/nginx/o/2019/07/25/12404256t1h0fb5.jpg)
/nginx/o/2022/01/28/14333335t1ha3e2.jpg)
Noore naisena teaduses tippu jõudmiseks on vaja olla justkui topelttubli. Erinevad toetusmeetmed aitavad pisutki kaasa, et andekad noored naised teaduses vastu peaksid.
Aastal 1970 pälvis Aleksandr Solženitsõn Nobeli kirjanduspreemia, mille puhul ta kirjutas loengu (preemiat vastu võtma minna Solženitsõn Nõukogude Liidus valitsenud poliitilise tagakiusamise tõttu ei saanud ning ka laureaadi loeng valmis mõni aasta hiljem ja trükiti välismaal), kus arutles Dostojevski märkuse üle, et ilu päästab maailma – mõtiskledes, kas need olid pelgalt tühjad sõnad, hoolimatult õhku loobitud fraas või pigem ettekuulutus.
Kui nüüd ilule lisada veel tarkus, siis võiks tulem olla küll midagi nii väekat, mis suudaks ka meie üsna lõhkist maailma aidata. L’Oréal Balticu programmi «Naised teaduses» laureaatidel on see vägi kahtlemata olemas.
L’Oréali programmi laureaatide auks korraldatud traditsioonilised galad on viimasel kahel aastal koroona nahka läinud. Edasi lükkus ka Eesti-sisene tähistamispidu, aga laureaadid on siiski valitud ja preemiadki välja makstud. Töine argipäev on tagasi kavandatud glamuurita.
Veebruari alguses kuuleme uuest L’Oréal Balticu konkursist. Neli eelmist laureaati – Maarja Grossberg, Mari-Ann Lind, Lisandra Marina Da Rocha Meneses ja Kaija Põhako-Esko – on siinkohal teie ees.
Kas pandeemia on muutnud teadlaste tööd ja elu? Milline on uus normaalsus? Mida on andnud stipendiaadiks valimine?
Kodust saab päikeseelektrit
Maarja Grossberg: Valdav osa päikeseenergeetikast põhineb ränil. Tegelikult kogu pooljuhtide maailm. Me oleme uurinud aga kesteriite – need on vasest, tsingist, tinast, seleenist ja väävlist kristalsed ühendid, mille imeõhukestel kihtidel on päikeseenergeetikas kasutamiseks paremad omadused kui ränil. Kesteriitidel põhinevate päikesepaneelide valmistamise ökoloogiline jalajälg on väiksem kui räni tehnoloogiatel. Kesteriitide põhjal saab valmistada päikesepaneele, mida on võimalik siduda ka näiteks ehituselementidega – seina- või katusekattematerjalidega – ja muuta need sel moel valgust elektriks muundavateks. Kujutage ette maju, mis ongi juba elektrijaamad.
Minu erihuviks on defektid. Otseses mõttes on need vead, aga vead kristallides on hoopis teise tähendusega, kui seda on vigased asjad. Kristallidefekt on näiteks see, kui selles kohas, kus kristallis peaks olema vaseaatom, ei ole midagi – on tühi koht. Iga selline tühi koht on aga oma tähendusega – päikeseenergeetilises materjalis on see koht, mis neelab valguse tekitatud elektrone. Nii tekib lõpuks elektrivool. Nii saabki korrapäraselt paiknevatest «vigadest» hoopis eelis – materjal saab omadused, mida seni ei olnud.
/nginx/o/2022/01/28/14333353t1h3d13.jpg)
Maarja Grossberg on Tallinna tehnikaülikooli optoelektroonsete materjalide füüsika täisprofessor tenuuris ja uhiuue magistriõppeprogrammi «Rohelised energiatehnoloogiad» programmijuht. Tema teadustöö keskmes on uute materjalide ja tehnoloogiate arendamine päikeseenergeetikale. 2021. aasta suvest on Maarja Eesti noorte teaduste akadeemia president.
