N, 26.05.2022

Rahvausund eile ja täna ehk kuradist koroonaviiruseni

Ajakirjas Horisont ilmunud suur intervjuu
Ulvar Käärt
, Ajakirja Horisont peatoimetaja
Rahvausund eile ja täna ehk kuradist koroonaviiruseni
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk.
Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk. Foto: HORISONT / LAURI KULPSOO

Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professori Ülo Valguga vestles Horisondi peatoimetaja Ulvar Käärt.

Olete praegu Eestist ära Californias. Mis te seal teete?

Töötan 2021. aasta sügissemestril Berkeley’s California ülikooli antropoloogiaosakonnas, kus õpetan kaht folkloristikakursust. Bakalaureuseõppe kursuse pealkiri on «Folkloristika ja demonoloogia» ja sinna kõik soovijad paraku ära ei mahtunud, sest 50 üliõpilase ülempiir sai kiiresti täis. Küllap on demonoloogia nimetusel omamoodi sõnamaagiline toime, mis huvilisi kokku toob. Kui oleksin kursuse nimetanud teisiti, näiteks «Usundilise muistendi žanrispetsiifika» või «Rahvausundi retrospektiivne uurimine», siis küllap oleks huvi palju väiksem. Selle aine keskmes on rahvajutud ja uskumused vaimolenditest, maagiast ja suhtlemisest teispoolsusega nii minevikus kui ka tänapäeval. Teine oluline teema on võõra ja teistsuguse demoniseerimine, mis on endiselt aktuaalne.

Lisaks on siin mu õpetada üks doktoriõppe kursus, mis kannab palju igavamat pealkirja: «Traditsiooni- ja modernismiteooriad». Selle põhiteema on folkloristika kui eriala kujunemine ning suhe mitmesuguste mõttevooludega: rahvusromantismist kuni marksismi, postkolonialismi ja ontoloogilise antropoloogiani välja. Kord viie aasta jooksul saame Tartu ülikoolist taotleda vaba semestri teadustööks ja enesetäiendamiseks. Õpetan siin kolmel päeval nädalas ja ülejäänud aega veedan niisamuti meeldivalt: valdavalt lugedes ja kirjutades teadusteemadel, milleks Tartu ülikoolis aega napib.

Kas sel on ka põhjus, miks te just selles ülikoolis olete?

Berkeley folkloristikaprogramm on Ameerika Ühendriikides legendaarne, sest siin on õpetanud ridamisi silmapaistvaid folkloriste, nagu Archer Taylor, William Bascom, Alan Dundes ja teised, kelle juhendamisel on siit välja kasvanud mitmeid rahvusvahelisi tippteadlasi. Nüüd töötab Alan Dundesi nime kandva folkloristikaõppetooli professorina Charles Briggs. Eesti teadustraditsiooniga seob Berkeley folkloriste rahvaluulearhiiv, millele pani aluse Dundes.

Kuigi folkloor on kõikjal omanäoline, ei saa öelda, et Eesti ja Ameerika folkloristikal oleks suur sisuline või kvalitatiivne vahe. Meie vastu tuntakse huvi ning meil on teemasid ja mõtteid, mida pakkuda. Küll on Eesti ja ühendriikide erinevus mastaabis ja akadeemilises mitmekülgsuses, mida Berkeley antropoloogiaosakond saab endale lubada. Professuure on paarkümmend, lisaks hulk teisi õppejõude, ka välisõppejõude, nagu mina, kes pakuvad väga eripäraseid kursusi, mis võimaldavad põhjalikult süveneda. Ka Tartu folkloristika on väga mitmekülgne, kuid alati on põnev suhelda mujal töötavate teadlastega. Erinevalt Eestist pole õppejõul siin muud suuremat muret, kui vaid tegelda teadus- ja õppetööga, mitte teaduse rahastusmuredega, mis paraku meid Eestis pidevalt saadavad.

Milliste teemade vastu sealsed pärimuseuurijad huvi tunnevad?

Näiteks lingvistilise antropoloogia elav klassik William Hanks kirjutab mahukat raamatut oma kaheksateist aastat kestnud sõprusest maia šamaaniga, kes jagas temaga oma maailmapilti ning pärimuslikke teadmisi, mis on näiteks vaimolendite ja jumalate kohta väga detailsed. Aga teadus ei saa piirduda andmete kogumisega, vaid need vajavad tõlgendamist, sidumist olemasolevate teadmistega ning teoreetilist refleksiooni. Just sellega Hanks nüüd tegelebki.

