/nginx/o/2022/02/04/14345359t1hd0f7.jpg)
/nginx/o/2021/10/22/14157798t1h9c39.png)
- Ärevuse diagnoosiga inimeste arv on koroonapandeemia varjus mitmekordistunud
- Naised on oma vaimsest tervise seisundist teadlikumad ja otsivad rohkem abi
- Südamelöökide lugemine aitab oma kehaga kontakti saavutada ja rahuneda
Oleme harjunud emotsioonidest mõtlema kui millestki abstraktsest, millestki, mis toimub kusagil kellegi – eelkõige naiste – peas, ja on vaat et lausa kellegi fantaasia vili. Vastandame ratsionaalsust ja emotsionaalsust. Iduettevõtja Mariin Petoffer (pildil) tahab seda käsitlust muuta, ta ütleb, et emotsioonid on täpselt sama ratsionaalsed ja käegakatsutavad kui nohu, mille olemasolu erinevalt vaimse tervise probleemidest üldiselt kellegi eest varjama ei pea.
«Mis abstraktsed asjad need emotsioonid ikka on, need ju söövad inimesed seest ära. Need tekitavad inimkehas väga tugevaid sümptomeid, eriti kui nendega mitte tegeleda,» ütleb ta. Emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravad protsessid, millega kaasnevad muutused nii inimese füsioloogias, subjektiivses kogemuses kui ka käitumuslikus väljenduses. Seega pole kahtlustki, et on põhjust neist rääkida, neid enda jaoks lahti mõtestada, ja teha seda täie tõsidusega – need mõjutavad kogu meie kogemust maailmast.
Ettevõtja ja interaktsioonidisainer Mariin Petoffer on tuleb varsti turule seadmega, mis võiks aidata eelkõige ärevusega inimestel oma kehaga kontakti saavutada ja seeläbi oma emotsioonidega tugevam ühendus luua. «See on abivahend, mis aitab tundeid ratsionaliseerida ja kehalisi sümptomeid nendega seostada,» kirjeldab ta ärevushäiret leevendavat seadet, millele on antud nimeks Mental Pin.
Kontakt oma sisemusega
Seadme tööpõhimõte tugineb interotseptiivsele teadlikkusele – teadlikkusele oma kehast. See on taju, mis aitab meil tunda ja mõista, mis meie kehas toimub. Tundlikel, ärevusega ja sageli ka autismiga inimestel on aga lihtne juhtuma, et kontakt oma kehaga kaob. Seadme näol on põhimõtteliselt tegu nn keha ja meele teraapia abivahendiga.
304,1 miljonil inimesel maailmas on diagnoositud ärevus.
Üks selle valdkonna viljakamaid esindajaid on neuroteadlane Sarah Garfinkel, kes muu hulgas on teinud katseid südamelöökide sünkroniseerimise mõju kohta ärevust kogevatel autismispektri häiretega inimestel.
Prooviuuringutes on leitud, et oma südamelöökide lugemine parandas nii autistlike kui ka neurotüüpiliste katsealuste interotseptiivset teadlikkust ja vähendas ärevust. Nimetatud teadustöö oli Petofferi jaoks oluline inspiratsiooniallikas: just seda tõestatud kogemust ta tahabki oma seadmega inimestele diskreetsel moel kättesaadavaks teha.
Seadme põhimõte on üsna lihtne: väike ümmargune karp, mis peidab ennast näiteks taskus või telefoni küljes, mõõdab kasutaja südamerütmi ning hakkab selle taktis vibreerima. Kasutaja tunneb vibratsiooni ja hakkab selle abil oma südamelöökidele kaasa lugema. Optimaalne aeg oleks 60 sekundit, ühe hetkega ei toimu see kunagi: nii hajub tähelepanu välistelt ärritajatelt, inimene keskendub oma südametööle ja rahuneb.
«Nagu meditatsioonis: jääd korra vaikseks, kuulad ja tunnetad, mis kehas toimub,» selgitab Petoffer. Miks just südamelöögid, mitte hingamine, millega meditatsioonis tihti tegeletakse? Südamelöökidele keskendumine on Petofferi hinnangul universaalsem.
