Sõjaajaloolane selgitab Ukraina ajaloo olulisimaid sõlmpunkte

«Me tahame ise määrata ja kujundada oma ajalugu. Rahumeelselt. Rahulikult. Ausalt.»

President Volodõmõr Zelenskõi kõne Ukraina ja Vene rahvale, 24.02.2022

Ukraina tõusis maailma üldsuse tähelepanu keskmesse Venemaa agressiooni tõttu 2014. aastal. Toonasest Ukraina-Vene relvakonfliktist on viimasel ajal ilmunud hulganisti käsitlusi ja eri sorti raamatuid. Seejuures on võitlus Ukraina ajaloo tõlgendamise üle muutunud tõeliseks lahinguväljaks, kus Venemaa Föderatsioon on surunud pidevalt peale oma šovinistlikku ajalookäsitlust: Venemaa diktaator Vladimir Putin kasutab oma Ukraina ajaloo tõlgendust Venemaa sõjalise agressiooni põhjendusena, kirjutab sõjaajaloolane Igor Kopõtin ajakirjas Horisont.

Peab tunnistama, et Ukrainal on tõepoolest keeruline ajalugu, mis annab võimalusi seda eri moodi interpreteerida. Millised on Ukraina ajaloo sõlmpunktid, mis raskendavad nüüdse Ukraina rahvusriigi ajalookäsitluse mõistmist ning ajendavad kokkupõrkeid Venemaaga? Tinglikult ja väga üldistatult võib esile tuua mitu sellist sõlmpunkti, mis valdavalt paigutuvad 20. sajandisse. Proovin nende üle arutleda, arvestades Eesti lugeja huve.

Kiievi-Russ

Esimeseks sõlmpunktiks võib pidada nn etnogeneesi, mille järgi olevat vene ja ukraina rahval justkui ühine tüvi. Keskaegset riiklikku moodustist Kiievi Venemaad ehk Kiievi-Russi peavad ajaloolased ja poliitikud üksmeelselt nii praegusaegse Venemaa kui ka Ukraina riigi aluseks. Pärast mongoli ikke algust 13. sajandil käis Kiievi-Russ alla ning selle asemele tekkis mitu vürstiriiki, millest kaks hakkasid mängima juhtrolli: läänele orienteeritud Galiitsia-Volõõnia (tänapäeva Lääne-Ukrainas) ja mongolitega mõneti leppinud Vladimiri-Suzdali vürstiriik (praeguse Venemaa aladel).

Moskva riik tekkis 13. sajandil Vladimiri-Suzdali vürstiriigi osastisvürstiriigina. Jõuliselt laienema hakkas Moskva suurvürstiriik alles suurvürst Ivan III ajal 15. sajandil, kui Moskva alustas otsustavat võitlust mongolite vastu ning ülejäänud Vene vürstiriigid järk-järgult alistas. Moskva ekspansioon levis maismaad mööda igasse ilmakaarde, jätkus Ivan IV Julma ajal ning kestis kuni Esimese maailmasõja alguseni 1914. aastal. Ekspansioon ja koloniseerimine said Vene riiklikus ajaloonarratiivis nimetuse «Vene maade kogumine». Tänapäeva Venemaa jaoks on Kiiev kui «Venemaa linnade ema» seotud riigi loomise põhimõttelise alusmüüdiga, mistõttu ei soovita kontrollist Ukraina üle loobuda.

Kasakate riik

Järgmine tähtis sõlmpunkt Ukraina ajaloos on Zaporižžja kasakate riigi teke. Kui Galiitsia ja suurem osa nüüdisaja läänepoolsest Ukrainast sattus 14. sajandi lõpul Poola kuningriigi koosseisu, põgenesid vabadust ihanud talupojad poolastamise ja pärisorjuse eest tollase Poola piiri lähedale – Dnepri jõe idakaldale, luues seal kasakate vabariigi. Esialgu Poola leppis sellega ning kasutas kasakaid oma piiri kaitseks moskoviitide ja türklaste vastu: just sel põhjusel hakati sealset ala kutsuma «ääremaaks» ehk Ukrainaks. Ajapikku üritas Poola kuningriik vabu kasakaid siiski poolastada ja nende autonoomiat piirata, mistõttu lahvatas 17. sajandil poolakate ja kasakate vahel relvakonflikt.