Kasutan väga erinevaid optilise spektroskoopia meetodeid ja uuringi kristallidefektide mõju ning tähendust kesteriitidest tehtud päikesepaneelidele. Eelmisel aastal saime koos Jüri Krustokiga sel alal tehtu eest Eesti teaduspreemia.
Päikesest elektrit muundav element on kihtidest koosnev moodustis. Võileivalaadne – nii neid kutsutaksegi sändvitš-struktuurideks. Igal kihil oma roll: ühest suudavad valguseosakesed (footonid) elektrone välja lüüa ja siis peab olema lähedal teine kiht, mille abil need kokku korjatakse ja elektrivool tekitatakse.
Me enda kesteriitidest loodud päikeseelemendiga oleme saavutanud valgusest voolu tegemise efektiivsuseks 11,7 protsenti. Muidugi, ränipõhised paneelid on poole tõhusamad, aga me räägimegi uuest tehnoloogiast ja see on praegu rekord. Sellega on taas samm tööstuslikule tootmisele lähemale astutud.
Teadus on ühistegevus ning need võtted ja nipid, millega kasutegurit kasvatasime, on Marit Kauk-Kuusiku leiutatud. Ma ise usun kesteriitide tulevikku. Unistan sellest, et ühel päeval on need keskkonnasõbralikult toodetud vooluallikad tootmises ja igapäevakasutuses. Praegu ma neile tuleviku mõttes keskkonnasõbralikku alternatiivi ei näe.
Nippe, mida kasutada päikeseelementide kasuteguri kasvatamiseks, on mitmeid. Kiht, milles valgus tekitab elektrone, neelab alati teatud osa valgusest. Osa valgusest neelatakse ja sellest saavad elektronid. Üle jääb – sellest esimesest kihist voogab läbi – aga muud värvi valgust. Asetades sinna esimese kihi alla veel teisegi ja timmides selle elektrone tekitama ka «valguse ülejäägist», saame tandempaneeli ning suudaksime upitada selle kasuteguri koguni 40 protsendi juurde.
Nüüdisteadus eeldab meeskonda
Mari-Ann Lind: Lõpetan just doktoriõpet. Uurin seda, kuidas organismide võime tõhusaks energiakasutuseks võimaldab neil parasiitidega toime tulla, aga ka seda, kuidas olla paaritumisel köitev – kasvõi ergastada sulestikku –, kui jutt käib lindudest.
Saime valmis lihtsa ja samas ka odava meetodi, millega kindlaks teha, kui palju rasva on lindude väljaheites. Mida vähem, seda efektiivsem seedimine. Töövõtted laenasime meditsiinist: happes lahustet linnujulgad valatakse läbipaistvasse kapillaari ja tsentrifuugimise järel on näha ka eraldunud rasvakihi paksus. Ja mida ma olen uurinud, ongi see, kuidas linnastumine, stress ja muugi mõjutab energiakasutuse tõhusust. Rasvasisaldus väljaheiteis näitab, kui palju energiat ära kasutatakse.
Rohevinte uurides sai selgeks, et nakatunud ja haigetel rohevintidel on ka väljaheites energiaks muundamata rasva rohkem. Üheks tähelepanekuks on ka see, et laiaspektriline – paljusid erinevaid baktereid surmav – antibiootikum muudab rohevintide suled kollakamaks. Ravitud lind oli vastassoole kollaka värvi tõttu atraktiivsem. Sulevärvi ei mõjutanud aga ravim, mis suudab hävitada koktsidioosi põhjustava ainurakse parasiidi. See on rohevintide hulgas levinud parasiit. Nii tekkis ka huvi, et aru saada, mis toimub seedekulglas, ning nii sukeldusingi mikrobioomi uurimisse. Vindid on minu jaoks praeguseks asendunud kaladega.
