E, 3.10.2022

Markus Vetemaa: Läänemere seisund annab põhjust ettevaatlikuks optimismiks

Ajakirjas Horisont ilmunud suur intervjuu
Helen Rohtmets-Aasa
, Horisondi toimetaja
Markus Vetemaa: Läänemere seisund annab põhjust ettevaatlikuks optimismiks
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi direktor Markus Vetemaa.
Tartu ülikooli Eesti mereinstituudi direktor Markus Vetemaa. Foto: Lauri Kulpsoo/Horisont

Tartu ülikooli Eesti mereinstituudis uuritakse eri aspektidest nii Läänemerd kui ka Eesti mageveelisi siseveekogusid. Mereinstituudi direktor Markus Vetemaa on erialalt kalateadlane, kes juhib ühtlasi instituudis tegutsevat kalabioloogia ja kalanduse osakonda. Professor Markus Vetemaaga vestles kalateadlaste töödest-tegemistest, Läänemere seisundist ja sellest, kuidas elavad muutuvates keskkonna- ja kliimaoludes Eesti kalad, Horisondi toimetaja Helen Rohtmets-Aasa.

Millega instituudi kalateadlased praegu põhiliselt tegelevad?

Järjepidevuse mõttes on meie jaoks kõige tähtsam riigi tellimusel tehtav kalavarude hindamine ehk seire. See tähendab, et me kogume igal aastal standardsete meetoditega andmeid kalavarude kohta. Püüame merel osalt võrgu, osalt traaliga, Peipsil nii traali, mõrdade kui võrkudega kalu, võtame proove ja anname ülevaate, milline on meie kalavarude seis. Mereinstituut on kalavarusid seiranud juba 50 aastat ja loodetavasti teeb seda vähemalt sama kaua veel.

Kalavarude seirega haakuvad kalandusuuringud, mida riik meilt tellib, et saada pilti, kuidas kalavarude seisust lähtudes korraldada püüki kõige paremini: millised peaksid olema alammõõdud, püügi keelualad ja -ajad, aga ka lubatud kogused, näiteks kvoodid tonnides, või kui palju püüniseid tohib kasutada. See on muidugi problemaatiline teema, sest enamasti tuleb koguseid vähendada. Aga kuidas sa vähendad, kui kala püüab näiteks 300 meest, kõigil on üks mõrd – kuidas sa ütled viiekümnele, et teie enam püüda ei saa?

Rasked teemad, eriti Peipsil, mida peame majandama koos Venemaaga. Ja majandatud on see suhteliselt kriitiliselt, niiöelda piiri peal. Kalureid on seal nii palju, kui vähegi saab, ja tegelikult mitu korda rohkem. Peipsil kehtivad püügikvoodid, aga püügivõimsus on selline, et poole aasta kvoot ammendub ühe kuuga. Oleme muidugi pidanud selget vahet: meie asi on öelda, kui palju kala on, ja dokumenteerida, kui palju püünised neid välja võtavad, aga me ei ole kohtunikud, kes ütlevad, et nii tuleb teha. Selleks on meil ministeeriumid. Kalavarude majandamine on ministeeriumite teema, nad tellivad meilt soovitusi ja eksperdiuuringuid, ja see on nende asi, mis nad tulemustega teevad.

Kakskümmend aastat tagasi me seire kõrval suurt muud ei teinudki. Praegusel ajal on juurde tulnud palju muid teemasid. Näiteks tegeleme järjest enam kalade kudealade uurimisega. Kui näiteks mõne kalaliigi varu on halvas seisus ja seda mitte ajutiselt, vaid juba pikka aega ning olukord läheb aasta-aastalt järjest halvemaks, siis meie ülesanne on selgitada, milles on probleem. Näiteks käivad paljud meres elavad kalad magedas vees kudemas, mis tähendab, et neil peab olema sellisele veekogule ligipääs. Ja tihti ongi probleem selles, et nende mageveeliste veekogude keskkonnaseisund on läinud sedavõrd halvaks, et kalad ei saa neis enam sigida. Ja me ei anna sel juhul ainult ülevaadet probleemidest, vaid ka soovitusi, kuidas kudealade olukorda parandada.