Samas antropoloog Aleksei Jurtšaki uurimisteema on Lenini aju ning tema surnukeha, õigemini on see ühe pika ajalooga Moskva teadusinstituudi töö, mis kutsuti ellu Lenini surma puhul. See on suhteliselt vähe tuntud peatükk 20. sajandi teadusloos, mis jätkub praegugi.

Folklorist Timothy Tangherlini tegeleb vandenõuteooriate ja koroonahirmudega, sidudes neid varase uusaja nõidususkumuste ja nõiaprotsessidega. Ta on näidanud, et tänapäevane vaktsiinivastasus sai alguse mõnikümmend aastat tagasi interneti perefoorumite jututubades. Siis toimus paradoksaalne nihe mõtlemises, mis aja jooksul on üha võimendunud. Kui hävitavad tõved vaktsiinide toimel taandusid ega kujutanud enam otsest ohtu, unustati need ja hädaohule leiti uus allikas. Haiguste asemel sai uueks vaenlaseks vaktsiin. Rahvausundilisele mõtlemisele on omane, et see vastandub mõnikord ametlikule doktriinile ja kui riik oma institutsioonide vahendusel vastab sellele süüdistustega rumaluses ja ebausus, siis vastasseis ainult süveneb. Eesti olukord koroonarindel paistab just selles valguses ja siin pole midagi uut.

Folkloor annab sageli tunnistust sellest, et inimene ei ole ratsionaalne, vaid väga isepäine ja umbusklik olend, kellega on siiski võimalik inimlikult rääkida ja juhatada ta mõistlike otsuste juurde, mille ta saaks teha oma peaga. Samas pole üllatav, et tänapäeva materialistlikus maailmas on rahvausundis eriline tähelepanu inimkehal ja tervisel, mitte hingel, vaimul või millelgi veel abstraktsemal.

Professor Ülo Valgu töölaud.
Professor Ülo Valgu töölaud. Foto: HORISONT / LAURI KULPSOO

Teile endale on teadustöös huvi pakkunud vanakurat. Kuivõrd tähtis tegelane on kurat meie pärimuses?

Kuna eesti folkloori hakati massiliselt jäädvustama 19. sajandi lõpul, kajastub selles suurel määral omaaegne mentaliteet. Luterliku rahvana oli meil omal ajal väga palju tegemist kuradiga, kes on ülemöödunud sajandi rahvausundi absoluutne valitseja. Samas on tema positsioon inimeste maailmapildis vastuoluline: osalt selle tõttu, et temasse on sulandunud nii teisi vaimolendeid kui ka mõttelist kurjust. Kurat võib inimese füüsiliselt minema tassida või ära õgida, aga niisamuti on ta kuri vaim, kes meelitab inimest pattu ja ühtlasi karistab selle eest.

Varaseid folkloriste huvitas mittekristlik osa Eesti pärimuses. Näiteks pastor Jakob Hurt ei tahtnud oma küsitluskavas «Paar palvid Eesti ärksamaile poegadele ja tütardele» (Hurda 1888. aasta üleskutse, millega algas Eestis ulatuslik rahvaluulekogumine – toim) midagi teada kuradi kohta, sest küllap paistis kurat talle teoloogilise probleemina, mitte Eesti vanavara esindava mütoloogilise olendina. Läks veidi aega, kuni Matthias Johann Eisen – samuti vaimulik – hakkas kuradit tõlgendama folkloorse tegelasena.

Mu ammuse väitekirja üks põhijäreldusi seostub ehk omaaegse külaühiskonna hirmudega. Kui kurat on maise maailma valitseja, siis kipub ta kehastuma kõikjal ja kõiges, näiteks teel kohatud võõrastes inimestes, kodu- ja metsloomades ning ebatavalistes loodusnähtustes. Saba ja sarvedega fantastiline peletis on rahvausundis pigem tagaplaanil, sest tähelepanu oli maises ilmas toimetaval hingevaenlasel, keda kiriku õpetuse kohaselt tuli igal sammul tõrjuda. Seda ka tehti ja pole üllatav, et eesti rahvausundi kõige universaalsem tekst on meieisapalve, kus on ka read «päästa meid ära kurjast».

Väga raske on näha omaaegset eesti rahvausundit ja rahvakultuuri mittekristlikus valguses. Võime ju valida välja üksikuid elemente, kujutelmi ja tavasid, mis otseselt ristiusku ei puuduta, aga 19. sajandi üldpilt on samavõrd kristlik nagu tänapäevane Eesti on pigem meedia ja uue vaimsuse usku. Õnneks jätkub ka valgustuslik töö meenutamaks teadusliku mõtlemise vajalikkust, mida tänuväärselt esindab ka ajakiri Horisont.