Otsides abi Poola vastu, pöördus kasakate riigi juht hetman Bohdan Hmelnõtskõi Moskva tsaari poole. 1654. aastal allakirjutatud nn Perejaslavi raada dokumenti käsitatakse tänapäeva Vene ajaloodiskursuses kui vene ja ukraina rahva [taas]ühinemist ning «suurvenelaste» kohustust kaitsta «väikevenelasi» lääne mõjude eest, mida on ka praeguse agressiooni põhjenduses hästi näha.

Vene-Poola sõda (1654‒1667) lõppes Andrusovo vaherahuga, mille tulemusel hakkas Ida-Ukraina kuuluma Venemaale ning Lääne-Ukraina Poolale. Ida-Ukraina alasid hakati Venemaal kutsuma Väike-Venemaaks (Malorossija).

Umbes sada aastat hiljem otsustas Vene keisrinna Katariina II Zaporižžja kasakaväe laiali saata ja autonoomia kaotada. Seda, mida ei olnud suutnud teha poolakad, tegid venelased. Kasakatel oli mõneti lihtsam venelastega kokku leppida, sest mõlemad olid õigeusklikud. Sellest hoolimata surus Moskva ukrainlasi maha, toona küll erinevalt poolakatest pigem kavaluse kui jõuga.

Võib öelda, et uusajal oli Ukraina Poola, Venemaa ja Türgi vaheliseks sõjatallermaaks, mis mõjutas tugevalt ka rahvastikku.

Rahvuslik ärkamine

Rahvusluse levik 19. sajandi Euroopas ei läinud mööda ka ukrainlastest. Loodi mitmesuguseid kultuuriseltse, kirjandusringe, ukraina keele ühinguid jne. Erinevalt Balti provintsidest või Poolast ei olnud Vene impeeriumi keskvalitsusel esialgu otsest kava ukrainlasi venestada, sest toonase Vene riikliku ideoloogia järgi põhines vene rahvus kolmainsusel: suur-, väike- ja valgevenelased. Ukraina keelt peeti seega üksnes vene keele lõunadialektiks.

Rahvusliku ärkamise surusid Vene võimud impeeriumi Ukraina kubermangudes aga siiski maha: paraku ei olnud vene rahva seas liberaalina tuntud tsaar Aleksander II, kes kaotas Venemaal pärisorjuse ja tegi ulatuslikke reforme riigi ja ühiskonna ajakohastamise nimel, ukrainlaste suhtes samavõrd leebe. Juba 1876. aastal allkirjastas ta nn Emsi ukaasi, millega keelati kasutada ukraina keelt kirjasõnas. Seetõttu erines Aleksander III ajastul alanud venestamine paljuski olukorrast Venemaa Balti provintsides ja Poolas.

Ajal, kui ukraina keel ja kultuur Vene impeeriumi Ukraina kubermangudes maha suruti, leidis ukraina rahvuslik ärkamine märksa suuremat kõlapinda Austria-Ungari kroonimaal Galiitsia ja Lodomeeria kuningriigis. Ukraina keelt, ajalugu ja kultuuri hakati muu hulgas arendama Lembergi (Lvivi) ülikoolis. Ukraina rahvusluse areng sai Austria-Ungaris suurema arenguvabaduse, sest vastutasuks keisritruudusele lubati sealsetel vähemusrahvastel arendada emakeelset haridust. Ometi levis Galiitsias tugev russofiilide liikumine, kelle esindajad leidsid, et Austria võimud rõhusid ukrainlasi. Seetõttu toetasid nad Vene impeeriumi panslavistlikku ekspansiooni Austria-Ungari vastu. Pealegi oli ukrainlastel teravaid vastuolusid poola elanikkonnaga Galiitsias, kellele aga panustasid keisrivõimud: poolakad olid enamasti aadlikud ja linnaelanikud, ent ukrainlased kuulusid valdavalt maarahva hulka. Seega on Ukraina eri alad – lääs, ida, põhi ja lõuna – ajalooliselt kujunenud erisuguste regionaalsete jõudude, ennekõike Austria-Ungari, Poola ja Venemaa ning vähemal määral Türgi mõjuväljas.

Iseseisva riigi loomine

Järgmine murdepunkt Ukraina ajaloos oli aastatel 1917‒1921 toimunud Ukraina revolutsioon, mis kandis kodusõja iseloomu ning oli tugevalt seotud samal ajal peetud Vene kodusõjaga ja sündmustega mujal Euroopas.