Kolmas suur valdkond on seotud kõikvõimalike arendustega. Merealasid võetakse üha rohkem kasutusse, neisse pannakse kõiksuguseid kaableid ja torusid ning ka tuuleparke hakkab olema järjest rohkem, mis on iseenesest õige, sest mere peal on alati rohkem tuult kui maismaal. Selge on aga see, et enne kui midagi merre rajatakse, on vaja põhjalikult uurida, millised on selle mõjud. Meie vaatame, kuidas mõjutavad plaanitavad arendused kalastikku. Sama asi on sadamates tehtavate töödega, näiteks süvendustöödega, milleks tellitakse keskkonnamõjude hindamine, ja meie vaatame kalastikuga seotud poolt. Kui asi pole päris mustvalge, siis pakume leevendusmeetmeid, näiteks piirame tööde jaoks lubatava aja nõnda, et kalad saaksid vähemasti rahus sigida.

Laias laastus jagunevadki meile tulevad tellimustööd nende kolme valdkonna vahel. Aga muidugi on ka terve rida väiksemaid uurimisteemasid, näiteks ma ise tegelen palju ka kalatoiduliste loomade, hüljeste ja kormoranide mõjuga kalandusele, mõned meie doktorandid uurivad kalade parasiite, ja neid teemasid on veel.

Markus Vetemaa

  • Sündinud 5. oktoobril 1965 Tallinnas
  • 1990. aastal lõpetas Tartu ülikooli (TÜ) bioloogina
  • 1993. aastal kaitses samas magistritöö ja 1998. aastal doktoritöö «Reproduction parameters of fish as indicators in environmental monitoring» («Kalade sigimisparameetrite kasutamine indikaatoritena keskkonnaseires»)
  • 1993–2002 töötas TÜ zooloogia ja hüdrobioloogia instituudis vanemlaborandi, seejärel teadurina
  • 2000. aastast töötanud TÜ Eesti mereinstituudis ihtüoloogia ja kalanduse vanemteaduri, 2020. aastast kalanduse juhtivteadurina. 2021. aastast kalanduse professor
  • 2018. aastast TÜ Eesti mereinstituudi direktor
  • Eesti delegaat Rahvusvahelises Mereuurimise Nõukogus (ICES)
  • Üle poolesaja teadusliku publikatsiooni autor
  • Õpetab Tartu ülikoolis kalabioloogiat
  • Romaanide «Ahelikud» (1991), «Valgelinnu maailm» (1998) ning «Tarkade kivi ja kannabinoidid» (2017) autor

Räägime Läänemerest, millest on kõneldud kui ühest maailma saastunumast merest. Milline on Läänemere tervis?

Laias laastus võib tõesti öelda, et Läänemeri on üks maailma saastunumaid meresid. Lihtsalt sellepärast, et ta on nagu järv: veevahetus ookeaniga on väga halb. Aga kui me räägime mere tervisest või keskkonnaseisundist, siis on tähtis aru saada, et selles võib eristada kaht suurt tahku. Üks neist on eutrofeerumine, mis tähendab seda, et meil on liiga palju taimede toitaineid, lämmastikku ja fosforit. Need tulevad näiteks põllumajandusest: me väetame põldusid, põldudelt kannab vesi neid aineid ojadesse, sealt jõkke ja jõgedest merre. Lämmastiku- ja fosforikogused, mis põllumajandusest tulevad, on väga suured. Seda nimetatakse hajureostuseks.

Aga on olemas ka punktreostus. Vanasti oli nii, et kogu Tallinna reovesi juhiti lihtsalt pika toruga kaugele ja sügavale merre, et rand ise ei oleks liiga kole. Seda enam ei tehta, vett puhastatakse, aga inimtegevuse tõttu jõuab ikkagi lämmastikku ja fosforit suures koguses jõgesid pidi merre. Muidugi väetati nõukogude ajal veelgi hullemini, aga asi on selles, et see, mille sa oled kord Läänemerre pannud, ei kao sealt niipea. Selleks et Läänemeres kogu vesi ära vahetuks, kulub ligemale sada aastat, nii et kõik see, mis me nõukogude ajal tegime, avaldab meie järvedele, jõgedele ja merele endiselt mõju.

