähelepanu üks maal.

Richard Sagritsa maal noorest Jüri Allikust molberti ja pintsliga. Esiplaanil on Sagritsa joonistatud visand Jüri Alliku isast. Foto: Timo Korv

Välja tuleb, et pintsliga noor mees molberti ees on Jüri Allik – selle hetke on aga lõuendile jäädvustanud Richard Sagrits (1910–1968), kes oli praeguse akadeemiku jaoks oluline teejuht kunstimaailma. Maali kõrval on pisikene pliiatsiga joonistatud visand Jüri Alliku isast, samuti Sagritsa tehtud. Allik kirjutab pühenduse raamatusse «Väldi igavaid inimesi ja olukordi». Loen ja adun, et see on hea soovitus elus valikute tegemiseks.

Jutt läheb kirjutamisnaudingu peale. Jüri Allik tunnistab: «Kui tagasi mõelda, siis esimesed kirjatööd olid vaevalised. Aga mingil hetkel, kui kirjutamise tehnika selgeks saab, siis läheb mõnusamaks. Kirjutamisnauding algab minu jaoks sellest, kui suudan mingi keerulise asja ilusti, loogiliselt, selgesti kirja panna. Kujutan ette, et sama on heliloojate või kunstnike puhul, kui helid ja värvid saavad loogiliselt paika.» Allik peab oluliseks kõnetavat ja head lugu – lamedat ja algelise tekstiga pole põhjust lugejaid koormata: «Igas artiklis peab olema mingi kujund või lähenemisnurk, mis on enese jaoks oluline saavutus, siis on mõtet üldse kirjutada,» ütleb psühhholoog. Kirjutamine on natukene nagu jooksmine. Alguses on raske, aga kui harjumus tekib, siis tuleb ka vaimustus. Ta möönab, et kirjutamisestki võib sattuda täielikku ekstaasi.

Hea kirjutamisoskus on akadeemilises maailmas väga suur väärtus: «Õpilaste puhul on ka näha, et üsna palju on väga häid andmete kogujaid, samuti töötlejaid-analüüsijaid, aga need, kes suudavad iseseisvalt artikli või raamatu kokku kirjutada, on haruldased.» Mõned asjad tulevad loomupoolest, aga mõned on ka õpitavad. «Heade ideede tekkimist saab samuti õppida ja harjutada – mõnes mõttes on see tehnika küsimus,» mõtiskleb akadeemik ja viitab sel puhul naerdes Kalle Blomkvistile: «Puha harjumuse asi».