Eesti vallutanud šaakalid tunnevad end väga koduselt

Harilik šaakal (Canis aureus). Foto: AGAMI/H. Bouwmeester

Keskkonnaagentuuri ulukite peaspetsialist Peep Männil avaldas koos Toulouse´i ülikooli teadlase Nathan Ranciga rahvusvahelises teadusajakirjas Mammal Research artikli Eesti šaakalitest. Artikkel annab detailse ülevaate šaakali asurkonna tekkimisest ja arengust Eestis. Eesti šaakali lokaalasurkond on teadaolevalt Euroopa põhjapoolseim, põhiasurkonnast suhteliselt isoleeritud ning tõenäoliselt mõjutab tulevikus liigi levikut terves Põhja-Euroopas.

Harilik šaakal (Canis aureus) on Euroopas põhja ja lääne suunal ulatuslikult levima hakanud alles viimastel aastakümnetel. Liik hakkas 1950ndatel levima Balkanilt ja Kaukaasiast. Šaakali leviala laieneb Euroopas kiiresti, laienemise tuumala on praegu Pannoonias ning üksikuid isendeid on kohatud isegi Soomes ja Norras.

Eestis tuvastati šaakal esimest korda 2013. aastal. Sellest ajast alates on asurkonna arvukus ja leviala pidevalt suurenenud, eriti läänerannikul.

Viimastel aastatel on šaakalid asustanud Eestis ka saari ning on elama asunud nii põhjarannikule kui ka Peipsi veerele. Šaakalid asustavad Eestis peamiselt rannikualade rohumaid, põõsastikke ja roostikke ning kultuurmaastikke, kuhu hunte satub harva.

 2020. aastal oli Eestis 27 šaakalite territoriaalset gruppi.

Territoriaalsete gruppide arv ulatus 2020. aastal 27ni, šaakaleid on enim kütitud 2018. aastal, kokku 76. Šaakali kohta kogub keskkonnaagentuur andmeid kombineeritud meetodil: isendivaatlused (sh rajakaamera pildid), küttimisandmed, bioakustiline seire jm.

Šaakal oli kuni 2015. aastani Eestis ametlikult võõrliik. 2016. aastal liigitati ta ümber looduslikult immigreerunud uueks liigiks ja lisati jahiulukite nimestikku.