NEW SCIENTIST ⟩ Tuhandeteks aastateks suikunud mikroobid ja viirused saavad igikeltsa sulades uue võimaluse elule

Perito Moreno liustik Argentinas. Pilt on illustreeriv. Foto: Natacha Pisarenko

2019. aasta novembris korraldasid USA rahvuslikud teaduste akadeemiad (st kolm tihedat koostööd tegevat üleriiklikku teaduste, tehnika- ja meditsiiniakadeemiat) seminari, kus võtsid vaatluse alla võimaliku haigusohu. Mitte COVID-19: selleks oli veel paar kuud liiga vara. Nad püüdsid hoopis välja mõelda, mida peaks ette võtma liustikesse, mandrijäässe ja igikeltsa lõksu jäänud mikroorganismidega, mis maailma soojenedes ja jää sulades vabanevad.

Kohtumise ajal jutustas Venemaa teaduste akadeemia esindaja Alexander Volkovitskiy ühe kõhedust tekitava loo. See juhtus 2016. aastal Venemaa põhjarannikul Jamali poolsaarel, kus kohalikud sadu tuhandeid põhjapõtru karjatavad. Tol suvel olid temperatuurid harjumatult soojad ja osa igikeltsa sulas. Siberi katku põhjustav bakter, mis oli poolsaarel juba üle sajandi elutsenud, vabanes pinnasest ja levis nagu tulekahju. Enne haiguspuhangu kontrolli alla saamist jõudis hukkuda enam kui 2000 põhjapõtra. Haiguse said külge ka kümned inimesed, sealhulgas suri väike poiss.

Seda lugu võiks käsitleda lausa ettekuulutusena. Kui Maa jäised piirkonnad sulavad, tulevad paratamatult taas välja pikaks ajaks suikunud mikroobid. Orgaaniline aine igikeltsas kubiseb neist ja isegi liustikud ega mandrijää ei ole päris rikkumata ürgsed keskkonnad, nagu neid kunagi ette kujutati. Kui tõenäoline on, et need mikroobid – millest mõned on lõksus olnud miljoneid aastaid – sulavad ja taas ellu «ärkavad»? Ja kui see tõesti juhtub, siis millist ohtu võivad nad endast inimestele kujutada? Kas on võimalik, et puutume kokku iidsete haigustega, mis kunagi nakatasid neandertallasi ja denissovi inimesi? Kui tahame selle varjatud ohuga toime tulla, on need küsimused, millele peame vastuseid leidma.

Umbes 10% Maa pinnast on kaetud jää ja lumega. Antarktika ja Gröönimaa mandrijää katab kokku hinnanguliselt 15,7 ruutkilomeetrit, lisaks ka merejää. Mäekülgedel ja orgudes liiguvad oma märkamatul moel sajad tuhanded liustikud. Ainuüksi põhjapoolkeral on 23 miljonit ruutkilomeetrit igikeltsa – pinnast, mille temperatuur jääb alla 0°C vähemalt kaks järjestikust aastat. Seda leidub enamasti Siberis, Tiibeti platool ja Põhja-Ameerikas. Kliimamuutus sulatab selle kõik üles.

Kasvuhoonegaaside heitkogused on meie planeeti praeguseks juba 1,1°C võrra soojendanud. Arktikas toimuv soojenemine on vähemalt kaks ja võimalik, et isegi kolm või neli korda suurem. Arktika merejää taandub ja tõenäoliselt väheneb see 2050. aastaks vähemalt korraks vähem kui miljoni ruutkilomeetrini. Ka liustikud taanduvad oma orgudest üha kaugemale. Antarktika ja Gröönimaa jääkilbid lagunevad. Kõik, mis on sulavasse jäässe, lumme ja igikeltsa talletunud, tuleb välja. Me peame teadma, millised mikroobid seal end peidavad.