1917. aasta Vene Veebruarirevolutsioon avas uusi võimalusi Venemaa väikerahvastele, kes hakkasid järjest häälekamalt võitlema oma õiguste eest. Ukrainlased kuulusid esimeste sekka, kes hakkasid organiseeruma rahvuslikul põhimõttel. Kui Venemaal tekkis revolutsiooni tõttu kaksikvõim, mida esindasid Ajutine Valitsus ning Soldatite ja Tööliste Nõukogu, siis Ukrainas lisandus neile 1917. aasta märtsis Kiievis loodud Ukraina keskraada, mille võimu ei soovinud Ajutine Valitsus algul tunnistada.

Keskraadas olid esindatud praktiliselt kõik ukraina erakonnad ja sotsiaalsed rühmad. Sisuliselt etendas see kogu Ukraina rahvaparlamendi rolli, mida olid lõpuks sunnitud tunnistama ka keskvõimud. Siiski oli keskraadale iseloomulik mõningane ebakindlus ning autonoomia ja iseseisvusdeklaratsiooniga jäädi hiljaks: Ukraina Rahvavabariik kuulutati välja 1917. aasta novembris (III universaal), kuid selle iseseisvus alles 22. jaanuaril 1918 (IV universaal), kui puhkes sõjategevus Nõukogude Venemaa ja keskraada vahel, ning Keskriigid seadsid vallutusohtu kogu Ukraina.

Ukraina Rahvavabariigi koosseisu kuulus üheksa kubermangu: Kiievi, Podolje, Volõõnia, Tšernigovi, Poltaava, Harkovi, Jekaterinoslavi, Hersoni ja Tauria kubermangu põhjaosa ilma Krimmi poolsaareta. Tänapäeval Venemaa koosseisu kuuluvate toonaste Kurski, Holmi ja Voroneži kubermangu staatuse üle loodeti otsustada hiljem. Samuti tasub märkida, et Pariisi rahukonverentsil esitas Ukraina Rahvavabariigi delegatsioon nõudeid ka Kubanimaale.

Tähelepanu väärib 1917. aastal aset leidnud Vene vägede ukrainastamine, mille käigus allutati terved Vene armee väeosad Ukraina keskraadale, seda küll enamasti Rumeenia ja Edelarindel. Paljud Vene sõjaväelased läksid ukrainastamisega kaasa selleks, et venitada rindele saatmist, ega olnud valmis kaitsma Ukraina või täpsemalt keskraada huve. Mobiliseeritud sõdurite meelsust mõjutas revolutsiooniliste parteide propaganda ja üldine sõjaväsimus, mistõttu kaotasid ukrainastatud väeosad enamasti kiiresti lahinguvõime. Tagajärg oli see, et kui Vene bolševike Punakaart alustas 1918. aasta jaanuaris pealetungi Kiievile, astus linna kaitseks välja vaid rühm rahvuslikult meelestatud üliõpilasi. Kõik nad hukkusid Krutõ lahingus 29. jaanuaril 1918. Tänapäeval peetakse Krutõ kaitsjaid Ukrainas kangelasteks. Mõneti meenutab kirjeldatu olukorda Eesti Vabadussõja alguses, kui ka Eesti kaitseks astusid välja koolipoisid, kuid erinevalt Eestist ei olnud keskraadal võimalik rakendada võitluses peale rahvusromantiliste üliõpilaste sõjaliselt ettevalmistatud professionaale.

Mälestusmärk 29. jaanuaril 1918. aastal Krutõ lahingus hukkunutele Foto: Wikipedia

Vene kodusõja lahinguväli

1918. aasta veebruaris Ukraina vallutanud Saksa ja Austria-Ungari väed nägid sealsetes alades üksnes toorainebaasi. Kuna keskraada ei suutnud täitevvõimu teostada ega tagada Keskriikidele toorainetarneid, korraldasid okupatsioonivõimud riigipöörde, mille järel tuli võimule hetman Pavlo Skoropadski. Nõukogude ja Vene historiograafias kujutatakse Skoropadskit pelgalt sakslaste marionetina, ehkki tegelikkuses arendas ta võrdlemisi edukalt Ukraina diplomaatilisi suhteid neutraalsete riikidega ja toetas ukraina rahvuskultuuri. Samas tundub, et Skoropadski nägi Ukraina tulevikku pigem tulevase Venemaa föderatsiooni autonoomia raames ning taastas Ukrainas tsaariaegset elukorraldust. Hetmani deržaava relvajõududes leidsid tööd paljud reaktsiooniliselt meelestatud Vene monarhistidest ohvitserid, kes ei olnud nõus sõdima Ukraina rahvuslike huvide eest.