Nüüdisteadust ei tehta enamjaolt omaette nokitsedes. See on meeskonnatöö. Mõistagi on pandeemia seadnud omi piiranguid ja loonud takistusi. Üksinda on üsna lootusetu võtta kuuekümnelt linnult hommikusi proove, ilma et neist ei saaks vahepeal õhtused proovid. Ainevahetuse iseloom muutub ööpäeva vältel ja ainevahetustki iseloomustavate ainete – biomarkerite – jälg tuleb täpselt õigel ajal kinni püüda. Kasvõi sellekski on meeskondi vaja. Neid töid tuleb aga teha õlg õla kõrval. Pandeemia on tõmmanud sellele kriipsu peale ja nüginud teadlased arvutite taha artikleid kirjutama.
/nginx/o/2022/01/28/14333351t1hd6c4.jpg)
Mari-Ann Lind on doktorant Tartu ülikooli loomaökoloogia õppetoolis. Ta uurib Läänemere reostuse mõju lestakala soolestiku mikrobioomile ja vähihaiguse tekkele. Magistrikraadi kaitses Mari-Ann Saksamaal Müncheni ülikoolis.
Arvutisuhtlus ja digikonverentsid ei asenda kahjuks kohvitassivestlusi ja füüsilisi kokkusaamisi ning vahetuid arutelusid konverentsidel. Alustava teadlasena tunnen väga selgelt, kuidas vahetu suhtluseta jääb ka mu enda suhtlusvõrgustik kiduramaks.
Hetkel uurin ma Läänemere reostuse mõju siinsetele lestadele: kuidas nad reostusega toime tulevad, millised on neis toimivad vähkkasvu pärssivad võimed ja milline on selles seedekulgla mikroobide maailma – mikrobioomi – roll.
Seal nähtut ja taibatut on mõistagi lootus kasutada ka inimeste tervise huvides ning meiegi ravimiseks. Mikrobioom on arvatavalt võimas kaitsesüsteem, mis ilmselt võimaldab ka märkimisväärse reostuse mõjuga toime tulla. Esialgu püüan aru saada, kuidas on need asjalood lestadel.
Uute kütuste väiksem saaste
Lisandra Marina Da Rocha Meneses: Mind käivitavad probleemid ja keerulised küsimused. Lülitun mõtlemis- ja otsimisrežiimi, kui näen keskkonna-, majandus-, tehnoloogia- ja lisaks veel ka eetilisi probleeme. Nagu naftat tehakse «paremaks» rafineerimisvabrikuis, saab ka biomaterjale parendada ja seda biorafineerimisega. Ma saangi sellega tegeledes kaasa aidata, et hakkaksid valmima uued kütused, mis viiksid vähem kasvuhoonegaase atmosfääri.
Biorafineerimise nurgakivideks on anaeroobne kääritamine, mis tähendab, et aineid muundatakse mikroorganisme kasutades, ja pürolüüs, mis tähendab seda, et aineid muudetakse soojust rakendades. Nõnda saab valmistada nii biogaase kui ka bioloogilisi vedelkütuseid. Töötangi paremate biokütuste loojana. Saadud stipendium on kaasa aidanud sellele, et mu erialane tegutsemisraamistik oleks täpsem ja tugevam.
:format(webp)/nginx/o/2022/01/28/14333348t1h6be7.jpg)
Lisandra Marina Da Rocha Meneses kaitses doktorikraadi Eesti maaülikoolis tehnikateaduste erialal. Järeldoktorantuuris on ta praegu Sharjah’ ülikoolis Araabia Ühendemiraatides, kuid osalise tööajaga ka teadur Eesti maaülikoolis. Lisandra on oma teadustöös pühendunud sellele, et leida viise uue põlvkonna bioetanooli tootmiseks jätkusuutliku ringmajanduse raames ning uurida eri toorainete kasutusvõimalusi biokütuste tootmisel.
Meil Eestis, aga ka Lätis ja Leedus on piisavalt kohalikku bioloogilist toorainet, et enamikku vajaminevatest kütustest kohapeal valmistada. Kuidas seda teha hea – konkurentsivõimelise – hinnaga ja kas me nii toimides liigume jäätmevabama ühiskonna poole, need on küsimused, mis peaksid kogu aeg kuklas trummeldama. Mul trummeldavad! Kui me praegu ei küsi, homme ei vasta, siis pole meil ka tulevikus tehnikaid, mis neid üleilmseid keskkonnaprobleeme lahendaksid.