«Ma olen mitmesuguseid lahendusi hingamissessioonideks proovinud ja ma läksin iga kord närvi, kui ma ei suutnud hingamist äpiga sünkroniseerida. Inimesed ju hingavad erinevalt, nende kopsumaht on erinev,» selgitab ta.
Nii jõudiski ta arusaamani, et tema lahendus peab olema personaliseeritum ja kasutatav ainult siis, kui inimene ise seda soovib ja sellele häälestunud on. «Me kipume lahendustes ja praktikas just hingamisele keskenduma, aga kui sa saad oma südamerütmiga kontakti, keskendud sellele, saad mõtted ärevusest eemale, siis hingamine läheb loomulikult paika – ise ei pea paaniliselt seda õiget rütmi otsima,» ütleb Petoffer.
Aitab oma reaktsioone lahti mõtestada
«Mental Pin on inimestele, kellel on ärevus ja erinevad sundkäitumised, aga tõsiasi on, et tihti esinevad inimestel eri diagnoosid korraga. Depressiooni üksi ei ole mõtet sellega seoses käsitleda, sest depressioonis inimesel ei ole huvi ega energiat ennast lahti mõtestada. See protsess võiks toimuda ennetavalt,» selgitab Petoffer.
Ta teab omast kogemusest: soov valdkonda panustada kasvas välja just isiklikest võitlustest vaimse tervise probleemidega.
Ärevuse diagnoosiga inimeste arv on pärast Covidi-pandeemiat näiteks Prantsusmaal kahekordistunud, samasugust tendentsi võib märgata kodumaalgi. «See on päris karm,» ütleb Petoffer.
Nagu selgus Petofferi magistritööst, kus ta kontseptsiooniga esmakordselt tööle hakkas, puudub inimestel ka tihti sõnavara, millega endas toimuvat kirjeldada. Praegu on äpis ka kolmest küsimusest koosnev peegeldamisvõimalus, kus kasutaja saab üles märkida, mis temaga toimus ja millised sümptomid väljendusid.
:format(webp)/nginx/o/2021/10/22/14157802t1h3691.png)
«Siis võtab tehisintellekt andmed ja loob mustreid. Praegu veel kvantitatiivselt, aga tulevikus näen ma olulise osana ka skaala lisamist: kui sügav oli emotsioon ja kui tugev oli sümptom. Äpi pool annabki ülevaate ja mõningase kontrolli omaenda vaimsete mustrite üle,» selgitab Petoffer.
Sugugi mitte vähem tähtsana võiks see pakkuda ka head infoallikat arstidele ja terapeutidele. Petoffer teab oma kogemusest, et tihtilugu on – eriti esimeste teraapiasessioonide ajal – keeruline kusagilt alustada, ennast avama hakata. Väike statistiline kogum nn päästikutest on hea viis vestlust alustada. Ilmselt ka perearsti vastuvõtul, kui aega kipub jääma napiks.
Kontseptsiooni arendamisel on talle nõuandjad olnud kliiniline psühholoog Ene Raudla ja psühhiaater Piret Visnapuu-Bernadt.
«Spetsialistide tagasiside on olnud, et nad on väga valmis võtma vastu andmeid, kui tuleb uus patsient: olulisi hetki ja sündmusi tema elus, mis võivad diagnoosi määramisel tähtsaks osutuda. Kui need andmed kohe spetsialisti kätte tuua saab, on algus ehk veidi lihtsam,» arvab Petoffer. Kuuldavasti on ka valmidus digilahendusi kasutada abiotsijate puhul arvestatav, hinnanguliselt kolmandik.
«Meditatsioon, tabletid, teraapia on kõik omal kohal, me ei taha oma tootega midagi asendada, aga ma leian, et on veel, mida saaks ära teha, kasvõi väikeseid asju,» ütleb Petoffer.