Pärast Saksamaa kaotust Esimeses maailmasõjas ei suutnud Saksa tääkidele tuginenud Skoropadski enam võimu enda käes hoida ja tema armee lagunes kiiresti. Ukrainast sai lahinguväli Ukraina Rahvavabariigi juhtorgani – direktooriumi – ning Punaarmee ja Donimaalt Ukrainasse tunginud Vene valgete vabatahtliku armee vahelises heitluses. Neist kolmest võitlevast poolest esindas Ukraina rahvusriigi huve just direktoorium.

Kuigi keskraada oli valinud Ukraina Rahvavabariigi presidendiks tuntud Ukraina ajaloolase ja poliitiku Mõhhailo Gruševskõi, asus direktooriumi juhtima vasakpoolne poliitik Volodõmõr Võnnõtšenko, kes loobus regulaararmee loomisest miilitsa kasuks. Teatavasti peeti Eesti poliitilistes ringkondades Vabadussõja ajal ja järel samalaadseid debatte. Võnnõtšenko otsus lõi olukorra, kus Ukraina Rahvavabariigi kaitsjad ei suutnud Kiievit enda käes hoida ning linna vallutas Punaarmee. 1919. aastal käis linn Vene punastel ja valgetel käest kätte. Rahvavabariigi sõjalise ebaedu tõttu astus Võnnõtšenko tagasi. Võimule tuli uus liider – Sõmon Petljura. Kuigi Petljura oli samuti vasakpoolne poliitik, kehtestas ta ennast tegelikult diktaatorina.

Ukraina territooriumi kujunemine. Foto: Horisont

Ühtne Ukraina rahvusriik

Tähtis sündmus Ukraina revolutsiooni ajaloos leidis aset 22. jaanuaril 1919, kui Ukraina Rahvavabariigiga ühines 1918. aasta lõpul Austria-Ungarile kuulunud aladel välja kuulutatud Lääne-Ukraina Rahvavabariik (Akt Zlukõ). See tähendas ühtse Ukraina rahvusriigi teket.

1919. aasta jaanuaris ühinenud rahvavabariikide vahel oli siiski üks suur vastuolu: Lääne-Ukraina Rahvavabariigile, mille relvajõud olid enamasti asutatud Austria-Ungaris teeninud ohvitseride juhtimisel, olid vaenlasteks poolakad, ja venelasi käsitleti pigem liitlastena, ent Ukraina Rahvavabariigi jaoks asi risti vastupidine: neile olid liitlasteks poolakad ning vaenlasteks Vene punased ja valged.

1919. aasta juunis alustas Poola armee pealetungi, paisates Lääne-Ukraina Rahvavabariigi armee üle vana Austria-Vene piiri Zbrutši jõe taha. Lüüasaanud lääneukrainlaste sõjaväes tegi ränka hävitustööd tüüfus ning muutunud olukorras liitus see vägi esialgu Vene valgete ja seejärel Punaarmeega.

Raskes olukorras oli ka Ukraina Rahvavabariigi armee, kes kontrollis vaid väikest osa tänapäeva Ukrainast. Vastupidi Lääne-Ukraina Rahvavabariigile sõlmis Petljura Poola riigihoidja marssal Jozef Piłsudskiga sõjalise lepingu, kuid tegi seda Lääne-Ukraina arvelt: lepingu järgi sai Ukraina Rahvavabariik Poolalt sõjalist abi ja relvastust, kuid loobus oma õigustest Lääne-Ukrainale. Igal juhul peab rõhutama, et Ukraina Rahvavabariik ei ole kunagi kontrollinud tänapäeva Ukraina territooriumi tervikuna. Selle relvajõud ei saavutanud märkimisväärset edu ning olid lõppkokkuvõttes sunnitud liituma Poola sõjaväega.

1919. aastal langes Ukraina territoorium sisuliselt anarhia alla. Oli kolm sõdivat poolt (Vene valged, punased ja Ukraina rahvavabariigid), peale selle tegid prantslased dessandi Odessasse ja rumeenlased vallutasid Bessaraabia. Tegeliku võimu võtsid maal aga nn rohelised ehk kohalikud atamanid, kes asutasid talupoegadest arvukaid relvastatud formeeringud. Kõige tuntumad atamanid Nestor Mahno ja Nikifor Grigorjev kontrollisid ulatuslikke maa-alasid ning nende käsutuses oli kümneid tuhandeid relvastatud mehi. Sel moel kaitses maarahvas oma maad ja põllumajandussaadusi, kuid nende võitlus ei olnud pikas perspektiivis jätkusuutlik. Nad olid tõhusad üksnes oma kodukohas ega suutnud saavutada strateegilist edu.