Pandeemia laastas töökorraldust märkimisväärselt: Austraalia sulges oma piirid ja varem kokku lepitud järeldoktorantuuri ma ei jõudnudki.
Leidsin asenduslahendusena Kanada, aga sealgi pildus viirus kaikaid kodaraisse. Ülikoole küll suleti, küll piirati laboris viibida võivate inimeste arvu ja sedasi jäid nii mõnedki katsed pooleli. Muutustega on tulnud kohaneda ja eks needki ole omalaadi väljakutsed, aga siiski liialt kurnavad ja loomingut pärssivad väljakutsed.
Praegu on mu järeldoktorantuur hoopis Araabia Ühendemiraatides. Teemad ikka samad: biokütused. Aga sooviksin valida edasiseks õppejõu tegevuse ja rööbiti jätkata ka keskkonnasõbralike kütuste teemadega teadlasena.
Pehmerobootika ideed loodusest
Kaija Põhako-Esko: Mina loon materjale pehmerobootika jaoks. Pehme tähendab siinkohal, et nende robotite loomiseks on inspiratsiooni saadud loodusest, bioloogilistest süsteemidest ja kudedest ning et need masinad ka elusaga kokku sobivad. Neid saaks rakendada näiteks tehislike eksoskelettide loomisel, mis oleksid mugavad kui rõivad.
Liikumiseks võib abi vaja minna püsivalt või kui saadakse taastusravi – selleks ka kehaväline robottoes ehk eksoskelett. Aga nende kasutus pole küsimus ainult meditsiinis või hoolekandes. Ka igapäevatööd aitavad need ohutumaks muuta või tegutsemisvõimet suurendada. Mina valmistan nende seadmete jaoks polümeere, mis elektrivooluga oma kuju muudavad, ja seon neid erinevate tekstiilmaterjalidega. Juba viiendat aastat on see mu uurimistöö põhisuund.
Eksoskelett on ju nahaga kokkupuutes ja mitte iga materjal ei ole selleks sobilik. Bioloogiline kokkusobivus ehk bioühilduvus ja nende materjalide rakendatavus ning nende piisav võimekus – mitte kõik materjalid ei sobi mõlema nõudega kokku. Sobivate materjalide otsinguid sain teha tänu Marie Skłodowska-Curie stipendiumi toele. Ja praeguseks on meil – räägin meist, sest see on meeskonnatöö – «lihased», tehnilises mõttes siis elektroaktiivsed täiturid, millel on võimekust, kuid nad on ka biosobivad.
:format(webp)/nginx/o/2022/01/28/14333783t1h4261.jpg)
Kaija Põhako-Esko töötab materjalide keemia kaasprofessorina Tartu ülikooli tehnoloogiainstituudis arukate materjalide ja süsteemide laboris. 2013. aastal kaitses ta doktorikraadi orgaanilises keemias (uurimisteema ioonsed vedelikud). Järeldoktorantuuri läbis Kaija Saksamaal Erlangen-Nürnbergi ülikoolis (2013–2016). Lisaks on ta täiendanud end ja töötanud teistes välisülikoolides Saksamaal ja USAs.
Võtmelahenduse leidsime toatemperatuuril vedelas olekus sooladest ehk ioonsetest vedelikest. Järeldoktorantuuris uuritud vedelsoolad on praeguseks võtnud tekstiilmaterjalide kuju. Üks inimkonna vanimatest materjalidest – tekstiilid nimelt – on parim lahendus pehmerobootika seadmete loomiseks. Muide, mu hobiks on tekstiilkäsitöö – mis saab olla veel parem, kui sel moel hobi ja töö ühildada.