Lämmastiku ja fosfori puhul ei ole tegu otseselt mürgiste ainetega. Need ained on ka kalade ja merekeskkonna jaoks vajalikud. Küsimus on kogustes. Kui nende ainete kontsentratsioonid lähevad meres liiga kõrgeks, siis algabki eutrofeerumine: kuna vees on taimedele palju toitaineid, siis hakkavad need vohama. Üks selle negatiivseid mõjusid on näiteks sinivetikate vohamine suvel, kui on palju soojust ja päikesekiirgust. Teine negatiivne mõju puudutab merepõhja, sest sügisel taimed surevad, vajuvad põhja ja lagunevad seal, mille tagajärjel merepõhjad, mis olid veel Teise maailmasõja järel liivased ja kruusased, mudastuvad. Mõnede kalaliikide, nagu näiteks merisiia jaoks, on see tõsine probleem, sest siig vajab kudemiseks puhast põhja.

Täiesti omaette tahk on aga mürgised kemikaalid, mida me oleme vette lasknud ja mille kontsentratsioonide tõus meres on ohtlik, sest need ained on bioakumuleeruvad. Need keskkonnamürgid on kahjulikud eeskätt mere tippkiskjatele. Mürgid talletuvad kõigepealt fütoplanktonit söövate pisikeste selgrootute kehas, jõuavad sealt zooplanktoni ning põhjaussikeste kaudu kalade rasvkoesse ja seejärel kiskjatesse, kes kaladest toituvad. Kui hüljes või merikotkas sõi terve elu sellist kala, siis kogunes tema kehasse sedavõrd palju mürki, et ta polnud enam sigimisvõimeline. See oli põhjus, miks 50 aasta eest hakkasid mõlemad hülgeliigid Läänemerest ära kaduma. Kuna inimesed ei söö hommikust õhtuni kala, siis meie jaoks pole see probleem nii tõsine.

Dioksiinide, DDT ja kloororgaaniliste ühendite kontsentratsioonid hakkasid meres kasvama pärast Teist maailmasõda, kuid esialgu ei osanud keegi muret tunda. Alles 1970. aastatel hakati aru saama, et midagi on väga halvasti. Hülgeid ja merikotkaid selleks ajaks enam õieti polnud. Tehti uuringuid ja mõisteti, et Läänemeri on täis väga mürgiseid ühendeid. Võeti vastu rahvusvahelisi otsuseid nende ainete keelustamiseks, hakati ehitama puhastusseadmeid ja Läänemere tervis hakkaski paranema. Seega võib öelda, et tõeliste mürkide poolest on meri muutunud näiteks 1980. aastatega võrreldes oluliselt puhtamaks. See kajastub ilmekalt tippkiskjate, merikotkaste ja hüljeste arvukuses, mis on hüppeliselt kasvanud. Eutrofeerumise osas ma aga paraku tõsiseid paranemise märke ei näe.

Mida annaks eutrofeerumise vastu ette võtta?

Meil on Läänemere põhjakihtidesse deponeeritud nii palju igasugust sodi, et see võib sealt jälle üles tõusta. Kui ka igasugune saaste kinni keerata või siis näiteks vähendada lämmastiku ja fosfori sattumist merre sada korda, mis on kujuteldamatu, ka siis ei pruugiks olukord viie aasta pärast palju parem olla.

Kui vaadata Läänemere-äärseid riike, siis pinnaühiku kohta on eestlased suhteliselt väikesed saastajad, suurimad on Poola ja Venemaa. Läänemere puhul on tähtis, et kõik riigid selle kaitsesse panustavad. Kui seda teeb üks riik, ei ole sellest palju abi: sellel, kes saastab, on siis lihtsalt mõnusam jätkata. Muidugi on olemas Helcom ehk Läänemere merekeskkonna kaitse komisjon, mis tegeleb Läänemere tervisega, aga me teame, et isegi kui jutus ollakse Venemaal väga tublid, on tegelikkus teine. Peterburi ümbrusest ja Neeva jõge pidi voolab Läänemerre kõvasti solki ja Peipsis on samuti olukord seda hullem, mida lõuna poole me läheme. Eriti kehvas seisus on Pihkva järv, kuhu Velikaja jõgi toob tohutus koguses saastet.

