NEW SCIENTIST ⟩ Replikatsioonikriis on levinud pea igasse teadusvaldkonda – on seda võimalik lahendada?

Rääkimata sellest, et laborihiirtel tehtud katsetulemusi ei suudeta tihtilugu inimeste peal korrata, ei saa seda mõnikord teha ka teiste hiirte peal. Foto: Pexels

Ma pean midagi üles tunnistama: mõned populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artiklid, sealhulgas ka mõni minu kirjutatu, on väärad. Mitte sellepärast, et oleksime sihilikult oma lugejaid eksitada tahtnud. Ei, meie tööd põhinesid tunnustatud tippülikoolide teadlaste uurimustel, mille tulemusi on esitatud eelretsenseeritud teadusväljaannetes. Kuigi need artiklid on vastanud kõigile tavapärastele standarditele, mis peaksid kindlustama usaldusväärsuse, on mõned käsitletud järeldustest osutunud valeks, kirjutab New Scientisti kaasautor Clare Wilson.

Nimelt vaevleb teadusmaailm nn replikatsioonikriisis. Üks teadusuuringu usaldusväärsuse tugevamaid näitajaid on selle tulemuste korratavus ehk see, kas teised töörühmad saavad eksperimenti korrates samasuguse tulemuse. Kuigi esialgu paistis, et mõnedel aladel – näiteks psühholoogias – on sellised «valeuudised» lihtsamad sündima kui teistel, on nüüdseks põhjust kahtlustada pea iga teadusvaldkonda.

Näiteks on ühest geneetika alamvaldkonnast saanud tühipaljas miraaž. Loomulikult peaksime oskama oodata, et testimine lükkabki mõned leiud ümber. Küll aga paistab kõnealune korratavuskriis olevat võrsunud teadusuuringuid toetavatest süsteemidest, mis mitte ainult ei lepi halbade teaduslike tavadega, vaid lausa julgustavad neid. Kui üldse midagi, on see olukord viimaste aastakümnete jooksul aina hullemaks muutunud.

Siiski – teadlikkuse kasvuga on hakatud ponnistama ka sellele probleemile lahenduste leidmise nimel. Kuidas need vastandlikud jõud siis koos toimivad? Kas võitlus võltsteadusega kannab vilja? Kuidas on võimalik kindlaks teha, kas uurimistöö tulemused, mille kohta lugesite New Scientistist või mujalt, jõuavad kunagi laboriseinte vahelt välja ja leiavad kinnitust ka pärismaailmas?