Koroonapandeemia on räsinud koostööd üsna korralikult. Konverentsid ja tavapärane teadus-suhtlus on häiritud. Minugi viimasest konverentsikülastustest või koostööst Milano ülikoolis on möödas paar aastat. Teisalt on aga olnud kirjutamise ja lugemise aeg: Milanos tehtud tööde tulemustest sai artikkel ajakirja Advanced Functional Materials. Sai ka enda meelest hea artikkel, sest oli aega analüüsida ja süveneda. Milano koostöö viljaks on üliõhukeste superkondensaatorite printimise tehnoloogia, milleks kasutatakse looduslähedasi materjale, näiteks tselluloosi. Superkondensaator on elektrienergia salvestamise seade ja selle valmistamisel biosobiva ja biolagunevana oleks eriline tähendus näiteks meditsiinis. Seal on vaja sageli pisikesi ja ohutuid materjale ning masinaid.
Koroonaaeg on toonud teadlased ja meie töö rohkem avalikkuse huviorbiiti. Olen mõtisklenud enda kui teadlase rolli üle ühiskonnas. Lisaks oma tavapärasele tööle olen rohkem keskendunud teaduse populariseerimisele ja otsin selleks uusi alternatiivseid võimalusi. Eelmisel suvel kureerimisime koos geeniteadlasest abikaasa Tõnu Eskoga Voronja galeriis kunstinäitust «Kolmainsus: Kunst. Teadus. Ulme». Näituse eesmärk oli kunsti kaudu kombata teaduse tehnilisi ja eetilisi piire. Näitust külastas suve jooksul üle seitsme tuhande inimese. Näitus ja sellega kaasnev ürituste programm pälvis Eesti teadusagentuuri tunnustuse teaduse populariseerimise auhinna näol.
Pean väga oluliseks, et teadussaavutused jõuaksid praktiliste rakendusteni, mis inimeste elu paremaks muudavad. Tahaksin näha, et minu arendatud materjalidest valmistatud kehavälised toesed oleksid abivajajatele kättesaadavad. See unistus saab teoks vaid koostöös materjaliteadlaste, rõivadisainerite ja meditsiinispetsialistide vahel. Mõistagi on vaja koostööd ka ettevõtluse vallas. Lisaks teaduse tegemisele sooviksingi tulevikus olla eri valdkondade ühendaja.
Oleme veel kaugel sellest, et avada kõigi ühiskonnaliikmete akadeemiline potentsiaal
Tarmo Soomere, Eesti teaduste akadeemia president:
Inimkonna ees seisab hulk ülesandeid, millest jagu saamiseks peame tagama, et andekad noored naisteadlased ei pudeneks teadussüsteemist, vaid kasvaksid võimelisteks neid ülesandeid lahendama. Peame hoolt kandma selle eest, et mitte keegi, kes maailma uut teadmist suudab tuua, ei jääks pidama poolele teele. Peame lahti saama mineviku varjudest, mis on olulisel määral pärssinud andekate naisteadlaste teekonda teaduse säravate tippude juurde ja mis kipuvad eri vormides ikka ja jälle pead tõstma. Meeste füüsiline tugevus ei tee neid targemaks.
Poolele inimkonnast omistatav seiklushimu ja julgus avastusretki ette võtta, mis sageli teadusmaastikul valikuid mõjutab, ei ole teaduses sugugi väärtuslikum kui empaatia ja sotsiaalsed oskused, mida eeldame teisel poolel olevat lausa loomuses. Õige on näha vaeva, et mõlema poole parimad omadused oleks üheskoos rakendatud teaduse eesliinil.
Toetused aitavad naisi teaduses
Tuul Sepp: Noore teadlase karjääriredeli ideaalversioon näeb välja järgmine: doktorantuur, järeldoktorantuur mõnes muus riigis, seejärel oma töörühma rajamine, ja siis ukse vallalöömine maailma tippteadusesse. Doktorantuur on väikelaste kõrvalt võimalik, kui sul on toetav juhendaja ja suur töövõime. Doktorantuur pole kellast kellani, põhirõhk on iseenda teadustööl. Kui juhendaja seda võimaldab ja selle juures aitab, saab selle panna klappima ka väikelaste graafikuga.
