:format(webp)/nginx/o/2022/03/18/14432964t1h7e1c.jpg)
- Ukraina sõja ajal on tekkinud võltsuudiste uputus
- Väärinfo avastamiseks ja paljastamiseks tehakse pidevalt tööd
- Kõige lihtsam on ümber lükata võltsitud fotosid või videoid
Ukraina sõja kohta levib veebis palju väärinfot ning propagandat. Faktikontrolliga tegelevad organisatsioonid analüüsivad sotsiaalmeedias avaldatud postitusi ning paljastavad valeinfot, et sedasi ka infosõja vastu võidelda.
Sõjas on udu palju ning see muudab Ukrainas toimuva jälgimise niigi keeruliseks, kuid Venemaa valitsuse ja sotsiaalmeedia venemeelsete kasutajate sihilik võltsinfo levitamine muudab selle veelgi ähmasemaks ja segasemaks.
«Kriisiga kaasnevad väärinfo tõusulained,» ütleb Joan Donovan Harvardi ülikoolist.
Näiteks 10. märtsil väitis Venemaa saatkond Ühendkuningriigis oma sotsiaalmeediapostitustes, et Ukrainas Mariupoli linna sünnitusmaja pommirünnakus viga saanud beebiootel naine oli näitleja. Twitter ja Facebook eemaldasid postitused sihiliku valeinfo levitamise tõttu.
TikTok võitleb samuti valeinfoga, alustades näiteks võltsitud videost, kus langevarjur hüppab Ukraina pinnale sissetungi algusaegadel ja lõpetades n-ö arvamusliidritega, kes kõik esitavad oma videokõnedes ühte ja sama Venemaa-meelset teksti.
/nginx/o/2022/03/18/14432894t1h060e.jpg)
Oluline on allikat täpsustada
«Olen tegelikult šokeeritud, kui palju väärinfot ringleb,» ütleb Lukas Andriukaitis Atlandi nõukogust (s.o Ameerika mõttekojast rahvusvaheliste suhete vallas).
Lukas Andriukaitis: «Põhimõtteliselt on see võltsuudiste uputus.»
Atlandi nõukogu on aastaid jälginud infokonflikte, sealhulgas Süürias, Liibüas, samuti Venemaa sissetungi ajal Krimmi ja Donbassi ning nüüd Ukraina sõjas, kuid kunagi enne pole nähtud sellisel hulgal väärinfot kui praegu – kusjuures selle hulgas on nii tahtlikult kui ka tahtmatult levitatud valeinfot.
/nginx/o/2022/03/18/14433075t1h1c9f.jpg)
Suur hulk valitsusväliseid organisatsioone ja teadlasi, sotsiaalmeediaplatvorme ja ajakirjanikke juhivad pidevalt kriitilist tähelepanu veebis levivale väärinfole Venemaa sissetungi kohta Ukrainasse. Selleks on kasutusele võetud kõrgtehnoloogilisi tööriistu, kuid lisaks tuleb rakendada kõiki võimalikke kombinatsioone nii intuitsioonist kui ka praktilisest kogemusest.
«Väärinfo avastamiseks ja paljastamiseks järgitakse kahte põhistrateegiat,» ütleb Al Baker Ühendkuningriigis tegutsevast tehisintellektil põhinevast faktide kontrollimise organisatsioonist. «Esiteks otsime võimalikke esilekerkivaid valeinfo narratiive ning teiseks võib jälgida lugusid, millel tegelikult pole eeldusi, et laialt levida, kuid mis kummalisel moel hakkavad võrgustikes siiski kiiresti laiuma,» ütleb ta. Võltsuudised tabatakse tavaliselt vääralt viidatud allika poolt või sel puhul, kui need jõuavad peavoolu sisusse.
/nginx/o/2022/03/18/14433116t1h39ff.jpg)
Selleks et väärinfo avastada selle loomise hetkel, tuleb traalida digimaailma hämaraid osi. «Internetis on kohti, kus kõik jagavadki asju, mis on ilmselgelt valed,» ütleb Baker, osutades näiteks sõnumirakenduses Telegram tegutsevale kultuslikule vandenõuliikumisele QAnonile, «Me ei taha kulutada aega taoliste kanalite läbikammimisele, sest seal tuleks iga sõnum n-ö paljastada.»
Mõistlikum on jälgida väärinfot, mis väljub taolistest nišikogukondadest ja jõuab peavoolu. Sotsiaalmeedia analüüsivahendid, näiteks BuzzSumo, Meltwater ja CrowdTangle – mis kuuluvad Metale, Facebooki ja Instagrami omanikule – saavad jälgida postituste levikut, kui neid jagab üha suurenev hulk inimesi.
«Kui midagi kahtlast näeme, siis saame seda täpsemalt vaadelda,» ütleb Andriukaitis.
Atlandi nõukogusse kuuluvas digitaalse kriminalistika uurimislaboris kogub ta koos kolleegidega sotsiaalmeediast andmeid ja kaardistab potentsiaalseid valeinfo levitajaid – inimesi, kes teadaolevalt jagavad uudiseid, mis ei ole autentsed.
Väärinfo tahtmatu levitamine on aga sama suur väljakutse kui riiklikult juhitud katsed, et inforuumi sogastada. «Paljud inimesed üritavad teha õiget asja, kuid kasutavad siiski ja jagavad ka edasi kontrollimata või juba vananenud teavet,» ütleb ta.
Mõne väite ümberlükkamine võib olla väga keeruline. «Üldiselt ei ole lihtne tõestada, et miski on vale,» ütleb Baker. Kõige lihtsam on ümber lükata võltsitud fotosid või videoid. Näiteks võib leida kaadreid, mis väidetavalt näitavad käimasolevat rünnakut, kuid on tegelikult pärit hoopis eelmisest sõjast või isegi videomängu klipist.
Kui leiame õige algversiooni üles, saame kuulujutu tühistada enne, kui see levima hakkab. Seda tehakse sageli visuaalse kujutise eristamise tehnoloogia või geograafilise asukoha määramise abil, kasutades pildi metaandmeid või analüüsides sel avalduvaid detaile. Kui mõnes kaadris olev teeviit on araabiakeelne, aga väidetakse, et see on pärit Kiievist, siis tegelikult on see pilt tõenäoliselt tehtud teises sõjas.
Mõnes teises videos võib tegelikkust olla raskem eristada. «Twitter on üle ujutatud amatöörvideomaterjalidega,» ütleb Baker. «Üks segavaid tegureid on see, et tegemist on sõjatsooniga ja kohapealset usaldusväärset ning iseseisvalt kontrollitavat teavet on väga vähe, kogu info pärineb peamiselt uudisteorganisatsioonidelt.»
Vaatamata sellele, et võltsuudiste paljastamine ei ole lihtne, on see hädavajalik töö. «Minu uurimisrühm usub kindlalt, et avalikkusel on õigus teada, mis tegelikkuses toimub,» ütleb Donovan. «Kui me sellest õigusest loobume – kuna sotsiaalmeedia on möödapääsmatult kaootiline ja manipuleeritav –, läheb see ainult hullemaks.»
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Ebe Pilt.