NEW SCIENTIST ⟩ Vaata, kuidas poeemid kuumalainetest ja sonetid süsihappegaasist ilma parandaksid

Pilt on illustratiivne. Foto: Angelica Reyn / Pexels

Ükspuha, kui hästi teadusartikkel ka kirjutatud on, väga harva on see tõeliselt naudinguga loetav või kaasahaarav lugu. Aga just lugudel ja jutustustel on läbi aegade olnud eriline koht meie kultuuris, et teadmisi ja vajadusel ka hoiatusi kaaslastele edastada. Isegi kaasaegses infoküllases maailmas on headel lugudel ja jutustustel selline mõju, mida graafikute, diagrammide või joonistega lihtsalt pole võimalik asendada. New Scientisti kaasautor Bill McGuire – vulkanoloogia- ja kliimateadlane – jagab oma kogemusi teaduskommunikatsioonist ja nn climate-fiction-lugude jutustamisest-kirjutamisest, samuti oma lemmikraamatutest ses vallas.

Vulkanoloogi ja kliimateadlasena olen veetnud rohkem kui 30 aastat, hoiatades, et kui kliimamuutuste osas meetmeid kasutusele ei võeta, siis võib meid ees oodata katastroofiline tulevik. Aga selleteemaliste lugude jutustamise väge mõistsin alles hiljuti, kui 2020. aastal oma esimese romaani «Skyseed» avaldasin.

Ilukirjandusliku narratiivi kasutamine kliimamuutuste vastu võitlemiseks on saanud üha menukamaks ja popimaks, nii et seda võib juba vaadelda kirjanduslikult eristuva žanrina. Kliimailukirjandus ehk climate fiction (lühidalt cli-fi) on tegelikult olemas olnud juba mõnda aega (termini võttis kasutusele 2007. aastal ajakirjanik ja kirjandusteoreetik Dan Bloom).