Hulk ilmastikunähtusi ajab igal aastaajal kraavi nii «vanu peldikuid» kui ülinormaalseid sõidukeid (1)
Ilm ja tee on autojuhi alatised «sõidukaaslased».
Harri Taidre
Transport (ld trans ’üle’ ja portare ’kandma’) on inimeste, kaupade, signaalide ja informatsiooni liigutamine ühest kohast teise. Nii väidab tark Vikipeedia. Inimeste ja kaupade liigutamine oleneb paljuski ilmastikuoludest, eriti maanteedel. Aasta lõpupoolel loeme või kuuleme alalõpmata, et meie maale on ootamatult saabunud talv. Ent talv seostub ikka lumega. Öeldakse ju: «Kartulid jäid ootamatult talve (s.o lume) alla».
Nüüd veidi ilmateaduslikku teavet. Klimaatiline eeltalv algab ajutise lumikatte tekke ja esimeste külmailmadega, ööpäeva keskmine õhutemperatuur langeb tavaliselt alla nulli. Päristalve algus on aga määratletud püsiva lumikattega perioodi algusena ning sellega kaasneb külmailmade sagenemine.
Autojuhtide talv seostub eelkõige halvenevate teeoludega, mille tõttu tuleb rehvid vahetada. Esimene «talvepäev» erineb aastast aastasse ainult õnnetuspaikade, lõhutud autode ja ohvrite arvu poolest, kuid teedel etendunud draama faabula on ikka kurvastavalt sarnane.
Ilmataat kui autor toob lavale palju võimsaid tegelasi – tormi, tuisu, kiilasjää, lume, lörtsi ja veel teisigi –, kellega, õigemini küll millega, peavad teelised eluvõitluses toime tulema. Siiski, olud on muutunud. Üle sajandi tagasi oodati kangesti aega, kui teed olid paksult lumega kaetud ehk saaniteed, kuid nüüd on vastupidi. Tüse lumekiht võiks olla vaid suusaradadel ja põldudel, teedel hoiatatakse aga juhte isegi lumevaalude eest.
Teedel varitseb kiilasjää-, puudel jäiteoht!
Suuremad talvisemad probleemid algavad tavaliselt novembris, talvekuul. Siis jooksevad ka mardi- ja kadrisandid. Miks neid küll nii kutsutakse? Aga sellepärast, et ka vanadel aegadel tuli libedus ootamatult. Kuna enamik eestlasi ei võinud korralikest naelpasteldest unistadagi, olid jooksjail traumad kerged tulema.
Arvamus, et hea sõiduvahend on põhiline, mis hoiab luud-kondid terved, on püsinud aastakümneid. Mõni aasta tagasi, kui eeltalvel täitusid kraavid autodest, võis internetist lugeda, kuidas üks Delfi oraakel kuulutas: «Värdjad, koristage teelt ära oma 15 aastat vanad peldikud ja ostke normaalsed autod! Ärge ronige rooli, kui lumi sind grampi ajab!».
Tegelikult ajab igal aastaajal kraavi nii «vanu peldikuid» kui ka ülinormaalseid sõidukeid hulk ilmastikunähtusi, nagu lumi, udu, mitut liiki jää või vihm jne.
Viimasel ajal kutsutakse kõike, mis on veest ja libe, jäiteks. Varem nimetati nii ainult jääkihti puudel, põõsastel, traatidel või autodel. Mõnikord, näiteks pikema nn jäätuva vihma hoo ajal, võib jääkiht puudel, elektriliinidel või teedel (kiilasjää) muutuda üpris kopsakaks.
Ka jäätuvat vihma on mitut liiki. Sageli ei kipu veepiisad, mis tulevad soojemast õhukihist, külmuma, vaid jõuavad maani vedelas olekus. (Veetilkade temperatuur võib küündida kümnete miinuskraadideni, enne kui nad külmuvad. Õigem olekski öelda, et jää sulamis-, mitte külmumistemperatuur on 0 kraadi.) Kui sellised piisad jõuavad maapinnale, külmuvad need silmapilk jääkihiks.
Klassikalise jäävihma aegu sajab aga õõnsaid jääkuulikesi, mis on sageli veega täidetud. Maapinda puudutades lõhkevad säärased pommikesed iseloomuliku sahinaga. Ja tee muutub jälle «tattlibedaks», nagu ütlevad autojuhid.
Enim kardetud olukord teedel kujuneb aga nn musta jää korral. Kui õhutemperatuur on nullilähedane, sõidutee helendab kergelt ning jätab niiske mulje, rool muutub kergeks ja kummid enam ei sahise, siis peaksite muutuma väga ettevaatlikuks. Peatuge rahulikult. Ja kui väljudes prantsatate istuli, siis on kindlasti tegemist musta jääga.