19. sajandi algul kutsus eestlasi mõistusele pastor Otto Wilhelm Masing, kes «Maarahva Nädalalehes» selgitas, et vaimud, kummitused ja isegi kurat on vaid «tühja mõtte petmised». Nüüd on valgustuslik roll teadlastel, kes peaks ilmutama samalaadset kannatlikkust, et kahtluse alla seada ja ehk isegi ümber lükata uuema aja rahvauskumusi. Folklorist näeb, et see on lootusetu võitlus, aga teadlaste valgustuslik pühendumus ja missioonitunne väärivad lugupidamist.

Võime olla õnnelikud, et meil on valida alternatiivide vahel: kas osata hinnata teaduslikku ratsionaalsust ja sellega kaasnevat kriitilist skeptilisust või minna kaasa rahvausundiliste kujutelmadega, mil pealegi on oma maagilis-poeetiline võlu. Suurel osal inimkonnast seda valikut ei ole, sest rahvausundiline ja maagiline elutunnetus on nende argine reaalsus, millesse teaduslik mõtlemine paraku ei ulatu. Selle kohta on palju näiteid, olgu need kas Peter Geschiere uurimused tänapäeva Aafrika nõiduseusust või Tartu folkloristide Margaret Lyngdohi ja Kikee Bhutia tööd Kirde-India rahvaste demonoloogiast, mis avaldub argises käitumises ning usaldamatust külvavates hirmujuttudes.

Te olete ju ka ise India usundeid uurinud.

Mittekristlikest religioonidest on mind eelkõige huvitanud hinduism ja selle rahvapärased vormid. Lääne inimene peab hinduismi üldjuhul vaimseks, filosoofiliseks ja vägivaldsusetuks religiooniks, aga India argielus avaldub teistsugune pilt. Endiselt on olulised astroloogia ja kastisüsteemiga seotud toidukultuur, mida me vaevalt siin oskame näha osana religioonist. Aga hinduism ongi teistsugune kui ristiusk. Selle jumalad on ühtaegu ülivõimsad ja ülimalt inimlikud kõigi oma emotsioonide, kirgede, kapriiside ja võimujanuga. Nad elavad ühtaegu kosmoses ja inimkehas, niisamuti suurtes templites ja inimeste kodustes pühamutes.

Paraku pole rahvapärasest hinduismist kuskile kadunud deemonid ja nõidusehirm. Paar aastat tagasi nõustasin üht Gauhati ülikooli folkloristikadoktoranti, kelle väitekiri käsitles hõimukülade ebaseaduslikke nõiaprotsesse, mis mõnikord lõpevad hukkamisega. Oma igapäevast leiba teenib see nõidust uuriv folklorist politseikomissarina, kelle võitlus nõidusega on ajendatud kriminaalkuritegudest, mille ohvrid kipuvad olema külaühiskonnas tõrjutud inimesed. Patuoina ja süüdlase otsimine kogukonda tabanud hädades on kahjuks ikka olnud üks mehhanisme, kuidas lihtsate vahenditega panna inimesed uskuma, et nüüd on saavutatud õiglus, ja kurjus on maa pealt minema pühitud.

Üks põnevamaid teemasid mulle on olnud Assami külanõidade ja teadmameestega seotud pärimuse uurimine Mayongis – piirkonnas, mida on pikka aega peetud maagiliste kunstide keskuseks. Mõnd rahvatarka olen külastanud kümneid kordi enam kui kümne aasta vältel, osalt kuulates üha uuesti juba tuttavaid tõestisündinud lugusid (ehk usundilisi muistendeid) nõidadest, kes muudavad end tiigriteks või sigadeks, ja nõidade abivaimudest, kelle riukaid kardetakse. Üks neist unustas oma abivaimule ohvri toomata ja see maksis tema pojale elu. Tujukas vaim tappis lapse.

