/nginx/o/2021/10/13/14136307t1h591c.jpg)
Kogenud aednik teab, et kõige parem viis umbrohust lahti saada on see välja juurida. Samamoodi on ka haigustega: võidelda ei tule mitte sümptomite, vaid haiguse põhjustega, kirjutab keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi (KBFI) keemilise bioloogia laboratooriumi nooremteadur Ljudmila Klepinina ajakirjas Horisont.
Kui vaadelda kasvajat umbrohuna, siis paljud vähivastased ravimeetodid, nagu keemia- või kiiritusravi, hävitavad kiiresti kasvava maapealse osa, kuid mõnikord võivad maa sisse peidetud juured ehk mõned kasvajarakud jääda puutumata. Mis siis juhtub? Mõne aja pärast võib kasvaja taas tekkida või muutuda tavapärasele ravile vähem vastuvõtlikuks.
/nginx/o/2021/10/13/14136309t1ha95a.jpg)
Miks võib kasvaja pärast ravi uuesti tekkida? Kuigi esmapilgul tundub, et kasvaja kujutab endast ühtlast rakumassi, koosneb see tegelikult mitut tüüpi rakkudest. Enamik rakke on kasvaja põhimass, mis tavaliselt allub ravile väga hästi. Ent väike hulk rakke kasvaja sees võib pärast keemia- või kiiritusravi ellu jääda ja moodustada uue kasvaja. Kuna need sarnanevad omadustelt inimese normaalsete tüvirakkudega, kutsutakse neid kasvaja tüvirakkudeks. Need rakud ongi minu uurimisobjektid.
Kasvaja tüvirakke iseloomustab muu hulgas võime muutuda teist tüüpi rakkudeks ning just seda omadust kasutan ma oma uurimistöös. Võtame näiteks ajukasvaja. Mikroskoobi all näeb ajukasvaja rakk välja ümmargune nagu kera. Selleks et meenutada rakule, milline ta kunagi oli, lisan talle närvisüsteemi talitluses osalevat A-vitamiini ning siis hakkab sellest väikesest rakust arenema pikkade hargnevate jätketega rakk, mis sarnaneb närvirakuga. Samamoodi juhtub soolevähiga: kui lisada soole vähirakkudele võihapet (vaata fotosid ülal ja all) – mida tavaliselt toodavad soolestikus elavad kasulikud bakterid –, siis on võimalik saada tavapäraseid soole kattekude meenutavaid rakke.
/nginx/o/2021/10/13/14136308t1h95a9.jpg)
Peale rakkude välimuse muutuvad niisuguse mõjutamise tõttu ka protsessid raku sees ning minu eesmärk on välja selgitada, mis ja kuidas on muutunud. Miks need rakud on muutunud kasvajarakkudeks? Kuidas need rakud saavad energiat ja mil moel nad seda kasutavad? Ja mis kõige olulisem: kuidas on võimalik nende teadmiste abil kasvaja tüvirakke teistest rakkudest eristada? Kui saaksime eemaldada kasvajast vähi tüvirakud ehk välja juurida kasvaja põhjuse, oleks võimalik vabaneda sellest inimesele ohtlikust umbrohust.
Ljudmila Klepinina (1990) on keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi (KBFI) keemilise bioloogia laboratooriumi nooremteadur. KBFI keemilise bioloogia laboratooriumi ja Tallinna tehnikaülikooli keemia ja biotehnoloogia instituudi koostöös uuris ta doktoritöös kasvaja tüvirakke, täpsemalt seda, kust need rakud saavad energiat ja kuidas seda kasutavad võrreldes tervete keharakkudega.
Artikkel ilmus ajakirja Horisont septembri-oktoobri numbris.
/nginx/o/2021/03/05/13665065t1h1d11.jpg)