Psühhiaatrid ja psühhoterapeudid uurivad ja katsetavad mitmesuguseid ravimivabu ja mitteinvasiivseid ravilahendusi:
- ajju suunatavate magnetimpulssidega on võimalik ennetada migreenihooge ning sellised seadmed on ka olemas;
- tähelepanu mujale keskendamine on üks paljudest võtetest, mida peetakse lootustandvaks:
- nüüdisaegsed spordi- ning treeningkellad jälgivad mitmeid organismi parameetreid ning suudavad jagada kasutajaga teavet tema une, energiatarbe ja paljude teiste organismi parameetrite kohta - seda organismi jälgimissuunda täiendatakse pidevalt.
Selle eelduseks on, et organismi seisundist on olemas ülevaade. Seda ülevaadet võimaldavad anda mitmesugused kantavad sensorid, mis mõõdavad pulssi, vere hapnikusisaldust, piimhappe kogust higis, vererõhku, naha elektrijuhtivust jne.
Huvi ja võimalused keha seisundeid jälgida kasvavad:
- Kõikvõimalike kantavate sensorite turg maailmas on kasvanud tänaseks 180 mijoni euroni.
- 2015. aastal oli see veidi üle 30 miljoni euro.
- 2025. aastaks kasvab see üle kolme korra - 560 miljoni euroni.
Marek Strandberg
Põlvkondadepikkune pärand
Seadme sihtgrupp on eelkõige inimesed, kes juba on oma probleemidele nime külge panna saanud, juba teraapias käinud – pahatihti on need vaid naised. Esialgu keskendutaksegi 25–35-aastastele naistele. «Selles vanusegrupis naised otsivad palju rohkem abi, tegelevad oma vaimse tervisega iga päev ning otsivad lahendusi, kuidas oma ärevusega toime tulla ja sellega elada,» selgitab Petoffer.
Kontseptsiooni väljatöötamise ajal mõistis ettevõtja, et meestele tuleb läheneda teistmoodi: neil võtab tema kogemusest lähtuvalt rohkem aega, et aru saada, mis asi rahustusseade õigupoolest on. Vahe tuleb nimelt sisse tõsiasjast, et mehed otsivad abi naistest vähem, nii ei teagi nad tihti, et neil on ärevus.
«Ma ei saa neid võtta kui sihtrühma, kui neil on alles olnud see ahaamoment, et nad saavad oma tunnetest üldse kellelegi esimest korda rääkida,» tunnistab Petoffer. Praegu ei ole Mental Pini missioon veel inimesi harida, see osa saab Petofferi sõnul juurde tulla hiljem. «Me peame alustama sealt, kus valmidus on juba olemas,» tõdeb ta.
/nginx/o/2021/10/22/14157800t1h4cd0.jpg)
«Kui ma kuulen inimeste lugusid, näen veel arve seal taga, siis saan aru, et midagi on ikka väga valesti. Paljusid teisi asju me suudame otse lahendada, sest me räägime nendest: vähi puhul räägime vähiravist ilma igasuguse takistuseta. Vaimse tervise puhul on vajaduste ja lahenduste vahel üks suur koll – stigma,» ütleb Petoffer.
Seega käib ettevõtja eluga paratamatult kaasas ka mõningane teavitustöö, kuigi sellele keskendumine ei ole esialgu põhiline eesmärk.
«Meie põlvkond peaks olema see, kes täiesti süüdimatult ja jultunult võivad öelda, et vaimne tervis on pärisasi. See ei ole midagi abstraktset, midagi, mille kohta inimesed peaksid ütlema, et tegemist on tänapäevahaigustega. Seda sõnakõlksu olen ma vanemalt põlvkonnalt tihti kuulnud, et kunagi saadi ju hakkama. Kas ikka saadi?» küsib Petoffer.