Selgunud on süžeede stabiilsus läbi aja, kusjuures faktilised andmed – tunnistajad, juhtumite toimumiskohad ja sündmuste ajad – varieeruvad märkimisväärselt. Sellest saab järeldada kultuuride erinevusi tõese info väljaselgitamisel. Kui meile on tõe kriteeriumiks faktilise info paikapidavus, siis teistsuguse mõtteviisiga kultuurides loeb eelkõige jututõde, mille puhul faktilised andmed on pigem kõrvaldetailid, mis jutu tõeväärsust oluliselt ei mõjuta. Osalt kehtib sama seaduspära tänapäevases Eesti rahvausundis, kus usukujutelmade ülekordamine vahendatud kogemusjuttude näitel mõjub veenvamalt kui teadlaste esitatud faktipõhine teadmine. Valeuudised on ägedamad kui igav tegelikkus.

Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk.
Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule professor Ülo Valk. Foto: HORISONT / LAURI KULPSOO

Miks on endist viisi tähtis pärimust uurida ja talletada?

Niikaua kui pärimust on kogutud ja uuritud, on selle tegevuse mõttekuses ka kaheldud. Jakob Hurdal tuli oma oponentidele korduvalt vastata, näiteks poleemilises artiklis «Mida rahvamälestustest pidada». Hurda jaoks esindas pärimus eestlaste kirjutamata ajalugu. Tänapäeva folklorist näeb pärimuses pigem ühiskondliku mõtte ja inimese loovuse väljendust, mille esmane kontekst on seesama ajajärk, milles pärimus elab. Seejuures saab pärimusprotsessi uurida ka kui teadmiste ja oskuste pikaaegset edasiandmist, mil pole algust ega otsa.

Kui otsime Eesti kultuuri eripära läbi aja, siis selle üks iseärasusi ongi rahvaluule kogumise ja folkloristika silmatorkav osakaal humanitaarteadustes. Dorothy Noyes on kirjutanud traditsioonide jätkamisest kui kellegi omaksvõetud vastutusest ja samalaadne on tänapäeva folkloristi vastutus Eesti teadus- ning kultuuriloos. Jäädvustatud pärimuse väärtus ajas kasvab ja selle kaudu on võimalik mõista meist üha kaugemale jäävaid põlvkondi ja nende mõtlemist. Ükskord paistame ka meie oma järeltulijatele niisama uurimisväärsed ja mõistatuslikud, kui ülemöödunud sajandi eestane tundub nüüd meile. Ometi pandi just siis, rahvaluule kogumise algusaegadel ja osalt rahvaluule väärtustamise kaudu alus eesti rahvusele ja tulevasele riiklikule iseseisvusele, mille vajalikkuses me ei kahtle.

Praegusel ajal ei saa pärimuseuurijad vist üle ega ümber virtuaalmaailmas toimuvast?

Tõsi on see, et suur osa tänapäevasest folkloorist elab oma argipäevast elu internetikeskkonnas ja selle uurimisest on saanud üks olulisi suundi. Ei saa öelda, et internetifolkloor oleks midagi täiesti omalaadset, vaid pigem on uus keskkond loonud uued tingimused pärimuse eluks – ja pakub meile parasjagu peamurdmist, mida kvalitatiivselt uut saame selle põhjal folkloori kohta öelda.

Muidugi peame seejuures seda uut keskkonda väga hästi tundma, et üldse midagi järeldada. Väga hea on õppida laste ja üliõpilaste käest, kes muidugi pole lapsed, vaid enamasti väga nutikad ja teadmisjanulised inimesed. Aastaid tagasi kirjutas üks Tartu üliõpilane mu kursusel lõputöö internetimeemidest. Mul polnud tookord Facebooki-kontot ega olnud aimugi, misasjad need on. Nii lõin eksliku seose Richard Dawkinsi meemiteooriaga ja kirjutasin üliõpilasele vastuseks midagi üsna mõttetut. Nüüdseks on meemist saanud üldteada folkloorižanr, mida uuritakse üsna laialt; tookord sain aga just üliõpilaselt hea õppetunni.

Üks suuri muutusi, mille internetikeskkond on kaasa toonud, on globaliseerumine ja pärimuse plahvatuslikult kiire levik. Seejuures on internet loonud ka väikseid pärimusrühmi ja võrgustikke, mis koonduvad sotsiaalse kuuluvuse, hobide või uskumuste ümber. Internet toob nähtavale ja jäädvustab folkloorset loovust, mis muidu kestaks vaid viivu ja ununeks. Nii on virtuaalmaailm uurijale ammendamatu allikas, samuti keskkond teadmiste vahendamiseks. Eestis ilmub mitu väga heal tasemel folkloristika veebiajakirja.

Kuidas teist üldse sai pärimuseuurija?