Kuidas on lood meie kalavarudega? Milliseid muutusi on siinsetes kalapopulatsioonides viimase paarikümne aasta jooksul toimunud ja kas mõni liik on päriselt kadumas?

Uuel iseseisvusajal on olnud suuri kõikumisi paljude liikidega. 1990. aastatel tehti liiga kallite kalade, näiteks ahvena, koha ja haugi varudele. Iga mees tohtis kaluriks hakata ja kala müüdi Saksamaale, kus nende hind oli praegusega võrreldav; korralik kuupalk toonases Eestis oli aga vaid saja euro ringis. See tähendas, et kalurid said pööraselt rikkaks ja inspektsioonil puudus võimekus kogu seda protsessi kontrollida.

Ega me täpselt teagi, kui palju kala toona välja püüti. 1998. aastal oli Väinameres ahvenaga täielik madalseis. Kui kadus kala, kadus aga ka kalandus ja kalameesteks hakanud pöördusid tagasi endiste ametite juurde. Nüüdseks on probleem lahenenud, sest see oli otseselt seotud toonase poliitilise ja majandusliku olukorraga: järsku läks turg lahti ja kala sai hea hinnaga eksportida.

Teine pool on looduslike tingimuste muutumine, ja selle kohta on parim näide jällegi juba nimetatud merisiig. Paar aastat tagasi jaotati see liik kaheks eri liigiks: meres ja magevees kudevaks siiaks, kes on bioloogiliselt täiesti erinevad. Omavahel nad ei segune, ainult väliselt on sarnased. Kui kunagi domineeris Läänemeres meie enda meres kudev siig, siis praeguseks on selle varu kahanenud mitukümmend korda. 1960. aastatel hakkasid siiavarud vähenema aktiivse püügi tõttu – just siis võeti kasutusele tehismaterjalist võrgud, mis ei lagunenud enam nii kergesti ega vajanud sellist hooldust kui linasest võrgud –, aga sellele lisandus peagi eutrofeerumine, mis tähendas, et siiavarud ei saanud taastuda.

Merisiig on muidugi selline liik, keda mõjutab veel üks kahjulik areng, nimelt kliima soojenemine. Kui need kaks tegurit on koos, siis on asi eriti halb. Siig koeb nimelt hilissügisel, novembri paiku, madalasse vette, ja talle on oluline, et veele tekiks kiiresti jääkate, sest selle all ei ole torme. Tormiga hakkab laine marja rullima ja kui põhjas on troofsuse tõttu tekkinud muda, siis künnab laine selle muda üles, mari mattub mudasse, kus pole hapnikku, ja hävib.

Selliseid talvi, kus meil tekib novembris-detsembris püsiv jääkate, tuleb ette järjest vähem. Isegi kui see hilissügisel korraks tekib, siis sulab see enne märtsi-aprilli ära, ja sellest pole kasu, sest siiamari koorub alles kevadel. Mõni aasta tagasi oli paar head talve ja tänu sellele on veel kohalikku siiga elus, aga kui me vaatame tulevikku – kui kliima soojeneb ja troofsuse olukord ei parane, siis on tulevik siia jaoks kaunis trööstitu.

Seega on merisiig kõige esimene kala, kelle kohta võib öelda, et ta on meie vetest kadumas Läänemere keskkonnaseisundi halvenemise tõttu. Kui nüüd kalurid ütlevad, et mis jutt see on, siiga on ju küll ja küll, siis see siig, keda me praegu valdavalt Läänemerest, eriti Soome lahest püüame, on hoopis jões kudev siig, kes sigib Soomes. Geneetilise mitmekesisuse seisukohalt on meres kudeva siia kadumine suur probleem.

Osale kaladest ilmselt soe vesi hoopiski meeldib?