1920. aastal sai Ukrainast ja Valgevenest Nõukogude-Poola sõja (1919‒1921) tanner. Esialgu läks Poola sõjaväel hästi: tihedas koostöös Ukraina Rahvavabariigi armeega vallutati 1920. aasta kevadel Kiiev. Mai lõpus alustas aga Punaarmee edukat pealetungi, vallutas Kiievi ja jõudis peagi Varssavi alla, kus sai 1920. aasta augustis aga poolakatelt hävitavalt lüüa.

1921. aasta märtsis sõlmitud Riia rahulepingu järgi jagati Ukraina territoorium kaheks: Lääne-Ukraina (peale Galiitsia ka Volõõnia kubermangu lääneosa) anti Poolale ja Ida-Ukraina koos Kiieviga Nõukogude Venemaale. Huvitaval kombel osalesid Riia rahulepingu allkirjastamisel koos Nõukogude Venemaaga ka Valgevene ja Ukraina NSV.

Üldkokkuvõttes mängis Ukraina revolutsioon riigi ajaloos väga suurt rolli, sest selle tulemusel sündis iseseisev Ukraina riik. Tõsi, erinevalt Balti riikidest ei suutnud ukrainlased oma riiki ei sõjaliselt ega poliitiliselt kehtestada ega kaitsta.

Holodomor'iks kutsutud näljahäda ohvriks langes 1932. ja 1933. aastal eri andmetel ligi 3,5 miljonit ukrainlast. Pildil näljast nõrkenud inimesed 1933. aastal ühe Harkivi tänava veerel. Foto: Wikipedia

Korenizacija ja holodomor

Põhjendades oma sõjalist agressiooni Ukrainas, on Putin esile tõstnud Nõukogude aja tähtsust Ukraina ajaloos. Tuleb tunnistada, et sellest ajast leiab tõesti mõningaid positiivseid momente. Üks neist oli nn korenizacija-poliitika rakendamine aastail 1923‒1933. Vene kommunistlik partei leiutas selle abinõuna, mis pidi aitama võita vähemusrahvuste poolehoidu nõukogude võimule. Ukrainas sai korenizacija tuntuks järjekordse ukrainastamisena. See tähendab, et edendati ukrainakeelset haridust ning ukraina keel, mida kasutati varem ennekõike maapiirkondades, hakkas laiemalt levima ka linnadesse. Ukrainakeelset asjaajamist juurutati ka Ukraina kommunistlikus parteis, mis andis ukraina keele arengule suure tõuke. Kiievi sõjaväeringkonnas loodi aga koguni Punaarmee Ukraina rahvusväeosad ja ukrainakeelne sõjakool. Seejuures hakati ukraina keelt üha enam kasutama Ida-Ukrainas, näiteks toonases Ukraina NSV pealinnas Harkovis hakati ukraina keelt rääkima õigupoolest esimest korda.

Ukrainastamisse kaasati ka emigratsioonis viibinud Ukraina rahvuslased. Näiteks otsustas Ukraina NSV-sse tulla 1918. aastal keskraada poolt Ukraina Rahvavabariigi presidendiks valitud ajaloolasest esseer Gruševskõi. Edenes ka kultuurielu ja rasketööstuse areng, millega kaasnes linnastumine ja mõnetine ühiskonna ajakohastamine. Kiievis hakati ehitama metrood – sügavaimat Euroopas.

1930. aastate algul hakati ukrainastamist Stalini korraldusel aga tasapisi kokku tõmbama. Gruševskõi suri «juhuslikult» operatsioonilaual, silmapaistvad Ukraina kultuuri- ja ühiskonnategelased represseeriti. Kollektiviseerimine Ukrainas orjastas maarahva ning kutsus esile ulatusliku näljahäda, mis puudutas eriti valusasti tänapäeva Harkivi ja Luhanski oblastit. Holodomor’iks kutsutud 1932.‒1933. aasta näljahäda ohvriks langes eri andmetel ligi 3,5 miljonit ukrainlast, seetõttu peab nii mõnigi nüüdisaegse Ukraina poliitik seda genotsiidiks.

