Tellijale
AK ⟩ Viguriga kaardid: punased ja mustvalged lehmad (2)
/nginx/o/2020/01/08/12859586t1h4dd8.jpg)
30. oktoober 2021, 00:00
Suured veisekarjad ja ka üksikud lehmad on tänaseks Eesti maastikust pea kadunud. Intensiivpõllumajandusele suunatud tootmises veedavad piimalehmad oma elu enamasti laudas. Keskealised ja vanemad inimesed aga mäletavad hästi suuri karju ja ka kodus ühe või paari lehma pidamise traditsiooni. Viimasega kaasnes piima jahutamine ja ka piimapukile viimine. Eestis kasvatatakse piimaveistena peamiselt kahte veisetõugu – eesti holstein ja eesti punane. Lisaks on omaette tõuaretustraditsioon väikesearvulisel nudipäisel maakarjal. Meie kahe suurema veisetõu geograafilisel jaotusel on ajalooliselt selged piirkonnad. Need tulenevad algselt Eesti ala jagunemisest Eesti- ja Liivimaa kubermangude vahel. Lõuna-Eestile iseloomulik Eesti punane veisetõug põhineb toonase maakarja parandamisel angli ja füüni veistega. Tõu- aretuse organiseerija oli Hellenurme mõisnik ja Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Sotsieteedi juht Alexander von Middendorf (1815–1894). Eesti holstein (aastani 1998 eesti mustakirju tõug) põhineb samuti maakarjal, kuid tõugu parandati hollandi-friisi ja holsteini tõugu veistega. Eestimaa kubermangus oli veiste aretustöö eestvedajaks Eestimaa Põllumajanduslik Selts eesotsas Raikküla mõisniku Leo von Keyserlingiga (1849–1895). Just seesugune, 19. sajandi teisel poolel eri haldusüksustest ja keskustest alguse saanud aretustöö tekitas Eesti veisetõugude kahetise jaotuse. Kaardil toodud värv näitab ajaloolist veisetõugude levikut, põhinedes 1976. aasta andmetele. Kaardil toodud punktid aga näitavad tänast seisu Eesti veisetõugude jaotuses. Selles torkab selgelt silma eesti holsteini veisetõu domineerimine. Piimaveisena on ta produktiivsem ja just seetõttu saavutanud ülekaalu. Kui veel 1976. aasta andmeil oli kaks kolmandikku Eesti piimaveistest eesti punast veisetõugu, siis tänaseks on olukord täpselt vastupidine. Lisaks piimaveistele kasvatatakse Eestis arvukalt ka lihaveised.
