Teaduste akadeemia teatas, et täna öösel lahkus meie seast akadeemik Mihhail Bronštein (23.01.1923–09.04.2022).
99-aastaselt suri majandusteadlane Mihhail Bronštein
Akadeemik Bronšteini sulest on ilmunud üle 400 teadustöö ja hulgaliselt majandusalaseid artikleid ajakirjanduses. 1985 sai temast Eesti NSV teeneline teadlane, 1998 tunnustati teda Eesti teaduste akadeemia medaliga ning 2006 Eesti Vabariigi Valgetähe III klassi teenetemärgiga.
Bronšteini noorus möödus Peterburis, kus ta lõpetas 1940. aastal keskkooli ning astus keemia- ja tehnoloogiainstituuti. Õpingud katkestas sõda ning aastatel 1942–1945 oli ta rindel. Pärast demobilisatsiooni jätkas Bronštein õpinguid Leningradi riikliku ülikooli majandusteaduskonnas. Lõpetanud selle 1949 poliitökonoomia erialal, kaitses ta samas kandidaadiväitekirja (praegu võrdsustatud PhD kraadiga) 1954. aastal ning jõudis 1965. aastal NSV Liidu tollase teadussüsteemi kõrgeima astmeni – doktoriväitekirja kaitsmiseni.
Professorikutse omistati talle 1967. aastal ning 1975 valiti ta Eesti teaduste akadeemia korrespondentliikmeks põllumajandusökonoomika alal.
Kuna Leningradis ei olnud tal võimalik oma rahvuse tõttu teadlasena töötada, asus Mihhail Bronštein 1949. aastal tööle Tartu ülikoolis. Seal läbis ta akadeemilise ametiredeli kõik astmed kuni professorini ja kateedri juhatajani kuni emeriteerumiseni 1993. Paralleelselt panustas ta vanemteadurina NSV Liidu teaduste akadeemia majandusmatemaatika keskinstituudi Eesti filiaali ja Eesti teaduste akadeemia majanduse instituudi töösse (1980-1986).
Bronšteinil on teaduste akadeemia teatel suured teened Eesti taasiseseisvumisprotsessi esimeste majandusreformide ettevalmistamisel ja läbiviimisel ning Balti majandussilla kontseptsiooni loomisel. Aastatel 1989–1991 oli ta NSV Liidu rahvasaadikute kongressi Eestist valitud saadik, 1990-1993 Tartu ülikooli rektori nõunik ja 1992–1995 Moskva Eesti saatkonna majanduskonsultant.
Bronšteini elutöö majandusteaduse vallas on elav näide, kuidas tipptasemel teadmine ja adekvaatne analüüs suunab mõistlikkuse poole isegi selliseid ideoloogiliselt rangelt raamistatud süsteeme nagu Nõukogude Liit. Tema makromajanduslikele ja põllumajandusökonoomikale tuginevate põhjenduste alusel saavutati eritingimused Eesti NSV põllumajandusele. Teaduste akadeemia selgitas, et Bronšteini doktoritöö pani aluse põllumajanduse stimuleerimise süsteemile, mis omakorda viis loogiliselt nende sammudeni, nagu hinnakujundus, töö tasustamine, kooperatiivse ja eraomandi ühitamine, mis kujunesid sillaks nõukogude süsteemist nüüdisaegse põllumajandusökonoomikani. Ühena esimestest õppis ta hindama Eesti põllumajanduse looduslikku potentsiaali, aduma maa erinevat väärtust eri kohtades, tajuma ökoloogia olulisust ning visandama ebasoodsates oludes olevate piirkondade abistamise mehhanismi.