Teine maailmasõda ja banderalased

Teise maailmasõja ajal sai Ukrainast taas võitlusväli. Molotovi-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolliga jagasid Stalin ja Hitler Ida-Euroopa mõjusfäärideks. 1939. aasta septembris asusid mõlemad pooled kokkulepitut ellu rakendama Poola riigi territooriumi arvelt. 17. septembril 1939 alustas Punaarmee «vabastusretke» Poola idaaladele «ukrainlaste ja valgevenelaste kaitseks». Sõjalise operatsiooni tagajärjel okupeeritud Poola alad jagati Ukraina ja Valgevene NSV vahel ning Vilniuse linn anti Leedule. Seega sai Ukraina NSV juurde ulatuslikud territooriumid, sealhulgas Lääne-Ukraina suurima linna Lvivi.

26. juunil 1940 esitas Nõukogude Liit ultimaatumi Rumeenia kuningriigile, nõudes Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina loovutamist. Kaks päeva hiljem sisenesid nimetatud aladele Punaarmee üksused ning Ukraina NSV-ga liideti ka Põhja-Bukoviina ja Bessaraabia lõunaosa.

Kui Saksamaa kuulutas 22. juunil 1941. aastal endisele liitlasele Nõukogude Liidule sõja ja teda ründas, võeti sakslasi paljudes Ukraina piirkondades esialgu vastu kui vabastajaid. Kohalike elanike suhtumine sakslastesse muutus aga peagi negatiivseks, mille põhjus peitus ennekõike sakslaste karmis okupatsioonipoliitikas.

Saksamaa asutas Ukraina territooriumil Ukraina riigikomissariaadi (pealinn Rivnes). Selle juhiks sai riigikomissar Erich Koch, veendunud nats ja rassist. Kochi meelest olid ukrainlased slaavlastena alamrass. Ukrainat kasutati toorainebaasina; Reichi ei veetud välja mitte üksnes toorainet, vaid sunniviisil ka inimtööjõudu. Selleks et Ukraina varasid ära kasutada, jätsid natsid Ukrainas alles kolhoosid, mis võimaldasid talupoegi lihtsamalt võimude heaks tööle rakendada. Ulatuslike repressioonide seas sooritasid Saksa okupatsioonivõimud Ukraina territooriumil inimsusevastaseid kuritegusid, näiteks lasti Babõn Jaris maha kuni 150 000 juuti, roma, Ukraina rahvuslast ja Nõukogude sõjavangi.

Kohalik elanikkond hakkas osutama vastastele vastupanu. Üks võimsamaid vastupanu osutajaid oli Ukraina rahvuslaste organisatsioon (Організація Українських Націоналістів, OUN), mis oli tekkinud juba 1920. aastatel Poola koosseisu kuulunud Lääne-Ukraina aladel ning korraldas toona terrorirünnakuid Poola võimude vastu. Ukrainlaste vastupanu Poola võimudele oli sedavõrd tugev, et 1930. aastal vastas Poola sellele sõjalispolitseilise operatsiooniga pacyfikacja (rahustamine). ÜRO eelkäija Rahvaste Liit mõistis arvukaid inimohvreid nõudnud operatsiooni hukka. Kui Nõukogude eriteenistused mõrvasid 1938. aastal OUN-i liidri Evhen Konovaleci, sai selle uueks juhiks (provõdnik’uks) Andri Melnõk.

1939. aastal, kui Punaarmee vallutas Poolalt Ukraina läänepoolsed alad, vabanes Poola vanglast mõned aastat varem Poola-vastase terroristliku tegevuse eest surma mõistetud, kuid seejärel eluaegsesse vangistusse määratud Stepan Bandera. Imekombel suutis ta nõukogude repressioone vältida ning varjas end okupeeritud aladel. Melnõku ja Bandera vaated Ukraina vabadusvõitluse strateegiale erinesid. Bandera pidas oluliseks tugineda üksnes ukrainlaste jõududele ja osutada vastupanu kõikidele okupantidele, ent Melnõk eelistas teha koostööd sakslastega. Sellest sai alguse OUN-i lõhestumine kaheks organisatsiooniks: OUN(b) ja OUN(m) nende liidrite nimede järgi.