«Ma lähen kogu aeg oma juurte juurde tagasi. See, millist elu näiteks mu vanaema on elanud, ja see, et ta elas ja toimetas nii kaua tervena, näitab ääretut tugevust, aga mul on kahju, et tema ajal ei olnud lubatud emotsioone samamoodi näidata ja läbi töötada. Seejuures polnud ka vahendeid ja stigma oli veel suurem, mis päädibki hiljem inimese elus juba pöördumatute vaimse tervise või füsioloogiliste probleemidega. Kui meil on rohkem kättesaadavaid lahendusi, et ennast võimalikult vara jälgida ja lahti mõtestada, saame ehk hilisemaid suuremaid kahjusid vältida,» arvab Petoffer.
Tuleval aastal turule
Üks tähtsamaid õppetunde Petofferi start-up’i teekonna jooksul on tõdemus, et pikaajalisi plaane ei ole mõtet teha, elu muutub lihtsalt liiga kiiresti. «Kui sa tahad teha pärisasja pärisinimestele, peavad kasutajad igas etapis kaasas olema. Valmidus muuta ja areneda peab kogu aeg olemas olema,» tõdeb ta.
Rahustusseade ongi olnud pidevas arengus, seda just tänu pidevale suhtlusele potentsiaalsete kasutajate ja ekspertidega. Esialgu mõtles Petoffer näiteks interaktiivsetele tekstiilidele. Ta näeb seda endiselt võimalusena tulevikus, kui tehnoloogia on veidi arenenum.
/nginx/o/2021/10/22/14157801t1h68fc.png)
Praegusel kujul võiks seadet võrrelda mõne stressi maandava mänguasjaga: pehme disain võimaldab ohutult midagi katsuda, mis obsessiiv-kompulsiivse häirega inimeste jaoks olulist funktsiooni täidab. Küll aga on sellel mänguasjade ees suur eelis: see annab kasutajale vibratsiooni näol ka tagasisidet.
«Stressipallid ja näpuvidinad võivad küll inimese maha rahustada, aga nad on kohmakad, tulevad turule lainetena. Neil on küll oma ülesanne, eriti laste jaoks, aga täiskasvanud inimene kusagil töökoosolekul ilmselt mingi suure kolakaga ringi käia ei saaks,» ütleb Petoffer.
Paljud tundlikumad inimesed ei suuda midagi enda vastas kanda, sellest ka põhjus, miks rahustusseade Mental Pin ei ole sõrmus, käevõru või ei peida end näiteks rinnahoidja sees. «Seda saab küll soovi korral igapäevaasjade külge kinnitada, aga ta ei ole kasutajal ärritajana vastas nagu riided. Irooniliselt on telefon üks suurimaid ärevusetekitajaid üldse, aga ometi on ta meil pidevalt kaasas,» selgitab Petoffer praktilisi valikuid.
Häkatonidel juba hulgaliselt tähelepanu ja auhindu saanud seadet arendatakse rahvusvahelise meeskonnaga veel edasi, esimesed prototüübid jõuavad turule tuleval aastal. Ka seda etappidena, mille käigus hinnatakse pidevalt, kas oleks veel midagi, mida tõhustada, et meie emotsioonid meile parimal moel sõna otseses mõttes käegakatsutavaks muutuksid. Loomulikult koostöös teiste abivahenditega.
Mental Pini ajalugu
2020. aastal kaitses Mariin Petoffer Eesti Kunstiakadeemias magistritöö «Käegakatsutav assistent ärevusega toimetulekuks, kasutades kehalisi sundkäitumisi kui meediumit emotsioonidest ja vaimsetest mustritest teadlikuks saamisel» ning pälvis Eesti Teadusagentuuri üliõpilaste teadustööde konkursil riikliku preemia.
2021. aasta aprillis registreeriti idee Data 4 Health Recovery Hackathoni raames, kus tuli kokku meeskond ja hakati prototüüpi ehitama.
2021. aasta juunis sai meeskond oma ideega Euroopa vaimse tervise häkatonil vaimse tervise kategoorias esimese ja üldkategoorias kolmanda koha.
2021. aasta juunist kuni septembrini osaleti häkatonil võidetud ärikiirendi programmis ja pandi kokku ärimudel ning septembris võideti parima pitch’i auhind.
2021. septembris kinnitati meeskond, alustati ettevõtluse ja kapitali kaasamisega.