«Potentsiaalset geoloogi või laiemalt maapõueteadlast aimub sellest lapsest, kes armastab kive korjata,» ütleb Siim Veski. «See on esimene märk, et inimest huvitab, mis toimub maa sees. Nüüd oleks vaja, et see laps ei kasvaks lihtsalt täiskasvanuks, kes armastab kive korjata, vaid et ta vähemalt teadvustaks – tal on võimalik õppida eriala, mis tegelebki nimelt selle uurimisega, mida maa sees leidub ja kuidas seda kasutada,» räägib geoloogia instituudi õppejõud, kes sel aastal pälvis ka riikliku teaduspreemia.
Eesti koolides eraldi maateaduste õppeainet pole. Siim Veski suhtub sellesse mõistvalt: «Peame aru saama õpilaste koormusest. Järelkasvu mure kummitab paljusid valdkondi, nii võib pea iga õpetaja õigustatult leida, et tema ainele peaks tunniplaanis rohkem aega leidma. Aga kuhu õpilane need tunnid mahutab? Pealegi pole meil võtta ka nii palju inimesi, kes suudaks maateadusi, kasvõi ainult kitsalt geoloogiat üldhariduskoolides õpetada.» Õige natuke nuusutatakse maateadust geograafiatundides ning Siim Veski hinnangul sõltubki tulevaste geoloogia instituudi tudengite arv suuresti just geograafia- ja loodusõpetajatest. «Kui nemad suudavad oma tundides panna õpilasi maateadustest huvituma, kui nad ärgitavad õpilasi osalema maateaduste olümpiaadil ja teistes tegevustes, mis maapõue valdkonda tutvustavad, siis saame olla kindlad, et selle ala spetsialistide pealekasv jätkub.»
Olümpiaad kui esimene tutvus
Maateaduste olümpiaadist on kujunenud geoloogiahuvi tekitamisel oluline ettevõtmine. Et parimad pääsevad edasi rahvusvahelisele võistlusele, kust Eesti õpilased alati ka medaleid toovad, võib ju eeldada, et koolides jagatav loodusteaduste tase pole sugugi kehv. «Olümpiaadidel käivad õpilased on tõepoolest targad. Meil on ka selliseid õpilasi, kes osalevad erinevatel aineolümpiaadidel ja saavad igalt poolt häid tulemusi. See, kes on hea füüsikas, keemias või geograafias, saab kindlasti hakkama nii maateaduste olümpiaadil kui soovi korral ka hiljem ülikoolis, sama valdkonna õppekaval,» usub Veski.
«Põhiline on, et õpilased selle eriala enda jaoks üldse avastaks ja selles ongi olümpiaadil oluline roll. Siit algab huvi. Meil on ka selliseid näiteid, kus olümpiaadil osalenu pöördub hiljem geoloogia instituudi poole, sest tal on tekkinud mõte teha kohustuslik gümnaasiumi uurimistöö just maateaduste teemal.» Siim Veski ja teisedki instituudi teadlased on mitut sellist andekat noort juhendanud. Olgu näiteks Tallinna reaalkooli õpilane Rhea Kõivutalu, kelle teadustöö Eesti mammutileidudest pälvis ka ajakirjanduse huvi. Või siis Tallinna tehnikagümnaasiumi vilistlane ning praegu TTÜ maapõueressursside õppekaval õppiv Hannah Mikenberg, kes uuris Soome lahes leiduvaid raua-mangaani moodustisi ehk konkretsioone. «Sellised noored jõuavad lõpuks maateadust õppima,» kinnitab Veski ja rõhutab veelkord geograafiaõpetaja tähtsust – Tallinna reaalkooli õpilaste edu maateaduste olümpiaadidel ning sealt edasi kasvanud huvi eriala õppimise vastu on suuresti kooli geograafiaõpetaja Piret Karu teene.
Uus aeg nõuab uut moodi maateadust
