NEW SCIENTIST ⟩ Filosoof: ka virtuaalmaailmas on võimalik elada mõtestatud elu

Rahvusvahelise turismimessi külastaja loob reaalajas endast avatari. Pilt on illustreeriv. Foto: Guillermo Gutierrez Carrascal

Filosoof David Chalmers selgitab intervjuus New Scientistile, kuidas ja mida virtuaalsete maailmade kaudu pärismaailma kohta õppida saab ning arutleb selle üle, kas on võimalik, et tegelikult elame me kõik simulatsioonis.

Austraalia päritolu filosoof David Chalmers on teadvusemaailmas lained löönud juba pikka aega. 1994. aastal, kõigest 28-aastasena sõnastas ta «teadvuse suure probleemi», mis kirjeldab subjektiivse tunnetuse näiliselt lahendamatut küsimust – miks on maailmas üldse olemas midagi sellist nagu unikaalne kogemus olemas olla. Kaks aastat hiljem arendas ta välja «zombie» mõtteekesperimendi, et proovida teadvusliku kogemuse olemus kindlaks teha. Ta kasutas selleks teoreetilisi esindajaid, kes olid oma käitumise ja välise kogemuse poolest meiega identsed, kuid neil puudus nn sisemine elu.

1998. aastal sõlmis Chalmers kuulsa kihlveo neuroteadlase Christof Kochiga, et lähima 25 aasta jooksul teadvusele iseloomulikku tunnust või nn neuronaalset korrelaati ei leita. Kuigi tänaseks mõistame seoseid ajutegevuse ja teadvuse vahel juba paremini, ei ole aasta enne kihlveo lõppu Chalmersil erilist kahtlust, et ta selle võidab. Tema arvates ei saa teadvust pelgalt ajuprotsessiks taandada. Ta on spekuleerinud, et tegemist on universumi fundamentaalse koostisosaga, nagu aegruum või mass, ning et võibolla on see seotud isegi kvantmehaanikaga.

Nüüd on New Yorgi ülikooli vaimu, aju ja teadvuse keskuse kaasdirektor Chalmers tähelepanu pööranud meie mõistuse suhtelt välise maailmaga suhtele inimmõistuse loodud maailmadega. Oma uues raamatus «Reality+: Virtual worlds and the problems of philosophy» (Reaalsus+: virtuaalmaailmad ja filosoofiaprobleemid -toim.) arutleb ta eksistentsiaalsete mõistatuste üle – sealhulgas selle üle, mis on reaalsus, kas me elame simulatsioonis ja kui elame, siis kuidas me sellest teada saaksime. Samal ajal kui Meta (varasem Facebook) ja teisedki tehnoloogiafirmad on loomas digitaalseid metaversumeid, milles saaksime oma elu elada, küsib Chalmers, mida see inimkonna jaoks tähendab.

Te olete ise oma raamatut kirjeldanud kui «tehnikafilosoofia» teost. Mida te selle all silmas peate?

See termin on inspireeritud filosoof Patricia Churchlandist, kes võttis 1980ndatel aastatel neuroteaduste ja filosoofia vastastikuse koostoime kirjeldamiseks kasutusele neurofilosoofia. Tehnika kontekstis on tehnikafilosoofia midagi sarnast. Ühelt poolt hõlmab see filosoofilist mõtlemist tehnikast – arvutitest, internetist, tehisintellektist, nutitelefonidest, virtuaalreaalsusest jne. Kas virtuaalreaalsus on ehtne reaalsus? Kas tehisintellektil on mõistus? Ja muud sarnased küsimused. Teiselt poolt kasutatakse filosoofiale mõtlemiseks tehnoloogiat: tehisintellekti, et heita valgust filosoofilistele küsimustele inimmõistuse ja inimteadvuse kohta, või virtuaalreaalsust, et uurida suuri traditsioonilisi küsimusi tavalise füüsilise reaalsuse kohta. Sellised asjad nagu kuidas saame välise maailma kohta midagi teada? Mis see üleüldse on? Millest maailm tehtud on? Kuidas mõistus ja keha omavahel suhtlevad? Kas jumal on olemas?