NEW SCIENTIST ⟩ Igale metrooliinile oma sääseliik - vaata, kui vägev on linnaloomade evolutsioon

Rändrott kanalisatsioonis. Foto: Warwick Sloss

Loodusteadlase jaoks minus on maailm täis kurbust: liikide väljasuremine, põlismetsade kadumine, tulekahjud ja üleujutused. Aga evolutsioonibioloog minus pigem rõõmustab. Evolutsiooniprotsess ei rauge - kui üldse midagi muutunud on, siis on inimesed seda ainult kiirendanud, kirjutab New Scientisti kaasautor Rob Dunn.

Kui tähelepanelikult vaadata, on võimalik meie ümber arenevat uut maailma juba näha. Kasvõi Londoni metroos, kus mürisevate rongide kõrval on oma evolutsioonilise õitsengu keskel uus sääseliik. Ja see pole kaugeltki kõik.

Sajandeid arvati, et evolutsiooniprotsessid toimuvad võrreldes igapäevase kogemuse kiirusega teosammul. Kuid viimaste aastakümnete jooksul oleme jõudnud tõdemusele, et evolutsioon võib tegelikult juhtuda väga kiiresti – näiteks koroonaviiruse puhul isegi päevade jooksul. Nagu ma oma raamatus «A Natural History of the Future» («Tuleviku looduslugu» -toim) väidan, toimub see ebaproportsionaalselt kiiresti just meie linnades.

Need linnamaastikud võivad võrreldes Galapagose saarte ja muude looduslike paikadega, kus evolutsioonireeglid esmakordselt avastati, tunduda erinevad nagu öö ja päev, aga ükskõik kui palju inimesed looduskeskkonda ka ei mõjutaks või hävitaks, looduse reegleid ümber kirjutada pole võimalik. Võttes arvesse evolutsiooniseadusi, saame teha ennustusi selliste uute liikide kohta, mis tekivad märkamatult meie nina all läbi radikaalse bioloogilise muutuse.

Tänu ühele loodusmaailma kõige jõulisemale ja mõjukamale mudelile – saarte biogeograafia teooriale – võisime seda kiiret linnades toimuvat evolutsiooni isegi ette näha. Selle teooria panid kokku matemaatiline ökoloog Robert MacArthur ja kõrge mõttelennuga sipelgabioloog Edward Owen Wilson saarte elu dünaamika selgitamiseks. Nad kirjeldasid oma 1967. aastal ilmunud raamatus, et mida lähemal on saar mandrile, seda rohkemad liigid seda koloniseerivad ja mida suurem see on, seda rohkem liike suudab seal ellu jääda.

Selles raamatus oli peidus veel üks mõte: uute liikide evolutsiooni määr peaks olema suurem ka suurematel saartel. See ei kehti ainult tõeliste saarte, vaid ka saarelaadsete elupaikade kohta. Näiteks maisipõld on end ümbritseva «metsamere» suhtes üsna saaresarnane. Nagu ka järv. Vagellestade jaoks on saar sinu keha. Sellised on ka linnad, ja kui maailma elanikkond kasvab, loome me neid tohutuid linnasaari üha rohkem. Nendes elupaikades, nagu ka ookeanilistel saartel, peaks uute liikide tekkimise määr olema kõrgeim suurematel või kasvavatel aladel. Me peaksime linnades suutma evolutsiooni peaaegu, et reaalajas jälgida. Seda ongi teadlased viimasel ajal teinud.