New Scientist ⟩ Inimene langeb mustkunstniku lõksu lihtsamalt kui pasknäär

Pasknäär (Garrulus glandarius). Foto: Rights Managed

Elias Garcia-Pelegrin hoiab oma paremas käes ussikest. Ta teeskleb, et haarab ussist vasaku käega kinni, kuid samal ajal, kui ta sõrmed seda varjavad, laseb ta ussil tagasi paremasse kätte langeda – see on klassikaline mustkunstitrikk. Garcia-Pelegrin, kes juba kooliõpilasena mustkunstiga tegelema hakkas, on selle trikiga suutnud lugematut hulka inimesi lollitada. Aga tänane publik selle õnge ei lange: pasknäär liigutab oma nokka parema käe poole, kust ta maiuse leida võib.

Võrdlevas psühholoogias on loomade mõtlemise uurimiseks varemgi mustkunstitrikke kasutatud. Näiteks on tehtud katseid võltspõhjadega kastidega, kus on üht tüüpi toitu teise vastu vahetatud selleks, et uurida koerte ja ahvide reaktsioone ja mõista, kuidas nad varjatud objektide kohta vaimseid kujutluspilte moodustavad. Aga eksperiment ussikesega on midagi uut – see on osa esimesest omataolisest uuringust, kus võrreldakse otseselt, kuidas loomad ja inimesed reageerivad mustkunstitrikkidele, mis on eelkõige inimeste haneks tõmbamiseks välja mõeldud.

Meie meeltele on sellised illusioonid paeluvad: need toovad esile lüngad meie kujutluses ja tähelepanus – mustkunstnikud kasutavad seda selleks, et peita seda, mis seisab otse meie silme ees. Aga kuidas on lood teiste loomadega – kas ka neid saab samade trikkidega petta? Kas nende reaktsioon mustkunstitrikkidele võib samuti esile tuua nõrku kohti nende kujutlusvõimes või paljastada sellist intelligentust, mille olemasolust me siiani teadlikud pole olnud?