Rahvusvahelisi tippkohtumisi just sageli «inimkonna arengu pöördepunktiks» ei nimetata. Täpselt nii aga kirjeldas Ühendkuningriigi peaminister Boris Johnson septembris oma kõnes ÜROle COP26 kliimakonverentsi, mis 1. novembril Glasgow’s algab (COP - Conference of the Parties e. osapoolte konverents -toim.).

Küsimus on selles, millise poole me valime. Kas valime turvalise tuleviku sellise kliimaga, mis on enamuse viimase 10 000 aasta vältel toimunuga võrreldav ning võimaldab inimkonnal edasi kesta? Või jätkame liikumist suunas, kus maailmamere tase aina tõuseb, äärmuslikud ilmastikuolud muutuvad üha sagedasemaks ning metsikust loodusest saab järjest suurem haruldus – lisaks veel mõõtmatu mõju tulevaste põlvkondade heaolule?

Inimene, kes tippkohtumise kordamineku eest vastutab, COP26 president Alok Sharma, on järeleandmatu, et kahe nädala pikkusel kohtumisel, mis COVID-19 pandeemia tõttu aasta võrra edasi lükati, suudetakse siiki säilitada lootused, et piirata üleilmset temperatuuri tõusu 1,5°C-ni. Nii, nagu sai kokku lepitud 2015. aasta Pariisi tippkohtumisel. «Ma arvan, et 1,5°C piiri hoidmine peab vaieldamatult olema eesmärk,» ütleb ta.

«Meil ei ole muud võimalust. Kui sellel tippkohtumisel 1,5°C eesmärki ei säilitada, oleme tõsises hädas,» ütleb Christiana Figueres, ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) endine juht ja üks Pariisi leppe arhitektidest. «Meil on vaid loetud aastad aega laiaulatuslik muutus läbi viia.»

Pärast aastaid kestnud keerulisi kõnelusi on kõik asjaosalised huvitatud kohtumise õnnestumisest, mis iganes selle tulemus ka ei oleks. Aga milline peaks see tulemas olema selleks, et see oleks meile ja meie planeedile tõeliselt hea?

New Scientisti kaasautor Adam Vaughan teeb ülevaate põhilistest probleemkohtadest konverentsil, mis meie tuleviku määravad.

Kommentaarid
Copy