Õigupoolest pole see värvuselt must, vaid lihtsalt läbipaistev, seega nähtamatu. Siit ka sünonüüm puhas, klaar jää. (Tavaliselt jäätub vesi looduses suhteliselt kiiresti ning sisaldab õhumulle, mis muudavad jää näiliselt valgeks, nähtavaks). See on järjekordne näide selle kohta, et looduses kehtivad seaduspärasused ei ühti inimühiskonna omadega: kõik parteid lubavad ju muuta oma poliitika läbipaistvaks.
Must jää tekib mitmel moel. Sageli ilmub ta maanteedele siis, kui külmale aluspinnale sajab uduvihma. Näiteks 12. jaanuaril 2010 olnud Põhja-Inglismaal Holmfirthis teed nii libedad, et elanikud saanud mitu tundi liikuda üksnes neljakäpakil.
Eriti ohtlikud paigad on sillad, sest külm õhk jahutab neid nii pealt- kui ka altpoolt ning teepinna temperatuur langeb kiiremini kui tavalistel teedel.
Üks sild Mississippi jõel Minneapolise linna lähedal oli tuntud musta jää poolest. Silla sisse oli ehitatud isegi süsteem soolalahuse pritsimiseks jäiteohu korral. 2007. aastal kukkus sild aga kokku: kümmekond aastat kemikaali tarvitust oli kiirendanud sillakonstruktsioonide korrosiooni. Ei ole head halvata.
Koos libedusega meenub ikka paarikümne aasta tagune lugu kolleegist, kes klaasjal maanteel sõitis autoga üliettevaatlikult Tõravere bussipeatuseni, aga väljudes unustas end ning lõi ukse hooga kinni. Zaporožets vajus, külg ees, vaikselt kraavi.
Teine samalaadne lugu pärineb Põhja-Eestist. Ühel jaanuarikuu hommikul 2003. aastal ei jõudnudki osa Lääne-Virumaa Vihula valla lapsi kooli, sest esmalt sõitis libeduse tõttu kraavi liinibuss, seejärel varubuss ning tagatipuks ka vallast hädalistele appi saadetud väikebuss.
Hoopis hulluks läheb lugu siis, kui libeduse ajal puhub kõva külgtuul. Näiteid leiab mitu: 2003. aasta aprillis lükkas tuul Väikese väina tammil kummuli taksobussi. Reisijad pääsesid välja üksnes katuseluugi kaudu.
Kõige sagedasem teekaaslane
Omaaegne tuntud liiklusspetsialist Harri Taidre on teinud statistikat ilmastikuolude mõju kohta liiklusõnnetustele. Selgus, et 1960. aastail oli meie maanteedel sõidukite kokkupõrkeid kõige rohkem vihmaste ilmadega: 20,2% (udus16,6%, pilves ilmaga 16,3%, lumesajus 13,3% ja selge ilmaga 19,4%), seega on autojuhi sagedaim ebameeldiv teekaaslane vihm. Taidre on samas nentinud: «Õnnetuskroonikas on parasjagu kaasa rääkida ka ilmal, eeskätt ilusal ilmal. [- - -] Eks ilus päikesepaisteline kevadpäev toob kaasa rõõmu, lusti, ülemeelikust…». Aga päike pimestab, õhusoojus rammestab. Liiklusstatistika järgi juhtus 2018. aasta kuumal suvel erakordselt palju liiklusõnnetusi just kaherattalistega.
Selle arvustiku põhjal juhtub kõige vähem õnnetusi pilves ilmaga. Ent erand on siis, kui pilv puudutab maad, tekitades udu.
Udu ongi ilmastikunähtustest vast kõige salakavalam. Siil ja karu udus on kenad filmis, kuid mitte maanteel. Paks udu halvab sõidukeid kõikjal: nii maanteedel, merel kui ka lennuväljadel. 19. novembril 1957 katkes Tartus Emajõe orus liiklus, kuna udu tõttu vähenes nähtavus nelja kuni kuue meetrini. 1996. aasta 12. veebruaril sõitis Põhja-Itaalias udus üksteise otsa vähemalt 250 autot, kohapeal sai surma 11 inimest. Sama aasta 29. septembril sõitis Prantsusmaal udus üksteisele tagant sisse sadakond sõidukit, hukkus üheksa sõitjat.
Muide, soovitus sõita udu ajal eessõitja stopptulede taga ei ole õige: üks mees jõudis nii toimides võõrasse garaaži. Õnn seegi, et mitte kraavi.
Ain Kallis (1942) on meteoroloog, klimatoloog ja publitsist. Tema peamine uurimisvaldkond on Eesti kiirguskliima. Töötab peaspetsialistina Eesti keskkonnaagentuuris.
