N, 26.05.2022

Lahkunud on põlevkivi üks advokaatidest

teadus.postimees.ee
Lahkunud on põlevkivi üks advokaatidest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Droonifoto teaduste akadeemiast (Kohtu tn 6).
Droonifoto teaduste akadeemiast (Kohtu tn 6). Foto: Riho Kirss

Eile saadeti teaduste akadeemiast viimsele teele akadeemik Arvo Ots (26. juuni 1931 – 9. jaanuar 2022) – soojusenergeetika suurkuju, kes oli eeskujuks ja õpetajaks mitmele põlvkonnale teadlastele ja inseneridele.

Õpilased ja lähedased jagasid mälestusi akadeemikust. Äärmiselt kurb on taolistel hetkedel mõelda, et lahkunud on tippteadlane, kes tänapäevases mõttes kandis just kui eriti tänamatut missiooni. Ajal, mil iga «rohelise» maailmavaate eestkõnelejaks pretendeerivale inimesele on auasjaks põlevkivienergeetikat materdada, pidi akadeemik Arvo Ots just sedasama põlevast kivist tehtava energia teadus- ja rakendustegevuse lippu kõrgel hoidma, kirjutab Margus Maidla raamatus «Teaduste akadeemia – Eesti kollektiivne aju» (lk 167). Rääkimata sellest, et tegelikult ei tohiks üldse alavääristada loodusvara, millest suuresti sündis meie kaasaegne teadus ning mille põletamisalase teoreetilise teaduse osas on Eesti olnud pikka aega eesliiniteaduse vedaja. Oluline osa sellest teadmisest lahkus koos akadeemik Otsaga, õnneks jõudis ta siiski paljudele oma õpilastele teadmised edasi anda. Kõigele sellele viitab ka akadeemikule pühendatud ametlik mälestustekst (Sirp, 21.01.2022, lk 36).

Akadeemik Arvo Ots oma töölaua taga.
Akadeemik Arvo Ots oma töölaua taga. Foto: Reti Kokk

Akadeemik Arvo Otsa puhul oli olemuslikuks temas ühendunud teadlase ja inseneri loomingulisus. Tema teadustööd olid alati otseselt seotud praktilise vajaduse ning uurimustulemuste rakendamisega. Ta panustas energiamajanduse tehniliste aluste kavandamisse ja nõustas selle valdkonna seadusloometki. Viimasel ajal oli ta pühendunud Auvere elektrijaamas rakendatud tsirkuleeriva keevkihtpõletustehnika täiustamisele.

TPI soojusenergeetika kateedri 1965. aasta vilistlaste meenutus. Kui me alustasime 1960. aastal oma õpingutega TPI-s juhatas kateedrit akadeemik Ilmar Öpik, kellele sekundeerisid professor Ilmar Mikk soojus- ja massivahetuse ning dotsent Arvo Ots põlevkivi põletamise tehnoloogia vallas. Juba kaks esimest semestrit loenguid ja sellele järgnenud suvepraktika Eesti energiagigantides veenis meid selles, et õppetöö kulg ei saa kerge olema – õppejõud osutusid vägagi nõudlikeks, samas sai meile selgeks, millist vastutust meil tuleb tulevikus kanda.

Õpingute ajal tuli nii mõnigi pahandus ette (tihti poliitiline), aga olukordade lahendamisel tundsime kindlat tuge kateedri poolt. Diplomitööde kaitsmise ajaks tajusime, et meid koheldakse juba tulevaste kolleegidena.

Diplomeeritud inseneridena side õppejõududega jätkus. Professor Ots tuli meelsasti meie seltsi, kui töö vähegi lubas. Millest me neil kohtumistel ka ei rääkinud (vahel ka õllekruusi taga), lõpuks leidsime end ikka oma tööprobleemidega teda koormamast. Keegi meist ei mäleta, et ta oleks kunagi keeldunud, kui tema abi vajasime. Professor naeris koos meiega meelsasti, aga need episoodid olid siiski lühikesed, sest õige pea kerkis ikka ja jälle mõni tõsisem teema esile. See oli aeg, mil õpilastena koondusime tihedalt tema isiksuse ümber. Akadeemik tundis elavat huvi kõikide meie tegemiste vastu ning ta oli aastakümnete jooksul meile elutargaks kaaslaseks ja mentoriks kõige laiemas mõttes.

Eesti maaülikooli energiakasutuse professor Andres Annuki meenutus. Akadeemik Arvo Ots aitas mind väga palju õppe- ja teadustöö korralduses, kui andsin Eesti maaülikoolis tehnilise termodünaamika ja soojustehnika õppeaineid ning soojustehnilised küsimused olid minu huviorbiidis. Arvo oli hea suhtleja ja sooja hingega. Ta ei surunud peale oma arvamust, kuid arutelud temaga olid alati huvitavad ja väga informatiivsed. Teemad, millest rääkisime, olid tavaliselt päevakajalised, kuid vahel ulatusid need ka kaugesse minevikku. Näiteks minu isa emeriitprofessori Karl Annuki sõber Viktor Villems õppis tolleaegses tehnikaülikoolis koos Arvo Otsaga. Isa mäletab lugusid, kuidas tema sõber Viktor koos Otsa-poisiga koerusi tegid.

Mälestusi isast jagas Märt Ots (PhD). Isa oli mäekõrgune teoreetik, aga ka väljapaistev praktik (lisaks erialatööle ehitas ta elu jooksul oma kätega näiteks ka kaks maja). Tema omapärane, sordiini all aurav huumorimeel tungis mõnikord isetekkelisest praost välja ja tabas täpselt kümnesse. Ülima tahtejõu, pühendumise ja kirega oma tegemistes, on ta olnud suureks eeskujuks lastele ja lastelastele ja kõigile, kellel oli au teda tunda. Isa elas põhimõtte järgi: kui sa millessegi väga usud ja sellele pühendud, siis suure tööga saavutad ka seatud eesmärgid. Isa ja vanaisa oli alati meie jaoks olemas. Me ei unusta kunagi kordumatuid hetki temaga ja tuge, mida temalt ellu astudes ja edaspidi saime.

Märksõnad
Tagasi üles