Järeldoktorantuur on lastega perele aga suur väljakutse, ole sa mees või naine. On selge, et teises riigis puudub kodumaine tugisüsteem. Samuti on keeruline ühitada pere kahe täiskasvanu karjääri. Minu peres pidi abikaasa pooleli jätma oma doktorantuuri, et aidata kolme lapsega USAs elamisega toime tulla. Samas olen veendunud, et see oli nii abikaasale kui ka lastele suurepärane ja silmaringi avardav kogemus.
Oma töörühma juhtimine on natuke sarnane pereeluga. Nii nagu peres vajab iga laps oma üks ühele kvaliteetaega, tahab seda ka iga minu töörühmaga liitunud noor teadlane ja tudeng. Minu tööks polegi niivõrd oma rühmaliikmetele tööülesannete jagamine, kuivõrd hea tööõhkkonna tekitamine, kus igaüks tunneb ennast vajalikuna ning rõõmuga endast parima annab.
Mida samm edasi karjääriredelil, seda väiksemaks jääb naisteadlaste osakaal. On asju, mida muuta ei saa – näiteks see, et naiste parim reproduktiivne iga langeb kokku kõige kriitilisema perioodiga teaduskarjääri redelil edenemiseks. Seetõttu on õigustatud kõikvõimalikud toetusmeetmed, mis aitavad andekatel noortel naistel teaduses vastu pidada. L’Oréali grant on üks selline abivahend. Samuti pikendatakse just naistel iga lapse võrra alustava teadlase rahastusmeetmete taotlemise aega. Oma nelja lapse kõrvalt saan mina näiteks Euroopa Liidu alustava teadlase granti taotleda 13 aastat pärast doktoritöö kaitsmist (+1,5 aastat iga lapse kohta), samas kui meesteadlastel on kasutada vaid seitse aastat, pluss isapuhkusel oldud kuud.
Meil on Eestis (ja Euroopas) teadlasi liiga vähe ja meil on lapsi liiga vähe. Me ei saa endale lubada seda, et naised peaksid valima kas ühe või teise. Me peame tegema oma parima, et lapsevanemad püsiksid teaduse juures ja et teadlased ei loobuks karjääri katkemise hirmus pere loomisest.
Tuul Sepp on Tartu ülikooli loomaökoloogia kaasprofessor. Teadlasena uurib ta lindude füsioloogiat, ökoloogiat, immunoloogiat ja käitumist. Tuul oli L’Oréal Balticu programmi «Naised teaduses» laureaat 2019. aastal ning on möödunud aastal preemia võitnud Mari-Ann Linnu juhendaja.
L’Oréal Balticu «Naised teaduses» programm toetab koostöös UNESCO Eesti rahvusliku komisjoni ja Eesti teaduste akadeemiaga naisteadlaste ametialast arengut ja nende jaoks oluliste eesmärkide saavutamist loodus- ja keskkonnateadustes, matemaatikas, füüsika-, materjali-, arvuti-, info- või tehnikateadustes.
Baltikumi programm on kasvanud välja ülemaailmsest «For Women in Science» algatusest, mis loodi UNESCO ja L’Oréali koostöös 1998. aastal. Eestis hakati programmi «Naised teaduses» auhindu välja andma kuus aastat tagasi. Stipendiumi suurus on 6000 eurot laureaadi kohta.
Teaduste akadeemia valib nominentide hulgast võitjad. Tunnustuse on varem saanud Els Heinsalu, Karin Kogermann, Tuul Sepp, Kaarin Parts.
*Marie Skłodowska-Curie (1867–1934) oli esimene Nobeli auhinna saanud naine, esimene teadlane ja siiani ainus naine, kes on pälvinud kaks Nobeli auhinda, ja ainus, kes on saanud Nobeli auhinnad eri aladel – 1903. aastal füüsikas ja 1911. aastal keemias.