Koostöös sakslastega formeerisid Ukraina rahvuslased kaks pataljonisuurust eriüksust, mis sisenesid vahetult enne Saksa armee sissetungi Nõukogude Liitu 1941. aasta suvel Nõukogude Liidu territooriumile, et korraldada seal diversiooniakte. Kui Punaarmee juuni lõpul Lvivist taganema sunniti, kuulutas Ukraina rahvuslaste organisatsioon seal 30. juunil 1941. aastal välja iseseisva Ukraina Rahvavabariigi. Sakslaste reaktsioon sellele oli aga negatiivne: organisatsiooni tegevus keelustati, Stepan Bandera vahistati ja paigutati koonduslaagrisse. Sellest hoolimata rajasid banderalased Ukraina ülestõusu armee (Українська повстанська армія, UPA), mis tegutses enamasti Lääne-Ukraina metsades ja linnades põranda all. UPA oli õigupoolest partisaniarmee, mis asutas kohalikest elanikest toetajaskonnale tuginedes oma baasid ning suutis tekitada Saksa okupatsioonivägedele märkimisväärseid kaotusi. Kui Punaarmee oli Ukraina 1944. aastal «vabastanud», keskendus UPA tegevus Punaarmee vastu.

Üldjoontes sarnanes UPA tegevus Eesti metsavendade omaga. Ent UPA oli märksa arvukam (kuni 200 000 partisani) ning sai kasutada suuremaid taktikalisi üksusi. Peale selle mängis UPA ajaloos rolli etniline aspekt: kuigi juudivastastes aktsioonides UPA otseselt ei osalenud, toimusid kokkupõrked poolakeelse elanikkonnaga Volõõnias. Tahtes UPA vastupanu murda, korraldasid Nõukogude Liit ja kommunistlik Poola 1947. aastal nn operatsiooni Visla, mille eesmärk oli poola ja ukraina elanikkond sunniviisil ümber paigutada, et vähendada kohalike toetust UPA-le ja hävitada nõnda nende varustusbaasid. Banderalaste üksused tegutsesid Ukrainas 1950. aastateni, kui NKVD juhitud nn banditismivastased operatsioonid vilja kandsid ja UPA hävitati.

Kui iseseisvuse taastanud Ukrainas hakati 1990. aastate alguses uurima Ukraina rahvuslaste organisatsiooni ja UPA tegevust, tunnistati banderalased ülemraada tasemel vabadusvõitlejaiks. Bandera ei ühenda sümboolselt siiski kogu Ukrainat. Seda juba seetõttu, et UPA tegevus ei levinud Dnepri jõest itta: Ida-Ukraina elanikele assotsieeruvad vabastajate kuvandiga pigem punapartisanid ja punaväelased. Õli lisab tulle asjaolu, et osa sakslastega koostööd teinud ukrainlasi asutas 1943. aastal 14. Relva-SS vabatahtliku jalaväediviisi Galiitsia, mis on Vene ajaloopropagandistide pidev argument Ukraina riigile etteheiteid tehes.

Tegelikkuses kandis ukrainlaste SS-diviis 1944. aastal lahingutes Punaarmee vastu raskeid kaotusi ja sai aluseks 1945. aastal loodud Ukraina Rahvuskomitee relvajõududele (Українська національна армія, UNA). Nii komiteed kui ka relvajõude juhatas endine tsaariarmee, Ukraina Rahvavabariigi armee ja Poola relvajõudude kaadriohvitser kindral Pavlo Šandruk. Peale UNA tegutses Saksa armee koosseisus Ukraina Vabastusarmee (Українське визвольне військо, UVV), mis ei olnud siiski koondatud suurtesse operatiivkoondistesse, vaid sõdis Punaarmee vastu taktikaliste üksustena. Kokku võis Teise maailmasõja ajal Saksamaa poolel sõdida üle 200 000 ukrainlase.

Kokku võttes võib tõdeda, et ukrainlaste rahvuslik jõud oli Teise maailmasõja päevil killustatud, mistõttu ei suudetud saavutada Ukraina vabadusvõitluse eesmärke.

Ukraina taasiseseisvumine

Üks Nõukogude aega paigutuvaid tähtsündmusi on asjaolu, et just siis omandas Ukraina territoorium oma praegused piirid, millele vihjas oma sõjakõnes ka Putin. Võib tõesti tõdeda, et nüüdse Ukraina ala kujunes Ukraina NSV alusel, millele lisandusid 1939. aastal Poolalt võetud Lääne-Ukraina alad, Rumeenialt Põhja-Bukoviina ja lõunapoolne osa Bessaraabiast, Tšehhoslovakkialt Taga-Karpaatia ning 1954. aastal Venemaalt Krimm. Teisest küljest põhjustas isesuguse ajaloo- ja kultuuritaustaga piirkondade liitmine taasiseseisvunud Ukrainas separatistlikke meeleolusid, mida Venemaa on praeguses konfliktis oskuslikult ära kasutanud.

