Katkukitsest nõianooleni: eesti pärimuse maagilisest haiguskäsitlusest tänapäevaste meditsiiniteadmiste valguses
12. detsember 2021, 08:00
Aegade vältel on hinnatud head tervist ja meditsiinipärimusel on folklooris oluline roll. Pärimuslikes arusaamades haigustest ja nende ravist põimuvad pikaajaline katsetustest saadud kogemus ja maagiline loogika, kusjuures arvesse võetakse ka psühholoogilisi nüansse. Artiklis vaatlen mõningate oluliste tervisevaldkondade näitel eesti pärimuslikku haigus- ja ravikäsitlust, tõdedes, et mõneski aspektis haakuvad traditsioonilised seisukohad moodsate meditsiiniteadmistega.
19. sajandi ja 20. sajandi esimese poole pärimustekstid näitavad, et paikkondlikult või laiemalt tuntud ravijakuulsusega isikute võrgustik kattis kogu maa. Ent paljud vähem spetsiifilised tervisekorrastamise viisid kuulusid avalikku teadmusesse: perepärimusena anti loomuldasa edasi näiteks profülaktika- ja ravivõtteid, samuti mooduseid, mismoodi vabaneda alkoholismist ning tulla toime hirmude ja hingevaluga.
Kuigi alates 19. sajandi teisest poolest hakati avaldama ka teemakohaseid raamatuid, nagu „Ma-rahwa Koddo-Arst ehk lühhikenne juhhataja, kuida iggaüks mõistlik innimenne ommas maias ja perres, kui kegi haigeks saab, agga arsti ep olle saada, wöib aidata» (1857), ning vähemasti suuremates keskustes olid olemas apteegid, oli koduse ravi põhirõhk pärimuslikel teadmistel.
Maagiliste kirjeldus- ja tõlgendusviiside tõttu võib meditsiinipärimus vahel näida nüüdisseisukohtade taustal mõnevõrra irratsionaalne, ent pigem tasub keskenduda ühisosale: asjakohastele ravivõtetele ja tähelepanekutele, näiteks nihestuste ravi, massaaživõtted, raviteed ja -leotised, teadmised nakkuste levikust ja vaimse tasakaalu tähtsusest.
Maagia ja meditsiini kombinatsioonid
Traditsioonilises meditsiinis on tähtsal kohal haiguspõhjuste äratundmise moodused, kuna nende põhjal valiti raviviis. Nii eesti pärimuses kui ka laiemalt on tuntud uskumused, et haigused võivad peale füüsiliste põhjuste (nt külmetamine, liigne töötamine, traumad) tulla tuulest, veest, maast, üleloomulikelt olenditelt (nt surnud, haigusvaimud, jumal) või nõidusest (nt kaetamine, lendva).
Samas arvati, et inimese vastuvõtlikkus haigustele oleneb tema käitumisest: eksimist tabude vastu, konfliktsust ja ülereageerimist, räpasust, ohjeldamatut kehalist pingutust, ettevaatamatut ja hoolimatut käitumist seostati immuunsüsteemi nõrgenemisega ning selles on ka moodsate arusaamade järgi kahtlemata oma iva.
Samuti on endistviisi tunnustatud mitmed lihtsad kodused ravivahendid: külmad ja kuumad mähised, raviainete, nagu mee, hapukoore ja ravimtaimede tarvitus, kusjuures taimede puhul põimusid sageli uskumused nende otseselt raviva mõju ja maagilise toime kohta. Näiteks viitavad rahustava toimega palderjani maagilistele kasutusvõimalustele sellised taimenimetused nagu «nõiarohi» ja «surnuehmatusejuur».
See, kuidas maagilise kallakuga rahvaravi ikkagi toimib, on tekitanud vaidlusi ka uurijate seas. Ungari usunditeadlane Mihály Hoppál märgib, et vaid umbes neljandikku rahvameditsiinis pruugitavatest ainetest saab teadusmeditsiini seisukohalt pidada ravitoimeliseks, ent ravitavad inimesed näivad tervenevat tunduvalt sagedamini. Ravi tulemuslikkuse tingib seega pigem raviaine ja ravirituaali koosmõju, milles on oma roll patsiendi psühhosomaatilisel reaktsioonil ja emotsionaalsel laengul. Mõned autorid on osutanud ka platseebole ja haiguste iseparanemisvõimele.
Pärimustekstidest ilmneb teadlikkus kehalise ja psüühilise poole tihedast seotusest ning sellest, et mõnikord piisab rahunemisest, julgustavast enesesisendusest ja vaimse tasakaalu jaluleseadmisest, et taanduksid kehalised sümptomid, näiteks valu, lööve ja hingamisraskused.
Mitmetahulise rahvaravi juurde kuulusid osavõtlik tähelepanu, vajadust mööda soojendamine (saun, vihtlemine, vannid) või jahutamine (metallesemega vajutamine), aga ka elujõudu turgutav maagia, näiteks pealepuhumine, peavalu korral otsmiku masseerimine palve või loitsu saatel. Mõningaid hädasid, nagu liigsest pingutusest tingitud seljavalu, leevendabki peamiselt aeg, kuid usk toimetulekusse aitab kergemini ja kiiremini taastuda.
