ak ⟩ Matti Pätsi raamat avab maailma, mis püsis okupatsiooni kiuste

Matti Päts. Lapsepapsest vanaisaks. Foto: Raamatukaas

Neljandas klassis ehk aastal 1977 asutasime paari klassivennaga salaorganisatsiooni. Selle eesmärk oli koguda eestiaegseid raamatuid, õppida Vabadussõja ajalugu ja muidugi ka koguda relvi ülestõusuks. Relvade kogumiseni me ei jõudnud, neid ei olnud suurt kuskilt koguda, aga raamatuid oli meil üksjagu. Organisatsiooni nimi oli President Konstantin Päts.

Tollal ma ei teadnud, et presidendi pojapoeg elab minuga ühes linnas ja töötab Teaduste Akadeemia Spetsiaalse Konstrueerimisbüroo patendiosakonnas. Aga Päts kui vaba Eesti sümbol oli ilmselt meie kümneaastases teadvuses olemas. Kust ma Pätsist esimest korda kuulsin, on raske öelda, arvatavasti tuli ta kodus jutuks Eesti markide kogumise käigus, mida alustasin umbes teises klassis. Pätsiga margid olid selles kogus ju igal juhul olemas.

Ema jutud «pätsuaegsetest kommidest», mida sai ühe sendi eest tükk hommikusest tänavapesust puhastel Kadrioru ja Pirita tänavail ja mis olid kirsi-, maasika-, vaarika- ja veel igasugu maitsega ja lõhnasid nagu muinasjutt, saatsid mu lapsepõlve alaliselt niikuinii.