Jaa, näiteks ahvenale ja kohale on soojad talved kasulikud, sest nad on vastupidi soojalembesed kalad. Neile talvine nullkraadine vesi pikalt ei meeldi, sest siis nad eriti ei kasva. Ahvena jaoks on oluline, et suvi oleks võimalikult pikk ja soe, sest siis on toitu rohkem. Väga soe ei ole ka hea, aga kui vesi on umbkaudu kümne kuni kahekümne kraadi vahel, siis saab ahven kenasti kasvada. Jääkatte all peavad nad lihtsalt suvel kogutud rasva arvel kevadeni vastu pidama, aga kui talv on väga pikk ja külm, siis on see just eelmisel kevadel sündinud põlvkonnale raske. Ja seda eriti siis, kui suvi oli olnud lühike ja külm, nii et varud jäid kehvapoolseks. Nii et neile kaladele tuleb kliimasoojenemine tõesti pigem kasuks.

Ütlesid, et ka mõned merekalad, kes vajavad sigimiseks magedat vett, ei saa meie jõgedes-järvedes enam hästi sigida. Miks see nii on ja mida selle vastu ette võtta?

See on jällegi otseselt seotud eutrofeerumisega. Näiteks on paljud jõe- ja ojasuudmed kasvanud niimoodi veetaimi täis, et kalad, kes käisid seal varem sigimas, ei pääse enam koelmutele. Oleme mõelnud välja mitmesuguseid lahendusi, kuidas kudealade olukorda parandada. See näeb välja nii, et me teeme ettepanekud keskkonnaametile, kes on meie partner, ja amet tellib vastavad tööd. Jõesuudmete puhul on lahendus näiteks kaevata muda kopaga välja.

Teine probleem toob meid jällegi kliimamuutuste juurde. Viimased talved on olnud sellised, et lumikate sulab talve jooksul mitu korda täielikult ära. See tähendab, et kevadised suurveed on asendunud talviste ja sügiseste suurvetega. Kui kevadist suurvett on järjest vähem, siis on see aga halb neile kaladele, kes käivad kevadise suurvee ajal kudemas. Näiteks jõuab haug küll suurvee ajal sigida, aga noored kalad ei jõua enam merre minna, sest vesi alaneb selleks liiga palju. Tekivad loigud, kuhu noored kalad lihtsalt ära surevad. Üks võimalus olukorda parandada on piirata näiteks mingi ala tammiga. Kui jõgedest peale voolav vesi hakkab alanema, pannakse lüüsid kinni ja avatakse uuesti, kui noored kalad on valmis merre minema. Rootslaste kogemusest on teada, et noorte merre minevate haugide arv võib sel moel saja- või isegi tuhandekordistuda.

Seega võib öelda, et me muudame Eesti loodust mõningates punktides, kus see tundub olevat õigustatud. Muidugi on sealgi omad ohud, arutleme kogu aeg, et me ei taha ju, et lahendus toimiks nagu kalakasvandus. Ideaal on leida sellised lahendused, mis jäävad ise püsima.

Kuidas teadlased uurivad, kus kala liigub?

Üks viis on otoliitide ehk kuulmekivide uurimine, mille alusel saab kaladel määrata mitmesuguseid asju alates vanusest ja lõpetades sellega, kus see kala on elanud: igal veel on erinev keemia ja see peegeldub kalade luudes. See tähendab, et me saame iga haugi kohta öelda, kas tema ema elas meres või magevees ja võime koguni öelda, millises jões tema ema elas.

Teine meetod on telemeetria: kaladele pannakse kiibid nagu kassidele ja koertele ning ojadesse või pisikestesse jõgedesse, kuhu kalad tulevad, pannakse erilised traadist rõngad. Kui kala rõngast läbi ujub, annab kiip signaali. Meres ega suuremates jõgedes ei saa selliseid rõngaid kasutada, seal pannakse kaladele külge seadmed, mis annavad ultrahelisignaali. Igal kalal on kindel kood ja meil vastavad mikrofonid, millega neid signaale kuulata.