Nagu tänapäeva meditsiinis, on ka pärimuslikus käsitluses oluline roll haigusennetusel, kuid siingi on kaasatud maagiline komponent: mitmesuguste tähtpäevade juurde kuulusid tugevat tervist tagavad sümboolsed rituaalid. Näiteks jaaniöises kastes kukerpalli tehes taotleti kaitset seljavalu eest, üle jaanitule hüpates aga üldist ihutervist.
Raske kehaline töö põhjustas kroonilisi vaevusi; paljajalu käies tuli ette jalavigastusi, vähese valgusega suitsuses ruumis elamine mõjus silmadele. Sellest teadlikuna keskenduti neile hädadele ka ennetamisel ja rutiinse kaitsemaagiaga koondati tähelepanu samuti otsesemalt või kaudsemalt tervisele, kaitsmaks ennast haiguste, õnnetusjuhtumite, vigastuste, väsimuse ja kurnatuse eest, aga ka kahjustava nõiduse eest.
Üks olulisemaid erinevusi vanema ja nüüdisaegse ravi vahel seisneb selles, et paljud meditsiini võtted, näiteks kirurgilised operatsioonid ja kompleksne kasvajaravi, olid pärimustekstide üleskirjutamise ajal veel leiutamata, mistõttu polnudki muud võimalust kui loota ennetusele, pärimustarkustele ja vahel ka imele.
Ehmatus, lendva ja luupainaja
Kui inimene köuekärtsatusest kangesti kohkub, siis peab oort [kohe] jooma köuevihmavett. Siis kaub see kohkumine ihu sihest ruttu äe. Muidu inimene kardab köuevihma ilmaaegu eluaja.
(Kaarma, 1942)
«Lendva lõi läbi,» vanasti muud ei olnudki kuulda. Lendva ja rabadus – see on üks raibe kõik, kahtepidi aga hõigatasse. Kui rabadusele abi ei saand, siis suri ära. Kui südame juurest läbi löönd, vahel kohe nagu haavlitega, siis olnud ka ots pääl. (Simuna, 1929)
Ühes talus elanud kahekesi peremees ja karjapoiss. Peremeest piinanud luupainaja. Karjapoiss soovitanud sellest vabanemiseks varvast liigutada. Kohe luupainaja kadunud. Kord aga teinud karjapoiss korstnale risti, mille tõttu luupainaja pole pääsenud välja, jooksnud pööningul ja kiununud. Kadunud siis, kui poiss kustutanud risti, ega ole iialgi enam tulnud. (Tartu, 1932)
Katkukits ja epideemiates ellu jäämise juhised
Epideemiad on Eestit kimbutanud korduvalt, neist kõige ohvriterohkem – katk – on siin laastanud kaheteistkümnel korral. Seega on katkupärimuse taustaks reaalne ellujäämiskogemus. Kuigi haiguse levitajaks peeti valdavalt haigusvaimu – kõige sagedamini inimese, kuid vahel ka kitse või muu looma kujul ringi liikuvat deemonit –, on üks katkupärimuse läbivamaid motiive teadmine, et haigus ei saa levida ilma inimeste kokkupuuteta. Seega andis see lootust ellu jääda neile, kes peituvad metsa või rabasaarele, hoiduvad läbikäimisest võõrastega ja väldivad puutekontakti (nt ei korja üles maas lebavaid asju).
Katkueit
Endistel aegadel, kui katkud inimesi hävitanud, olnud üks väga kaval eit, kes ennast katku eest mõistnud hoida. Katk saatnud oma hävitust inimeste hulka mitmel viisil: pannud mitmesuguseid pisukesi asju, kas rätikuid, raha, nuge jne teede peale maha. Kui keegi neid asju leidnud ja maast ära korjanud, jäänud haigeks ja pidanud tingimata surema. Kes aga asju pole ära korjanud ega nendesse puutunudki, see pole ka haigeks jäänud. See olnud aga raske katku eest hoida, sest mõnikord olnud ka vili põllul katkuseks tehtud. Nimetud kaval eit läinud aga, kui katkust kuulda saanud, toidukraami ligi võttes põlisesse metsa ja olnud seal niikaua, kui haigus ära raugenud. Saanud kaasavõetud toit otsa, siis toitnud ta ennast rohujuurtega ja marjadega. [---] Teda hüütud pärast katkueideks. (Ambla, 1894)
Katkuvaim ei suuda pärimuse järgi ületada voolavat vett (kuigi mõni mõtlematu inimene võis ta sellest üle aidata). Epidemioloogilisest seisukohast polegi vahet, kas kujutada nakkusekandjat vaimu või inimesena, keskse tähtsusega on kontakti kui sellise riskantsus.
