Eri riigid valisid erinevad teed nakkuse leviku taltsutamiseks ja ega ükski neist ei õnnestunud. Kui ehk välja arvata alguskoht Hiina, kus kehtestati üliranged liikumiskeelud. Ametliku statistika järgi on Hiina oma vähem kui 100 000 juhuga edetabelis endast 2800 korda väiksemate Maldiivide ja 100 korda väiksema Rwanda vahel maailmas 113. kohal, tuhat korda väiksem Eesti aga 90. kohal. Arvestades rahvaarvu, on Eesti maailmas haigusjuhtude poolest «auväärsel» kümnendal kohal, surnute arvuga õnneks alles 62. kohal.
Teadmisi kuhjaga rohkem, selgust aga napib endiselt
Koroonaviiruse tekitatud pandeemia mõistmine on endiselt raske. Ühelt poolt me teame sellest viirusest, tema molekulaarbioloogiast ja struktuurist väga palju. Sellist publikatsioonide tormi kui Covidi kohta pole maailma teadusajalugu vist näinud. Napilt kahe aastaga on summaarne Covidile pühendatud publikatsioonide hulk (umbes 383 000) ületanud enam kui kuuekordselt artiklite arvu, mis on pühendatud kokku insultidele ja infarktidele kogu teadusajaloos (60 000).
See jääb küll pooleteisekordselt alla samal ajal (2020–2021) publitseeritud kõikide vähiteemaliste artiklite arvule (470 000), aga ületab kogu ajaloo gripiteemaliste artiklite arvu pea kolmekümnekordselt (15 000).
Koroonapublikatsioonide arvu kiirele tõusule 2020. aasta alguskuudel kuni 16 000 publikatsioonini kuus on järgnenud tasane platoo. Koor on riisutud ja kõrgetasemeliste publikatsioonidega headesse ajakirjadesse on juba väga raske sissegi saada, ennast on ammendanud hulk temaatikaid ja praeguseks on tegu rohkem üle- ja tagasivaatavate artiklitega.
Teiselt poolt on vägeva levikuga meediamaailm genereerinud palju müra ja teadlaste lobitöö on saanud poliitikute hirmu leevendamiseks palju raha, mille kasutamisega on loodud kohutav kogus kahjuks sageli üsna küsitava väärtusega teadust, mille mürasse upub teadmus.