NEW SCIENTIST ⟩ Robotid paljunevad ja õpivad ise – juba mõnda aega

NIi näeb emarobot välja kunstniku ettekujutuses. Foto: Itzone

Edinburghi Napier’ ülikooli robootikaprofessor Emma Hart kirjeldab, milline on nüüdisaegne robootika. Kuidas robotid nii sigivad kui ka õpivad looduslikku evolutsiooni matkivates protsessides lahendama uusi ülesandeid. Harti kirjeldatud arenevate masinate tehnoloogia võib tunduda kõhedust tekitav, aga samas on tegemist paratamatusega: inimene ei saa igal hetkel parimal moel masinate loomisega tegeleda. Masinad sobivad ise paremini masinaid looma ja arendama. Ohutuse tagamiseks peab inimese käes olema tapanupp. Kas me seda aga õigel hetkel vajutada taipame?

Robotid on möödunud sajandi vältel, mil Tšehhi kirjanik Karel Čapek inimese loodud automaatide kirjeldamiseks seda sõna esimest korda kasutas, teinud läbi pika arengutee. Kunagi oli neid vaid tehastes, nüüd leidub neid kõikjal: alates sõjaväest, meditsiini ja hariduseni välja. Ja mitte ainult! Robotid tegutsevad ka maa-alustel päästetöödel, loovad kunsti, istutavad puid, sõidavad rulaga ning uurivad ookeanisügavusi. Näib, et ülesannetel, mille täitmiseks on võimalik luua masin, polegi lõppu.

Aga mis siis, kui me ei tea täpselt, milleks robot peab võimeline olema? Võiksime ju soovida, et see puhastaks tuumaõnnetuse tagajärgi, kuhu inimesi saata on ohtlik, uurida kaardistamata asteroidi või tegeleda Maa-laadsete olude loomisega mõnele kaugele planeedile (terraforming). Võiksime ju selle kavandada nii, et see vastaks parimal moel nende eesmärkide saavutamise tingimustele, ja siis pole muud, kui pöidlad pihku.