NEW SCIENTIST ⟩ Kas sõjakoledused või lähedaste koroonasurmad liigituvad meditsiinilises mõttes traumaks?

Ukraina vanamemm keset tänast sõjaõudust Borodjankas Vene mürskudest hävinud kortermaja ees (6. aprillil 2022). Pilt on illustratiivne. Foto: Efrem Lukatsky / Scanpix

Sõjatraumad. Autoavariid. Sünnitustraumad. Seksuaalsed, rassilised ja muud väärkohtlemised. Need on väga kuumaks kütnud diskussiooni selle üle, mis üldse kvalifitseerub traumaks või traumaatiliseks kriisiks ning mis mõjutab posttraumaatilise stressihäire ravi, samuti seda, kuidas me reageerime erinevatele traumadele.

Paljud on kogenud olukordi, mida kirjeldaksime traumeerivana. Viimased paar aastat on olnud kuidagi eriti traumaatilised. Lisaks Covid-19 põhjustatud haigustele ja surmajuhtumitele hoiatasid paljud psühholoogid, et pandeemiast on kujunemas vaimse tervise kriis, mille puhul ennustatakse posttraumaatilise stressihäire (PTSH; inglise keeles post-traumatic stress disorder; rahvusvaheline lühend PTSD – toim) kasvu ühiskonnas.

Meditsiiniõpikut sirvides leiab aga, et taolised kogemused ei kvalifitseeru üldiselt traumaatiliseks. Mõningatel juhtudel võivad traumaatilisuse kriteeriumidele vastata inimesed, kes on ootamatult kaotanud lähedase Covid-19 tõttu, samuti need, kes haiglates ja hooldekodudes taolisi surmasid iga päev lähedalt näevad. Kuid katkematu uudisvoog nn salapärasest surmavast haigusest, samuti töökaotus või pandeemia tõttu tekkinud sotsiaalne isolatsioon – ükski neist tegelikult ei liigitu traumaatiliseks kogemuseks.