Budapesti memorandumi järgi loobus Ukraina 1994. aastal oma riigi territoriaalse terviklikkuse tagamise nimel tuumarelvadest. President Leonid Kutšma ajal välja kuulutatud nn mitme vektori välispoliitika deklareeris, et Ukrainal ei ole vaenlasi, vaid on sõbrad. See põhjustas Ukraina ulatuslikku demilitariseerimist ja kahjustas suuresti riigikaitset.

Ukraina taasiseseisvumise eelset ühiskonda iseloomustasid Eesti omaga üsna sarnased jooned: tekkis rahvuslik vaimustus ja poliitiline vabadusliikumine, mida ajendasid glasnost ja uutmine (perestroika). Erinevus seisnes aga selles, et need puudutasid ennekõike seda osa Ukraina territooriumist, mis paikneb Dneprist lääne pool. Nagu eelnenud ülevaade näitab, oli selline sündmuste käik põhjendatud ennekõike ajalooliselt. Et vältida konflikte Ukraina kommunistliku partei nomenklatuuriga, Ukraina NSV riigiaparaat ukrainastati. Samuti ukrainastati kohapeal paiknenud suurearvulised Nõukogude armee sõjaväestruktuurid. Ühest küljest lihtsustas see Ukraina riigi ülesehitamist, sest riigiaparaati ja kaitseväge ei tulnud rajada nullist. Teisest küljest säilis seetõttu nõukogude pärand ja mentaliteet, mis halvendas Ukraina toimimist rahvusriigina. Suurimaks probleemiks kujunes ametnike ja sõjaväelaste lojaalsus. Majanduse liberaliseerimine ning postsoveti ühiskonnaga kaasas käinud moraalilangus soodustasid oligarhia teket; ühiskond kihistus sotsiaalmajanduslikult lausa äärmuslikult.

Tagasivaates võib öelda, et võtmeküsimuseks sai dilemma, kas jätkata SRÜ raames integreerumist Venemaa ja Valgevenega või võtta suund Euroopa Liidule. Esimene märkimisväärne katse seda dilemmat lahendada oli 2004. aastal toimunud nn oranž revolutsioon, mil võimule tulnud president Viktor Juštšenko üritas pöörata Ukrainat näoga läände. Sellest ajast saati on Venemaa Föderatsioon üritanud sisepoliitiliste sündmuste arengut Ukrainas mõjutada, et hoida Ukrainat oma mõjusfääris. Presidendivalimiste eel Juštšenko mürgitati (arvatavasti Vene eriteenistuste poolt) ning tema poliitikat diskrediteeriti.

2004. aasta oranži revolutsiooni esimese päeva hommik. Kiievi keskväljakule on Viktor Juštšenko toetuseks kogunenud kümned tuhanded inimesed. Foto: Wikipedia

Kuna uus võim ei suutnud lahendada riigis vohanud üldist korruptsiooni ja leevendada sotsiaalmajanduslikke probleeme, toimus 2010. aastal võimuvahetus venemeelse presidendi Viktor Janukovitši kasuks. 2013. aasta sügisel põhjustas ebaõnnestunud katse Euroopa Liiduga assotsiatsioonilepingut sõlmida üliõpilaste meeleavaldusi Kiievis, mis kasvasid üle relvastatud vastupanuks Janukovitši režiimile linna keskväljakul – Maidan Nezaležnostil (’iseseisvuse väljak’). Aurevolutsiooni nime all ajalukku läinud 2014. aasta sündmused, mille tulemusena riigivõim demokratiseerus, tunnistas Putin mittelegitiimseks riigipöördeks. Sellest ajast peale on Venemaa otsustanud sekkuda Ukraina siseasjadesse esialgu hübriidsõjavõtteid kasutades ning alates selle aasta veebruarist juba toore jõuga, et takistada Ukraina läänestumist ning taastada oma ülemvõim Ukraina territooriumi ja rahva üle ükskõik mis hinnaga.

Igor Kopõtin (1982) sõjaajaloolane, kelle peamine uurimisvaldkond on 20. sajandi I poole sõjaajalugu ja sõjakunsti ajalugu.

Horisont Foto: Horisont / MTÜ Loodusajakiri

Artikkel ilmus ajakirja Horisont märtsi-aprilli numbris.