P, 5.02.2023

Kalavarude jälgi saab ajada ka DNA andmete abil

BNS
Kalavarude jälgi saab ajada ka DNA andmete abil
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Haug (Esox lucius). Pilt on illustreeriv.
Haug (Esox lucius). Pilt on illustreeriv. Foto: Wild Wonders of Europe / Roggo

Eesti ja Rootsi teadlased töötavad välja uudseid molekulaarseid meetodeid, et hinnata vees leiduva DNA põhjal kalavarude seisundit. Maaülikooli teatel näitavad katsed, et vähemasti mõne liigi osas võib meetoditest kujuneda täpne töövahend.

James F. Cooperi Nahksuka juttudes põgenevad kangelased sageli liikudes mööda jõesängi, et varjata oma jälgi vaenlase eest. Uue põlvkonna jäljekütid valgetes laborikitlites on seevastu võimelised avastama isegi kalade jäetud DNA-jälje vees. Veelgi enam, Eesti ja Rootsi teadlased testivad keskkonna DNA-l põhineva metoodika rakendamist kalade arvukuse hindamiseks.

Uuringut juhtinud Eesti maaülikooli vesiviljeluse õppetooli vanemteaduri ja Rootsi põllumajandusteaduste ülikooli professori Anti Vasemägi sõnul eritab iga organism keskkonda oma elutegevusjääke, sealhulgas DNAd. «Selleks, et hinnata keskkonna DNA sobivust haugi arvukuse hindamiseks, viisime läbi rea katseid, mille käigus võrdlesime haugi biomassi ja mitokondriaalse DNA kontsentratsiooni vahelisi seoseid nii akvaariumites kui suurtes välibasseinides,» selgitas Vasemägi.

Tema sõnul on viimaste aastate uuringud näidanud, et keskkonna DNA põhjal saab efektiivselt hinnata kalastiku liigilist kooseisu, kuid siiani ei ole selge, kui täpselt on keskkonna DNA põhjal võimalik hinnata konkreetse kalaliigi arvukust.

Läbiviidud katsed nii sõrmepikkuste kui mitmekiloste havipurikatega näitasid tugevat lineaarset seost haugi biomassi ja DNA kontsentratsiooni vahel ning samuti seda, et suur osa keskkonna DNAst laguneb mõne päeva jooksul.

«Tugeva seose esinemine haugi biomassi ja eDNA vahel tähendab, et traditsiooniliste seiremeetodite kõrval võib tulevikus vähemalt osade kalaliikide arvukuse hindamist läbi viia ka keskkonna DNA alusel,» rääkis Vasemägi. Samas lisas ta, et kindlasti ei tähenda see käibelolevate seiremeetodite automaatset välja vahetamist. «Pigem saab keskkonna DNA-d käsitleda kui uut, kulutõhusat viisi täiendavate andmete saamiseks meie kalavarudest.»

Küll aga rõhutab Vasemägi, et keskkonna DNA juurutamine kalavarude seires on alles algusjärgus ning vajalikud on mitmed lisauuringud, et paremini mõista kalade arvukuse, keskkonna ja selles leiduva DNA omavahelisi seoseid.

Uuringu täisteksti leiavad huvlised ajakirja Environmental DNA kodulehelt.

Märksõnad
Tagasi üles