Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Psühholoogid ajaraiskamisest: mõistlik tähtaeg ei luba venitada
Ajakirjas Horisont ilmunud lugu

Pilt on illustreeriv. FOTO: Pexels

Asju edasi lükates raiskame enda ja teiste hinnalist aega. Päris tihti on tähtaja ületusel rängad ja pikaajalised tagajärjed, kirjutab ajakirja Horisont kaasautor Piret Pappel.

Õigel ajal esitamata taotlus või aruanne jätab ilma rahalisest toetusest või toob kaasa koguni trahvi. Hilinenud kodutöö annab miinuspunkte ja kiiruga koostatud essee või referaat ei tõota head hinnet. Nigel tulemus omakorda takistab näiteks stipendiumile kandideerimist. Ometi on paljud inimesed kimbatuses, kuna nad lükkavad oma tegemisi aina edasi. Seda tuleb ette kõigis eluvaldkondades. Hädas ollakse otsustamisel, aga ka siis, kui on vaja midagi kindlat ära teha.

Psühholoogid selgitavad ajaraiskamise ja homsele lükkamise fenomeni näiteks sellega, et sooritusega seotud ärevuse tase on madal senikaua, kuni tekib tunne, et me ei pruugi ülesannet õigeks ajaks valmis saada. Seetõttu kipub suur osa inimesi aega viitma, kuniks tekib tõeline kartus hilineda. Ajaraiskamise põhjus on suur motivatsioonikonflikt, kus asja edasi lükates tekib tegevust pärssiv pinge ja inimesel endal on väga kehv olla.

Kindlaks määratud tähtaeg innustab paljusid pingutama. Samas on suur vahe, kas kell kukub mõne päeva pärast või alles kauges tulevikus. Pikem aeg lubab süveneda ja töö korralikult valmis saada, kuid samal ajal suurendab see tõenäosust, et ülesande täitmist lükatakse aina edasi, ja lõpuks võib kohustus hoopiski ununeda.

Ajakirjas Economic Inquiry ilmunud uurimus ongi keskendunud tähtaegade olulisusele. Selle autori, Uus-Meremaa Otago ülikooli professori Stephen Knowlesi sõnul pakub tema uurimisrühma liikmetele huvi, kas on võimalik leida häid nippe, millega heategevusorganisatsioonid saaksid rohkem annetusi koguda.

Uuringu tulemusi saab samas üle kanda kõikidele argiolukordadele, kus keegi teise inimese käest abi küsib, olgu see siis kolleeg, kellelt palutakse abi tööasjus, või elukaaslane, kes saaks midagi kodus ära teha.

Uuringu tarbeks koostati Uus-Meremaa valimisnimekirjade põhjal juhuvalim ning sellesse sattunud inimestele saadeti postiga kiri. Selles paluti veebis täita annetamise kohta küsimustik, mille täitmine pidi juhtnööride järgi võtma aega umbes viis minutit. Veel lubati valimisse sattunud inimesele, et kui ta küsimustiku ära saadab, teevad uuringu korraldajad kümne dollari suuruse annetuse heategevusorganisatsioonile.

Esialgu plaanisid teadlased paluda inimestel endal annetada ja hiljem neid andmeid analüüsida, kuid tekkis kartus, et osa inimesi võib annetuse tegemist samuti kõvasti edasi lükata ning hiljem südametunnistuspiinade vaigistuseks üle kanda summa, mis lööb nende eelarvesse augu.

Küsimustik paluti täita kas nädala või kuu jooksul; kolmas võimalus oli see, et kindlat tähtaega ei antudki. Selgus, et inimesed reageerivad kiiresti, kui neil palutakse midagi teha kohe. Kõige rohkem täidetud küsimustikke saadi tagasi neilt, kellele kindlat tähtaega ei öeldud või kellel paluti asjaga tegeleda nädala jooksul.

On võimalik, et kui kindlat tähtaega ei anta, on inimestel siiski tunne, et asjaga on kiire ning see ajendab ruttu tegutsema. Seevastu pikem aeg (selles uuringus üks kuu) annab võimaluse venitada.

Autorid toonitavad, et mõistlikult valitud tähtaeg annab märku asja pakilisusest ja tähtsusest. See omakorda suurendab tõenäosust, et inimene asub varsti asja kallale. Kui tähtaeg on kaugemas tulevikus, loodavad paljud võtta töö ette mõne aja pärast. Aga kui probleemiga tegelemist on juba korra edasi lükatud, ununeb see kergesti.

Artikkel ilmus ajakirja Horisont novembri-detsembri numbris

FOTO: Horisont / MTÜ Loodusajakiri
Tagasi üles
Back