Sotsiaalsed käitumismustrid on karjas elavatel imetajatel tavalised. On ju ka teada, et tugevate sidemete ja heade sõpradega inimestel võivad olla parem tervis, väiksem risk haigestuda ning pikem eluigagi. Need seosed võivad olla tänu väiksemale veres ringlevate glükokortikoidide, «stressihormoonide» tasemele.
Kuidas on aga sotsiaalkäitumine ja stress omavahel seotud teistel liikidel? Meie teadmised pikaealiste loomade näitel põhinevad suuresti inimeste ja teiste primaatide uurimisel. Aasia elevantidel, kes on ühed maailma suurimad maismaaloomad, on samuti õige keerukas sotsiaalelu.
«Uurisime nelja erinevat sotsiaalaspekti Myanmaris oma loomulikus elupaigas elava 95 Aasia elevandi näitel. Nad töötavad puidutööstuses, kus tirivad metsast palke välja. Suure osa oma vabast ajast loomupärases keskkonnas veetmine võimaldab neil väljendada paljusid oma loomulikke käitumisviise, mida sageli ei nähtu vangistuses, nt loomaaedades. See on ainulaadne uurimiskeskkond ning populatsioon, mis võimaldab meil uurida paljusid oma loomulikus keskkonnas elavaid elevante korraga ning hankida üksikasjalikku teavet nende sotsiaalelu kohta,» teatas uuringu juhtivteadlane dr Martin Seltmann Turu ülikooli bioloogia osakonnast.
Üksikud elevandid on rohkem stressis, täpselt nagu inimesedki
Iga tööelevant toimetab koos oma inimesega – see on suhe, mis võib kesta kogu elu. Seetõttu tunneb iga talitaja väga täpselt oma looma käitumist ning suudab anda tema sotsiaalkäitumise kohta detailset tagasisidet.
Aastatel 2014 kuni 2018 uurisid teadlased elevandijuhtidelt, kas nende loomadel on sõpru või eelistavad üksindust. Teadlased jälgisid ka elevantide hulka töögruppides, isaste-emaste suhtarvu ning seda, kas grupis leidus elevandivasikaid. Lisaks analüüsiti stressihormoonide kontsentratsiooni elevantide väljaheidetes.