NEW SCIENTIST ⟩ Darwini seksismi aeg on möödas, evolutsioonibioloogia vajab feminismi

Emane ja isane lõvi. Foto: Frans Lanting

Zooloog, filmitegija ja (aja)kirjanik Lucy Cooke kirjutab värskes New Scientisti numbris, et feministlikku vaatenurka teaduses on hädasti vaja sajandeid kestnud androtsentrismi tasakaalustamiseks.

Kord varastasin ühelt lõvilt tema tüdruksõbra. Olin siis Keenias Masai Maras ja püüdsin heliesituse abil lõvide suhtlusviise dešifreerida.

Muuhulgas mängisin salvestust lõvi möirgamisest teise lõvi territooriumil ja jäin vastust ootama. Kolm lõvi – üks emane ja kaks isast – tormasid uudishimulikult meie Land Roveri juurde. Isastel hakkas igav kohe, kui nad said aru, et kedagi konkurenti meenutavat nad meie juurest ei leia. Küll aga jäi emane lõvi meiega kaheks tunniks, jalad laiali. Tal oli indlusperiood ja lisaks oma kaaslastega paaritumisele tahtis ta ka meiega paarituda. Mitte, et see oleks emalõvi jaoks midagi ennekuulmatut: viljakad emased paarituvad mitme isasega mõne päeva jooksul ligikaudu sada korda.

Olin jahmunud, aga ka veidi põnevil, et mul oli avanenud võimalus tema liiderlikku loomust vaikselt avastada. Ülikoolis õpetati mulle, et isasloomad oma lõputu spermavarustusega on loomult truudusetud, samal ajal kui emased, kellel on piiratud arv munarakke, peavad olema valivamad ja vooruslikumad. Kas emalõvi ei saanudki sellest «universaalsest tõest» aru?

Sellest ajast saati olen oma uurimustega paljastanud, kuidas seksistlikud arusaamad on sügavale evolutsioonibioloogiasse põimitud ja meie nägemust emasloomadest moonutanud. Me peaksime meeles pidama, et suured teadlased, isegi geeniused nagu Charles Darwin, on ikkagi oma aja inimesed. Darwini teine suur teoreetiline meistriteos - «Inimese põlvnemine» - lahterdas emasloomad viktoriaanliku koduperenaise rolli: tagasihoidlik, allaheitlik ja stabiilne.

See passiivsuse teooria sai empiirilist tuge 1940. aastatel Briti geneetiku Angus Batemani legendaarsest puuviljakärbeste paaritumise eksperimendist, kus «tõestati», et emastel on mitme partneriga paaritumisest vähe kasu, isastel aga küllaga. Batemani paradigma juurutas need deterministlikud seksuaalsed arhetüübid evolutsioonipärimusse ja kroonis isased muutuste domineerivaks tõukejõuks.

Peamine häda sellise binoomklassifikatsiooniga on see, et see on vale. Küsigem kasvõi emalõvilt. Tema jultunud «lodevust» nähakse nüüd kui vahendit järglaste kaitsmiseks – segadus isaduse suhtes vähendab võimalust, et isased lapsi tapavad. Selle strateegilise seksuaalsuse ilmingu avastas 1970. aastatel esmakordselt languuri ahvides primaatide uurija Sarah Blaffer Hrdy ja nüüdseks on seda nähtust suudetud dokumenteerida ka kümnetel teistel liikidel.

Hrdy juhib üha kasvavat armeed teadlastest, kes soovivad sellisest misogüünsest müoopiast kaugemale vaadata ja tunnistada, et emased loomad on sama truudusetud, agressiivsed, konkurentsivõimelised ja mitmekülgsed kui isased. Kuid on šokeeriv, kui kangekaelseks see viktoriaanliku seksismi plekk on osutunud ja kui kaugele see levinud on.

Kui Patricia Gowaty 1984. aastal isaduse määramiseks laululinnumunadelt DNA-proove võtma hakkas, avastas ta, et hoolimata vanemate näilisest monogaamiast on igas pesas on sageli mitu isa.

Ornitoloogiaasutuse meessoost liikmed olid veendunud, et emaseid «vägistati». Kuid raadiosagedustuvastusseadmetest saadud andmed paljastasid hiljem, et emased otsisid aktiivselt paaritumisvõimalusi teiste isaslindudega. Sellest ajast saati on nn polüandria revolutsiooniga paljastatud, et mitmemehepidamine on normiks paljude liikide seas, alates lõvidest lõpetades sisalikega. Põhjus on üsna ilmne: kõiki mune pole mõtet ühte korvi panna – suurem geneetiline mitmekesisus kindlustab tervemad järglased.

Nagu ka mina, pole Gowaty kunagi püüdnud oma poliitikat varjata. Ta usub mõlema sugupoole võrdsesse esindatusse. Aga nagu Darwini viktoriaanlikud väärtused näitavad, ongi teadus alati poliitiline. Feministlikku vaatenurka on hädasti vaja selleks, et tasakaalustada sajandeid kestnud androtsentrismi ja ümber kujundada pilt emasloomade seksuaalkäitumisest - lõvide või laululindude puhul - ootmatuse asemel võidukaks emalikuks strateegiaks.

Lucy Cooke on kirjutanud raamatu «Bitch: A Revolutionary Guide to Sex, Evolution and the Female Animal»

Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Mariliis Kolk.