Veel paarkümmend aastat tagasi sellist asja ei olnud. Aga nüüd saab selle meetodiga koguda kõiksugust infot alates sellest, millal kalad jõkke tulevad, kui kaua nad seal on ja millal nad merre tagasi lähevad. Näiteks saab niimoodi kindlaks teha, kui kaua on noortel kaladel võimalik jõest merre tagasi pöörduda, ja kui selgub, et see ajaaken on väga väike – et vesi voolab just sel perioodil lühikese ajaga kruusa sisse ära ja jätab kalad kuivale –, siis saame hakata veeseisu vajaduse korral kunstlikult üleval hoidma.

Kui suurt probleemi kujutavad Läänemerre tulnud võõrliigid?

Me ju teame, et mõnel pool maailmas on võõrliigid suutnud veeökosüsteemi toimimist olulisel määral muuta. Oht on olemas. Aga alati tuleb arvestada, et kui mõni võõrliik võib olla väga kahjulik, siis võib mõni teine osutuda suhteliselt kahjutuks. Kui rääkida kaladest, siis mina olen oma eluajal näinud kahe võõrliigi tulekut. Esimene oli hõbekoger, kes tuli siia 1980. aastatel ja on praegusel ajal väga tavaline ja arvukas üle kogu Eesti. Kui ta tuli, siis olime muidugi hirmul, et ei tea, mida ta meie ökosüsteemiga teeb, ja milliseid kalu välja surub, aga negatiivne stsenaarium õnneks ei täitunud.

Tegelikult võib ju öelda, et kõik kalad, kes on siia viimase 10 000 aasta jooksul tulnud, on võõrliigid, sest enne seda oli siin jää. Kui need, kes tulevad, sobituvad siinsesse ökosüsteemi, siis nad ei tee kahju, ja sama võib öelda hõbekogre kohta – teiste karplaste, näiteks säina või särje arvukus on võib-olla veidi alla läinud, aga mitte nii, et seda võiks näha loodusele või kalandusele traagilisena.

Järgmine tulija oli ümarmudil, kes tuli kümmekond aastat tagasi ja on nüüdseks samuti väga arvukas terves Läänemeres. Ka siis oli hirm, et äkki ta sööb välja lesta, kellele ta on kõige suurem toidukonkurent, süües põhja peal väikseid karbikesi. Lesta ongi vähem, aga seegi ei tundu olevat nii traagiline, sest õnneks on ümarmudil leidnud koha röövkalade toidulaual: teda söövad näiteks ahven, koha ja haug ning pisemaid ümarmudilaid isegi siiad ja säinad. On arvatud, et ahvena alammõõtu peaks seetõttu tõstma: et meil oleks võimalikult palju suuri ahvenaid, kes on eriti aplad noori ümarmudilaid sööma. Ja kui noored süüakse ära, siis jääb ka vanasid vähemaks.

Nii et kokkuvõttes ei ole need kaks liiki, kes siia on tulnud, õnneks meie mere ökosüsteeme segi paisanud. Nad on siia mingil määral integreerunud ja leidnud oma niši.

Kuidas võõrliigid siia jõuavad?

Ümarmudil tuli ballastveega Mustast merest. Võib ju küsida, et kui mingi kala siin vetes päris hästi hakkama saab, siis miks ta siia juba varem ei ole tulnud. Maakera on ju päris vana. See, et Läänemeri on võõrliikide suhtes hästi tundlik, on tingitud sellest, et ta on mage, riimveeline meri. Kuna teised riimveelised maailmamereosad, nagu näiteks Must meri, asuvad meist kaugel, siis ei ole kalad saanud soolase ookeanivee barjääri tõttu siia tulla. Kui aga tankerid pumpavad ühes riimveelises veekogus tünnid täis ja lasevad teises tühjaks, siis transpordivad nad sellega kaasa tohutult elustikku, ja mitte ainult kalu. On küll reeglid, et ballastvett tuleb ookeanis vahetada, aga ikka juhtub, et seda ei tehta.

Kuidas mudil maitseb?

