/nginx/o/2022/02/01/14340904t1hbf37.png)
/nginx/o/2022/02/27/14396434t1h70d4.jpg)
Valuneuronite geeniaktiivsuse analüüs võib aidata tuvastada uusi lootustandvaid ravimeid ning paljastada, kuidas meeste ja naiste puhul nn valurajad erinevad. Organismi valutundlike neuronite kaardistamine võib aidata välja töötada kroonilist valu paremini leevendavaid ravimeetodeid.
Krooniline valu – see on määratletud kui valu, mis kestab 12 nädalat või kauem – mõjutab kolmandikust kuni poolteni Ühendkuningriigi kõigist täiskasvanuist. Levinum on see eakamate hulgas. Ajal, mil maailma rahvastik vananeb, muutub uute ravimeetodite leidmine üha kriitilisemaks.
«Palju valuuuringuid on tehtud hiirtel, kuid neid tulemeid on raske üle kanda inimeste jaoks mõeldud ravimite loomiseks,» ütleb Diana Tavares-Ferreira Texase ülikoolist.
Selleks et liikidevaheliste erinevuste kohta lisateavet saada, kaardistas ta koos oma meeskonnaga valuneuronid kaheksal surnud inimesel, kes olid oma kehad teadusele annetanud, ning võrdles neid leide hiirte ja makaakide andmetega.
Meeskond kasutas ruumilise transkriptoomika meetodit (s.o genoomilt transkribeeritud RNA-de kogukomplekti uurimine – toim), et teha kindlaks, millised geenid olid rakkudes aktiivsed. Leiti, et inimeste valuneuronid näivad olevat kohanenud reageerima igasugusele valule (nagu ka kuumuse poolt või mehaaniliselt tekitatud valule), samas kui näriliste valuneuronid on spetsiifilisemad.
Teadlased uurisid ka soolisi erinevusi inimeste valimis. «Leidsime, et meeste ja naiste kroonilist valu soodustavates mehhanismides on tõenäoliselt rohkem erinevusi, võrreldes näriliste sooliste erinevustega,» ütleb artikli kaasautor Theodore Price, samuti Texase ülikoolist.
«Erinevat tüüpi valu tekitamisel osalevate valkude tuvastamine on oluline samm uute ravimite suunas ja valutundlike neuronite kaart aitab teadlastel ses suunas liikuda,» ütleb Peter McNaughton (King's College London). «See uuring on üks esimesi, mis kasutab inimese sensoorseid neuroneid,» ütleb ta (sensoorsed neuronid vahendavad informatsiooni väliskeskkonnast ja organitest kesknärvisüsteemis – toim). «Kindlasti toimib see n-ö teatmeteosena – sensoorsete neuronite atlasena –, millele veel aastaid viidatakse.»
Vt ka tervikartiklit ajakirjas Science Translational Medicine.
Algselt populaarteaduslikus ajakirjas New Scientist ilmunud artikkel ilmub Postimehes väljaande loal. Inglise keelest tõlkis Ebe Pilt.