In Memoriam Ülo Lepik (11.07.1921–12.02.2022)

Ülo Lepik oma viimase raamatuga: koos Helle Heinaga lainikutest kirjutatud monograafiaga Foto: Erakogu

Laupäeval, 19. veebruaril, toimub Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi saalis professor Ülo Lepiku ärasaatmine.

Möödunud laupäeval suri matemaatik ja mehaanikateadlane, akadeemik ja emeriitprofessor Ülo Lepik.

Ülo Lepik sündis Tartus ja lõpetas Hugo Treffneri gümnaasiumi kümmekond päeva enne juunipööret 1940. aastal. Tema füüsikaõpingud Tartu Ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna matemaatika-füüsika osakonnas katkesid, kuid Saksa okupatsioonivõimud ta juulis 1943 arreteerisid, süüdistades teda Eesti-meelsete lendlehtede levitamises. Pärast vanglast vabanemist mobiliseeriti Ülo Lepik Saksa sõjaväkke. Kapitulatsiooni järel oli ta mitmes vangilaagris, kust vabanes 1946. aastal.

Ta jätkas õpinguid Tartu Riiklikus Ülikoolis (nüüdne Tartu Ülikool), mille lõpetas 1948. aastal. Neli aastat hiljem kaitses ta teaduste kandidaadi väitekirja, mida praegu loetakse võrdseks doktorikraadiga. NSV Liidu süsteemi kohase doktoritöö kirjutas Ülo Lepik Moskva Riikliku Ülikooli professori A. A. Iljušini juhendamisel ja kaitses selle edukalt Moskvas 1958. aastal.

Tartu Ülikoolis alustas Ülo Lepik töötamist vanemlaborandina. Seejärel liikus ta ametiredelil edasi, olles ametis assistendi, vanemõpetaja ja dotsendina. 1960. aastal valiti ta professoriks ja selles ametis juhatas ta teoreetilise mehaanika kateedrit aastani 1990. Aastal 1993 valiti Lepik Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks ja 1996. aastal sai temast rakendusmatemaatika instituudi emeriitprofessor.

Ülo Lepiku teadustegevus algas 1948. aastal auhinnatööga Tartu Riikliku Ülikooli üliõpilastööde konkursil. Pärast seda valis ta uue suuna – plastsusteooria rakendused plaatide ja koorikute teoorias. Sellest kujunes ajapikku välja oma koolkond, kelle tööd on tuntud ja hinnatud nii endises NSV Liidus kui ka välismaal.

Pärast emeriteerumist (1996) olid Ülo Lepiku huviorbiidis kaosega seotud küsimused. Ta pöördus tagasi elastsete-plastsete varraste ja plaatide stabiilsuse uurimise juurde, võttes abiks Galjorkini meetodi. Viimastel aastatel oli ta pühendunud lainikute rakendamisele diferentsiaal- ja integraalvõrrandite, samuti optimaalse juhtimise teooria ülesannete lahendamisel.

Ülo Lepik avaldas enam kui 250 tööd, nende hulgas kaheksa raamatut ja ligi 200 teadusartiklit, samuti esines ta ettekannetega paljudel teaduskonverentsidel mitmel kontinendil. Professor Lepiku juhendamisel kaitsti 12 kandidaadiväitekirja ja ta oli ühe füüsika-matemaatika doktoritöö konsultant.

Ülo Lepik töötas Tartu Ülikooli õppejõuna enam kui 50 aastat, lugedes paljusid matemaatika- ja mehaanikakursusi. Erikursustel püüdis ta viia üliõpilasteni ja teha neile arusaadavaks teaduse uusimad saavutused.

Professor Ülo Lepik pidas väga tähtsaks loengute kvaliteeti ja seda, et esitatav materjal oleks üliõpilastele hästi arusaadav. Tema loengutes tahvlil esitatud valemid ja joonised paistsid silma ülima korrektsuse poolest. Suure meisterlikkusega koostas ta ka õpikuid ja muid õppevahendeid. Koos L. Rootsiga 1971. a kirjutatud teoreetilise mehaanika õpik on üliõpilaste ja kolleegide seas siiani kõrgelt hinnatud oma selguse ja matemaatilise lihtsuse pärast.

Ülo Lepikut iseloomustas tervislik elulaad. Kolleegid pidasid lugu tema tagasihoidlikkusest ja lihtsusest.

Abikaasa Ainoga, kes lahkus meie hulgast juba mitu aastat tagasi, kasvatas ta üles kolm last.

Professor Ülo Lepikut on autasustatud Riigivapi IV järgu teenetemärgiga, kolme Tartu Ülikooli medaliga ja Eesti Teaduste Akadeemia medaliga. Kodulinn on tunnustanud teda Tartu Tähe kavaleri tiitliga. Aastal 2016 pälvis ta riigi kõrgeima teadlastele mõeldud tunnustuse – elutööpreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest.

Jääme Teid mäletama, austatud professor Lepik.

Tartu Ülikool
Eesti Teaduste Akadeemia

Ülo Lepiku ärasaatmine toimub laupäeval, 19. veebruaril, Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi valgest saalist algusega kell 12.00