Mulle isiklikult väga ei maitse, aga maitsed on erinevad. Osa ütleb, et pole viga. Muide, üks kala, keda me siin võib-olla varsti näeme, on tõepoolest väga hea maitsega ja see on gorbuuša, üks Vaikse ookeani lõheliikidest. Kunagi tõid venelased gorbuuša Kamtšatka piirkonnast Valgesse merre, tahtsid seda rikastada, ja ta hakkas seal hoogsalt paljunema. Nüüdseks on ta jõudnud juba Norrasse ja Rootsi ning liigub lõuna poole. Põhimõtteliselt me ju ei taha siia ühtegi uut liiki, tahame kaitsta oma ökosüsteeme sellistena, nagu nad on. Aga kui merre tuleb võõrliik, nagu näiteks tuli ümarmudil, ei ole selle vastu midagi teha. Võib küll püüda arvukust alla suruda, aga kui sellega lõpetad, siis hakkab see jälle tõusma. Pigem mõeldagi nii, et mõni röövkala, nagu ahven, ise tema arvukust ohjes hoiaks.

Markus Vetemaa: «Need, kes plaanivad rajada tuuleparke Liivi lahte, peavad arvestama, et see on väga tähtis räime kudemisala.»
Markus Vetemaa: «Need, kes plaanivad rajada tuuleparke Liivi lahte, peavad arvestama, et see on väga tähtis räime kudemisala.» Foto: Lauri Kulpsoo/Horisont

Kui rääkida veel tuuleparkidest, siis millist mõju nende rajamine kaladele avaldab?

Lühidalt võib öelda, et me oleme need kohad, kuhu tuuleparke praegu rajada plaanitakse, üle vaadanud ja tundub, et põhjakalade poolest erilisi probleeme pole. Saksamaal ja Taanis, kus on merre juba tuulikuid püstitatud, on näha, et nende vundamentide peal hakkavad kohe kasvama karbid ja karpide järgi tulevad kalad, näiteks tursad. See tähendab, et tuuleparkide ümbruses võib kalu olla isegi rohkem kui mujal.

Aga loomulikult on tegemist hästi kompleksse küsimusega. Kui merepõhi on kivine ja me paneme sinna betoonpostid, siis me ei muuda suurt midagi, karpidel tekib lihtsalt rohkem võimalusi, kuhu kinnituda. Kui aga tegu on liivase põhjaga, kus karpe varem ei olnud, ent nüüd me paneme sinna betooni, kuhu peale tekib karp, siis on see mõneti nagu võõrliigi sissetoomine sellesse keskkonda. Võib-olla on need karbid kuidagi kahjulikud teistele loomadele, kes seal elavad.

Mis aga kõige problemaatilisem: need, kes plaanivad rajada tuuleparke Liivi lahte, peavad arvestama, et see on väga tähtis räime kudemisala. Igal kevadel tuleb avamereräim Kura kurgu kaudu Pärnu lähedale kudema. Kui nüüd panna sinna ette mürisema tuulepark, mis tekitab müra ja vibratsiooni, siis tekib küsimus, kas räimed, kes on ühed tundlikuma kõrvaga kalad üldse, tahavad sealt läbi ujuda. See tuleb alles välja selgitada ja selleks me plaanime alustada 2023. aastal suurt ja võimast eksperimenti: teeme müra ja vaatame, mida kala teeb, kas tuleb läbi või ei tule.

Me teame olemasoleva teaduskirjanduse põhjal, et heeringlased kuulevad väga hästi müra, aga kuidas nad sellele reageerivad, me ei tea, sest kusagil mujal maailmas ei peeta räime nii tähtsaks kui Eestis. Taanis, Saksamaal ja Rootsis öeldakse, et räim on tursa toit. Neid see ei huvita, aga Eesti kalureid huvitab räim väga, ja nii ongi vaja teha uuringuid ja koguda spetsiifilist kalateaduslikku teadmist.

Milline on Läänemere tulevik? Kas meil õnnestub negatiivseid suundumusi heaks pöörata?

Kui katsuda endas optimismi leida, siis tundub, et optimismiks ikkagi on natuke alust. Eeskätt annab lootust see, et otsene mürgisuseoht on kadunud. Olid ajad, mil Läänemeri oli väga mürgine: saastatud DDT, kloororgaaniliste ühendite, raskmetallide ja muude ohtlike ainetega. Selles mõttes ma näen, et inimesed on võimelised Läänemere ääres mõtestatult tegutsema, kaitsemeetmeid kehtestama ja sellel on ka tulemus. Ja ma usun, et äkki me suudame ka lämmastiku- ja fosforisaastuse üheskoos ja eeskätt koos Venemaaga kokku tõmmata.

