Akadeemik Ülo Lepik 11.07.1921– 12.02.2022

Ülo Lepik Eesti teaduste akadeemias oktoobrikuus 2014. aastal. Foto: Tairo Lutter

Eesti teaduste akadeemia teatab kurbusega, et täna hommikul lahkus igavikku oma 101. eluaastal akadeemia vanim liige, mehaanikateadlane Ülo Lepik.

Ülo Lepik sündis 11. juulil 1921. aastal Tartus. 1940. aastal lõpetas ta Hugo Treffneri gümnaasiumi ja asus õppima Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna matemaatika osakonnas. Sõjaolukorras katkesid tema õpingud ülikoolis kahel korral. Lõpudiplomi füüsika erialal sai ta alles 1948. aastal.

1947. aastal asus Ülo Lepik tööle Tartu ülikooli. Seal töötas ta kogu elu, alustades teoreetilise mehaanika kateedri laborandina ning jätkates õpetaja, vanemõpetaja, kateedrijuhataja ja professori ametikohtadel.

1952. aastal kaitses ta ülikooli juures kandidaaditöö (mida praegu loetakse PhD kraadi vääriliseks) materjali kokkusurutavuse mõjust elastsete plastsete plaatide stabiilsusele. Neli aastat hiljem omistati talle dotsendi kutse. Pärast enesetäiendamist Moskva ülikooli juures väitles ta end 1958. aastal teaduste doktoriks, mis oli NSV Liidu teadussüsteemi kõrgeim aste ja tähendas uue teadusvaldkonna avamist. Sellele järgnes professori kutse omistamine 1960. aastal.

Eesti teaduste akadeemia liikmeks valiti Ülo Lepik 1993. aastal mehaanika alal. Aastast 1996 oli ta Tartu ülikooli emeriitprofessor.

Ülo Lepik oli ülemaailmselt tunnustatud mehaanikateadlane, kellele kuulus teerajaja roll plastsusteooria ja konstruktsioonielementide optimeerimise vallas. Üsna kõrges eas, alles peale 70. eluaastat, vaimustus Ülo Lepik kaoseteooriast ja hiljem Haari lainikutest ning nende rakendamisvõimalustest diferentsiaal-ja integraalvõrrandite lahendamiseks. Tähelepanuväärse teadusliku pikaealisuse ilmestajana ilmus tema kaasautorluses veel 2014. aastal Springeri kirjastuses monograafia.

Ülo Lepik õpetas peale mehaanika ka matemaatilisi aineid, nagu variatsiooniarvutus ja tõenäosusteooria. Tema juhendamisel on kaitstud 13 kandidaadi- ja doktoriväitekirja. Ta on trükis avaldanud ligi 200 teadusartiklit, kolm monograafiat ning on paljude kõrgkooliõpikute autor ja kaasautor, olnud mitme rahvusvahelise erialase teadusorganisatsiooni liige ning erialaste teadusajakirjade toimetuskolleegiumi liige.

Ülo Lepiku tööd on tunnustatud kolmel korral Tartu ülikooli medaliga (1982, 1989, 1996), 1998 Eesti Vabariigi Riigivapi IV klassi teenetemärgiga, 2001 Eesti teaduste akadeemia medaliga, 2012 Tartu Tähe teenetemärgiga ning 2014 Eesti teaduste akadeemia Harald Kerese nimelise medaliga. 2016. aastal pälvis Ülo Lepik riigi teaduspreemia pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest ehk nn elutööpreemia.

Kogu oma pika elu Eesti Vabariigist üle nõukogude aja Eesti Vabariiki on Ülo Lepik kandnud teaduslikku ekstsellentsust, olnud Teadlane suure algustähega ning süstinud oma kolleegidesse ja õpilastesse teaduslikku väärikust, sirgjoonelisust ja ausust. Jääme teda leinama koos kahe poja ja tütre ning nende peredega.

Eesti teaduste akadeemia