Kui hakkasin 1980. aastal Tartu ülikoolis eesti filoloogiat õppima, teadsin kohe, et valin erialaks folkloristika. Peale kohustuslike ainete õppisin Linnart Mälli juures sanskriti keelt ja osalesin omaaegse orientalistikaringi töös. Mäll oli sügavate filosoofiliste huvidega budistlik mõtleja. Mind huvitas aga veedade mütoloogia ja rahvausund ning kui pärast Vene aja lõppu sai võimalikuks Indiat külastada, viis mu esimene reis mind jälgima Lõuna-India külajumalatega seotud öiseid rituaale ja seejärel Kesk-India hõimurahva bhilide pühakohtadesse. Mu kadunud India kolleeg Lourdusamy oli bhili folkloori suurkoguja ning uurija, kes andis välja ka esimesed bhilikeelsed raamatud, mis muidugi olid sisult folkloorsed.

Pärimuse uurimise võlu seisnebki selles, et alati on võimalik luua välitöödel uusi allikaid ja uurida midagi täiesti uut. Maailm on erakordselt põnev oma kultuurilises mitmekülgsuses ja nüüd on kõik võimalused olemas, et õppida keeli ja luua uut teadmist selle kohta, mis varem oli kättesaamatu. Saame olla abiks neile rahvastele, kel veel ei ole omakeelseid professionaalseid folkloriste. See on töö, mida teeme Tartu ülikoolis nii ingliskeelses magistriõppes kui ka doktoriõppes. See on võimalik, sest Eesti folkloristika on heal järjel ja meie juurde tahetakse tulla õppima ka väga kaugelt. Muidugi toetab rahvusvaheline õppetöö Eesti oma pärimuskultuuri uurimist, mille eest vastutame samavõrd kui folkloristika tuleviku eest 21. sajandil.

ÜLO VALK

  • Sündinud 25. augustil 1962 Tartus.
  • Kooliteed alustas Miina Härma nimelises Tartu 2. keskkoolis.
  • 1986. aastal lõpetas Tartu ülikooli (TÜ) eesti filoloogina. Seejärel töötas keele ja kirjanduse instituudi rahvaluulesektori laborandi, teaduri ja vanemteadurina, 1993. aastast ka TÜ lektorina. 1994. aastal valmis doktoritöö kuradi kujutamisest eesti rahvaluules.
  • Alates 1995. aastast olnud TÜ eesti ja võrdleva rahvaluule õppetooli juhataja, esialgu erakorraline ning alates 1998. aastast korraline professor.
  • Aastatel 2000–2001 folkloristika külalisprofessor Berkeley’s California ülikooli antropoloogiaosakonnas.
  • 2003–2004 töötas Fulbrighti stipendiaadina Pennsylvania ülikooli etnograafia- ja folkloristikakeskuses.
  • Peamised uurimisteemad on folkloori žanriteooria, usundiline folkloor sotsiaalses kontekstis ja India rahvausund.
  • Tema juhendusel või kaasjuhendusel on valminud 20 doktori- ja 20 magistritööd.
  • Üle 260 publikatsiooni autor või kaasautor.
  • 2005–2009 rahvusvahelise rahvajutu-uurijate seltsi (ISFNR) president ning kuni käesoleva aastani asepresident. Akadeemilise rahvaluule seltsi, Gustav Adolfi Rootsi rahvakultuuri kuningliku akadeemia, Eesti akadeemilise orientaalseltsi, Ameerika folklooriseltsi ja Eesti akadeemilise usundiloo seltsi, rahvusvahelise religiooni ajaloo assotsiatsiooni (IAHR), rahvusvahelise etnoloogia- ja folklooriseltsi (SIEF) ning Euroopa usundiloo assotsiatsiooni liige.
  • Aastast 2020 ajakirja Numen: International Review for the History of Religions peatoimetaja; kuulub mitme väljaande toimetuskolleegiumisse.
  • 1996 pälvis Euroopa akadeemia noore teadlase preemia, 2006 Eesti teaduse populariseerimise eest teise preemia, 2017 Soome Kalevala seltsi teaduspreemia ja 2019 Eesti folkloristika aastapreemia. 2019. aastal valiti Ameerika folklooriseltsi auliikmeks.
  • Vabal ajal meeldib lugeda, ringi lonkida ja jalgrattaga sõita, sest siis tulevad pähe kõige paremad mõtted.
  • Peres kasvab kaks tütart, suured lapsed elavad oma elu.

 Artikkel ilmus ajakirja Horisont novembri-detsembri numbris.

Foto: Horisont / MTÜ Loodusajakiri
Märksõnad
Tagasi üles