Ja kui me räägime veel positiivsetest asjadest, siis mõelge näiteks sellegi peale, millised on kohati Sri Lanka, Vietnami või India rannad: liiva pole ollagi, on vaid ühtlane plastimass. Meil midagi sellist pole, meil ei loobita rämpsu niimoodi vette. Nii et on lootust, et ehk me ikkagi suudame mere reostamist tulevikus rohkem kinni keerata.

Aga mis puutub kliimamuutustesse, siis käib sellega ilmselt paratamatult kaasas, et mõnede liikide, näiteks siia arvukus väheneb, ja soojalembeste kalade arvukus suureneb. Samas tuleb siingi arvestada, et kaladele on omane teatav plastilisus. Näiteks on osa hauge hakanud kudema teistest varem: esimesed koevad juba märtsis, viimased alles mais. Sama liigi isendid jagunevad eri rühmadesse, kes käituvad erinevalt, otsides endale erinevat ökoloogilist nišši. Võib arvata, et kliima muutudes neist osa arvukus suureneb, ent teistel see kahaneb. Liigid on võimelised adapteeruma ja seega ma arvan, et haug jääb meile ikka elama.

Teine on olukord Peipsis. Meres leiab külmalembene siig ka kõige kuumemal suvel põhjakihtides ikka külmaveelise refuugiumi, kuhu peitu pugeda, kuid Peipsi soojeneb tervenisti üles. Seega on karta, et külmaveeliste liikide, nagu peipsi siig, rääbis ja tint, arvukus kahaneb. Selles mõttes pole kahtlust, et kliimamuutused toovad muutusi ka kalandusse.

Kas sa ise sööd palju kala?

Ma ei söö juba mitu aastat liha, kala söön aga peaaegu iga päev. Ma saangi kogu loomse valgu kätte kalast. Meetodeid, kuidas kala valmistada, on ju nii palju: suitsutada, praadida, suppi teha. Võib ju öelda, et räimes on kilo kohta kindlasti rohkem kloororgaanilisi ühendeid kui sealihas; et sealiha on selles mõttes puhtam. Aga kui me vaatame, mida toitumisspetsialistid ja arstid räägivad, siis on räim, kust saab näiteks küllastamata rasvhappeid, sealihast jällegi nii palju kasulikum, et see kompenseerib selle väikese saastuse täielikult.

Ma pole muidugi põhimõtteline lihasöömise vastane, söön vajadusel ka liha, näiteks kui mõnel üritusel muud ei pakuta, ning käin ka paar korda aastas jahil ja söön siis loomulikult saagiks saadud põdra liha. Tavamenüüs on mul aga ikkagi pigem kala.

Mis kala sulle kõige rohkem maitseb?

Võib-olla ahven ja räim. Lest on ka hea, aga seda sai vahepeal nii palju söödud – kodusaarel Vilsandil suurt muud vahepeal võrguga ei saanudki –, et tüütas natuke ära. Selge on see, et angerjas maitseb kõigile, aga räim on meil minu meelest meeletult alahinnatud. Meie inimene teda eriti ei taha. Meil tahetakse sellist kala, kes näeb välja nagu põrsas: suurt koha, suurt lõhet, et lõikadki kohe selliseid pakse viile ja paned pannile. Selline on Eesti kalatarbija eelistus.

Venelased ja asiaadid on kalatarbimises rohkem korilase moodi, söövad ka väga väikseid kalu. Kui meie räim elaks näiteks Jaapanis või Hiinas, siis hinnataks teda väga. Võtame näiteks suitsu- või praeräime – täiesti suurepärane kala! Ja samamoodi on ahven ülihea praekala, aga millegipärast neid alahinnatakse. Ilmaasjata!

Artikkel ilmus ajakirja Horisont septembri-oktoobri numbris.

Foto: Horisont / MTÜ Loodusajakiri
Märksõnad
Tagasi üles