Sellise tõdemuse asjakohasus tuli taas esile koroonapuhangu kontekstis. Nagu juba mainitud, on pärimuslikus mõtlemises füüsiline tervis lahutamatu vaimsest ja nii toetab ka katkupärimus mentaalset toimetulekut, rõhutades, et hoolimata suurest suremusest on õige käitumise ja nutikuse korral siiski võimalik ellu jääda.
Nõianool ja suhtlusvahekordade klaarimine kogukonnas
Nii mõndagi tervisehäda, millega kaasneb äkiline valu, energiakadu või öine hirmu-, ebamugavus- ja rõhumistunne, on pärimuses seostatud kurjade kaasinimeste tegevusega.
Tuntumad neist on kuri silm, lendva ehk nõianool ja painaja. Kurja silma uskumusi ja painajakogemuste kirjeldusi leiab ka nüüdisühiskonnast, kuid lendvahirm on jäänud suuresti minevikku. Sellised haigusteooriad pakkusid traditsioonilises ühiskonnas seletuse äkiliste haiguste kohta, mille teket ei osatud põhjendada, aidates toime tulla hirmuga ootamatute terviserikete ees ja anda ebamäärasele ohule mingigi vorm.
Seotuna nende seisunditega, leidub pärimustekstides eelkõige vihjeid konfliktidele kogukonnas: enamasti arvati, et maagilise rünnaku taga on keegi, kellega ohvril on olnud lahkhelisid. Niisiis aitas maagiline mõtestamine pöörata tähelepanu ka tavaelu probleemidele.
Sealjuures võis mõni kaitserituaal, näiteks loitsu lugemisel soola, metalli või tuha kasutamine, või sellest jutustamine anda osalistele piisava kindlustunde, et pidada konflikti lahendatuks ja eluga edasi minna või siis ajendada pikalt vindunud vimma ja süüdistusi sõnastama ning asju selgeks rääkima.
Ehmatus ja vaimse tasakaalu hoidmine
Tervisega seotud uskumustes on olulisel kohal arusaam inimese elujõust. Pärimustekstides kajastub äratundmine, et vaimne pinge, ehmatused, närvilisus, tugev viha, aga ka inimestevahelised lahkhelid nõrgestavad elujõudu ja võivad seega kutsuda esile haigusseisundeid.
Pärimuse järgi on vaimset tasakaalu kõige sagedamini ohustanud ehmumine, mille võis põhjustada näiteks agressiivne loom või inimene, tulekahju või müra. Tajuti, et tavaseisundi taastamiseks tuli ehmatuse mõju kiiresti nullida: muidu oli oht, et ilmnevad rängemad kehalised sümptomid (nt pisted, roosihaigus, lemm ehk palaviku, nõrkuse ja oksendamisena väljenduv tervisehäda) või halvemal juhul isegi surm.
Ehmatanut püüti toetada ja lohutada, ära kuulata; talle anti vedelikke ja tehti veeprotseduure ning lasti puhata. On ootuspärane, et need võtted avaldasid vähemalt mõningast positiivset mõju. Paljude üleskirjutuste järgi peab sellises olukorras ruttu midagi jooma, soovitatavalt külma vett, suhkruvett, haput jooki, sooja piima või palderjaniteed. Nimetatud jookidel on tõepoolest kergelt rahustav mõju ning sekkumiste põhirõhk oligi leevendada esmast šokki. Pealegi aitasid joomine või muud vastutegevused tähelepanu ehmatuse põhjustanud olukorralt kõrvale juhtida.
Üks korduvaid abivõtteid põhineb taotlusel ehmatusest füüsiliselt vabaneda, näiteks soovitatakse siis kohe urineerida või sülitada, et ehmatus endast välja saada. Mõned maagilised kaitsevõtted sarnanevad põhimõttelt tänapäeva psühholoogias ja psühhiaatrias tuntutega, põhinedes järkjärgulisel hirmutekitajaga kokkuviimisel.
Näiteks äikeselöögist ajendatud kohkumuse vastu on peetud tõhusaks äikese ajal kogutud sajuvee joomist või enda pesemist veega, mis on võetud piksenoolekivilt. Ka hirmu või ehmatust surnute pärast soovitavad pärimustekstid ravida kontakti abil, mille üle on endal kontroll: kas tuttavat surnut puudutades või teda pestes.
Kokku võttes saab öelda, et rahvapärasel haigus- ja ravikäsitlusel on puutepunkte meditsiini seisukohtadega, kuid pärimuskujutlustele annab oma värvingu maagiline mõõde, mis moodsa maailmapildiga alati hästi ei haaku. Küll aga tasuks rohkem õppust võtta rahvameditsiini terviklikust arusaamast, kus on osatud ühendada tervise kehalised, psühholoogilised ja sotsiaalsed aspektid.
Reet Hiiemäe (1974) on folklorist, Eesti kirjandusmuusemi folkloristika osakonna vanemteadur, kelle teadustöö fookuses on pärimuspsühholoogia ja usundipõhised kaitsemehhanismid.
Artikkel ilmus ajakirja Horisont novembri-detsembri numbris.
