Teaduspreemia laureaat Siim Veski palub õpetajaid: «Märgake lapsi, kes korjavad kive!»

Professor Siim Veski sõnul olid tänavused ülesanded raskemad Foto: TTÜ geoloogia instituut

Geoloogia, mäenduse ja teiste maateadustega puutub noor kokku alles ülikoolis, sest üldhariduskoolides neid aineid ei õpetata. «Selle eest, et sisseastujad meie eriala valida oskavad, peame tänama koolide geograafiaõpetajaid,» leiab Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) geoloogia instituudi professor Siim Veski.

«Potentsiaalset geoloogi või laiemalt maapõueteadlast aimub sellest lapsest, kes armastab kive korjata,» ütleb Siim Veski. «See on esimene märk, et inimest huvitab, mis toimub maa sees. Nüüd oleks vaja, et see laps ei kasvaks lihtsalt täiskasvanuks, kes armastab kive korjata, vaid et ta vähemalt teadvustaks – tal on võimalik õppida eriala, mis tegelebki nimelt selle uurimisega, mida maa sees leidub ja kuidas seda kasutada,» räägib geoloogia instituudi õppejõud, kes sel aastal pälvis ka riikliku teaduspreemia.

 

Eesti koolides eraldi maateaduste õppeainet pole. Siim Veski suhtub sellesse mõistvalt: «Peame aru saama õpilaste koormusest. Järelkasvu mure kummitab paljusid valdkondi, nii võib pea iga õpetaja õigustatult leida, et tema ainele peaks tunniplaanis rohkem aega leidma. Aga kuhu õpilane need tunnid mahutab? Pealegi pole meil võtta ka nii palju inimesi, kes suudaks maateadusi, kasvõi ainult kitsalt geoloogiat üldhariduskoolides õpetada.» Õige natuke nuusutatakse maateadust geograafiatundides ning Siim Veski hinnangul sõltubki tulevaste geoloogia instituudi tudengite arv suuresti just geograafia- ja loodusõpetajatest. «Kui nemad suudavad oma tundides panna õpilasi maateadustest huvituma, kui nad ärgitavad õpilasi osalema maateaduste olümpiaadil ja teistes tegevustes, mis maapõue valdkonda tutvustavad, siis saame olla kindlad, et selle ala spetsialistide pealekasv jätkub.»

Olümpiaad kui esimene tutvus

Maateaduste olümpiaadist on kujunenud geoloogiahuvi tekitamisel oluline ettevõtmine. Et parimad pääsevad edasi rahvusvahelisele võistlusele, kust Eesti õpilased alati ka medaleid toovad, võib ju eeldada, et koolides jagatav loodusteaduste tase pole sugugi kehv. «Olümpiaadidel käivad õpilased on tõepoolest targad. Meil on ka selliseid õpilasi, kes osalevad erinevatel aineolümpiaadidel ja saavad igalt poolt häid tulemusi. See, kes on hea füüsikas, keemias või geograafias, saab kindlasti hakkama nii maateaduste olümpiaadil kui soovi korral ka hiljem ülikoolis, sama valdkonna õppekaval,» usub Veski.

 

«Põhiline on, et õpilased selle eriala enda jaoks üldse avastaks ja selles ongi olümpiaadil oluline roll. Siit algab huvi. Meil on ka selliseid näiteid, kus olümpiaadil osalenu pöördub hiljem geoloogia instituudi poole, sest tal on tekkinud mõte teha kohustuslik gümnaasiumi uurimistöö just maateaduste teemal.» Siim Veski ja teisedki instituudi teadlased on mitut sellist andekat noort juhendanud. Olgu näiteks Tallinna reaalkooli õpilane Rhea Kõivutalu, kelle teadustöö Eesti mammutileidudest pälvis ka ajakirjanduse huvi. Või siis Tallinna tehnikagümnaasiumi vilistlane ning praegu TTÜ maapõueressursside õppekaval õppiv Hannah Mikenberg, kes uuris Soome lahes leiduvaid raua-mangaani moodustisi ehk konkretsioone. «Sellised noored jõuavad lõpuks maateadust õppima,» kinnitab Veski ja rõhutab veelkord geograafiaõpetaja tähtsust – Tallinna reaalkooli õpilaste edu maateaduste olümpiaadidel ning sealt edasi kasvanud huvi eriala õppimise vastu on suuresti kooli geograafiaõpetaja Piret Karu teene.

Uus aeg nõuab uut moodi maateadust

Sellest kevadest saab astuda TTÜ geoloogia instituudi uuendatud erialale «Maasüsteemid, kliima ja tehnoloogiad», mille lõpetajatest võivad saada roheinnovatsiooni- ja maapõueinsenerid, kliimateadlased, mereuurijad, geoloogid, keskkonna andmete analüütikud. «Oleme Eestis jõudnud tehnoloogilises arengus sinna, et geoloogilist avastusrännakut pole enam nii palju vaja. Palju on juba uuritud ja avastatud, tuleviku-uuringud peaksid olema täpselt suunatud ja läbimõeldud. Samas globaalselt seisame silmitsi toormekriisiga, kliimamuutuste, rohepöördega – need uued väljakutsed nõuavad juba teistsugust maateadust,» selgitab Siim Veski. «Meie ülikooli tugevus on see, et saame ühendada loodusteadusliku geoloogilise maailmapildi tehnoloogiaga. Loomulikult jääb õppekava oluliseks vundamendiks maateadus. Me ei saa loodust kasutada ilma selle süsteeme tundmata, me peame teadma, kuidas asjad on toimunud väga pika aja jooksul. Niisiis peame tundma loodusseadusi, et õppida loodusteadusi!»

Töö, mis toidab alati ja igal pool

Sel aastal on Siim Veski maateaduste olümpiaadi žürii esimees ja mõistagi loodab ta, et siit saab taas alguse mõne noore inimese huvi maapõue vastu. Ülikool püüab motiveerida mitut moodi, lisaks võimalusele osaleda rahvusvahelisel olümpiaadil võetakse võistluse parimad kaasa geoloogia instituudi tudengite ja õppejõudude ekspeditsioonile Kesk-Euroopasse. «Kui saame nii mõne noore maapõue-usku pöörata, on väga hästi ja need on selles mõttes lisandväärtusega üliõpilaskandidaadid, et nad siiski natuke teavad, mida nad õppima tulevad,» räägib Veski.

 

Siim Veski sõnul on elukutsete ja karjäärisuundade valik läinud nii laiaks, et ka noortel endil on keeruline välja selgitada, mis võiks olla tulevikutee. «Eks tahetakse kergemat elu, parem on olla youtuber kui teadlane,» muigab Veski. «Seda enam on igast targast ja õpihimulisest maateaduste üliõpilasest rõõmu. Nii et head Eesti koolide geograafiaõpetajad, kui teie gümnaasiumiastme klassis on õpilane, kelles näete tulevast geoloogi või maapõueinseneri, julgustage teda osa võtma aprillikuus toimuvast TTÜ maateaduste olümpiaadist. Meie ühiste pingutuste tulemusena võib hiljem maailm seeläbi saada juurde äärmiselt vajaliku eksperdi ning noor inimene ise eriala, kus häid tasuvaid töökohti on valida nii Eestis kui ka väljaspool kodumaad.»