Söödav muskushibisk, aaloe ja teised «limataimed» suudavad reoveest mikroplasti eemaldada

Okra ehk söödav muskushibisk on õistaim, mille kodumaaks peetakse troopilist Aafrikat, metsikult kasvab seda Antilli saartel. Taime osad eritavad limast mahla, mis kuumutamisel muutub iseloomulikuks kleepjaks olluseks – seda püüavad teadlased reovee puhastamiseks ära kasutada. Pilt on illustratiivne. Foto: Prateek Nuti / Pexels

Teadlased leidsid, et okra – söödava muskushibiski – ja teiste tavaliselt toiduvalmistamisel (hautiste ja suppide paksendajana) kasutatavate limast mahla eritavate taimede ekstraktid võivad aidata eemaldada reoveest ohtlikku mikroplasti.

Eile (22. märtsil 2022) esitleti Ameerika keemiaühingu kevadkoosolekul värsket uurimistööd, mis pakub alternatiivi praegu puhastusjaamades kasutatavatele sünteetilistele kemikaalidele, mis võivad tervisele ohtu kujutada.

«Selleks et eemaldada mikroplasti või mis tahes muud tüüpi materjale reoveest, peaksime kasutama looduslikke vahendeid, mis ei ole mürgised,» ütles Tarletoni osariigi ülikooli juhtivteadur Rajani Srinivasan selgitavas videos.

Okrat kasutatakse paksendajana paljudes erinevates rahvusköökides, näiteks Louisianast pärit Gumbo hautises. See on ka Lõuna-Aasia köögi üks põhilisi tooraineid, aga seal nimetatakse seda bhindiks.

Srinivasani on varasemalt uurinud, kuidas okrast ja teistest taimedest pärit kleepuv aine võib tekstiilipõhiseid saasteaineid eemaldada veest, aga ka mikroorganismidest. Värskes uuringus keskendus ta sellele, kas varem saadud tulemid kehtivad sarnaselt ka mikroplastide osas.

Kalade puhul on leitud, et allaneelatud mikroplastid – st viiemillimeetrised või väiksemad plasttükid – kahjustavad kalu mitmel viisil, alates nende reproduktiivsüsteemi häiretest kuni kasvu aeglustumiseni ja maksakahjustusteni.

1950. aastatest alates on hinnanguliselt toodetud umbes kaheksa miljardit tonni plastikut, millest vähem kui kümme protsenti on taaskasutusringlusse võetud. Ülejäänu laguneb lõpuks mikroplastiks ja seda leidub tänapäeval igas maakera nurgas, alates ookeanidest  kuni õhu ja pinnase ning ka meie toiduni.

Kardetakse, et see võib mõjutada inimeste tervist, kuigi selle kinnituseks on vaja rohkem uuringuid. Mikroplast võib olla kantserogeenne ja mutageenne – see võib potentsiaalselt suurendada vähi ja DNA mutatsioonide riski.

Tüüpiline reoveepuhastus eemaldab mikroplasti kahes etapis

Kõigepealt eemaldatakse plastitükid, mis hõljuvad vee pinnal. Kuid need moodustavad vaid väikese osa, nii et ülejäänud eemaldatakse flokulantide või kleepuvate kemikaalidega, mis kogub mikroplasti enese ümber kobarasse kokku. Taolised mikroplastikobarad vajuvad põhja ja neid saab seejärel veest eraldada.

Probleem on selles, et sünteetilised flokulandid (näiteks polüakrüülamiid) võivad laguneda mürgisteks kemikaalideks.

Srinivasan ja tema kolleegid uurisid, kuidas toimivad täiesti tavapärased – ka toidupoest leitavad – okra, aaloe, kaktuse ning lambaläätse, tamarindi ja psülliumi ekstraktid.

Illustratiivsel pildil on näha aaloe lehe sees olevat kleepuvat ainet, mis suudab reoveest mikroplasti koondada. Foto: Rae Allen / Wikimedia Commons

Katsetati polüsahhariididena tuntud süsivesikute ahelaid nii üksikutest taimedest kui ka kombineeritult erinevates mikroplastiga saastunud veekodudes. Teadlased uurisid n-ö enne ja pärast mikroskoopilisi pilte, et teha kindlaks, kui palju mikroplastiosakesi oli eemaldatud.

Leiti, et okra polüsahhariidid, mis on seotud lambaläätse omadega, suudavad kõige paremini eemaldada mikroplasti ookeaniveest, samas kui okra koostoimes tamarindi polüsahhariididega toimisid mageveeproovides kõige paremini.

Üldiselt töötasid taimsed polüsahhariidid sama hästi või paremini kui polüakrüülamiid. Oluline on see, et taimepõhised kemikaalid on mittetoksilised ja neid saab kasutada olemasolevates puhastusjaamades.

Lõppkokkuvõtteks, ütles Srinivasan, loodab ta protsessi laiendada ja turustada nii, et tekiks parem juurdepääs puhtale ja ohutumale joogiveele.