Ain Kallis ilmast ja muusikast
/nginx/o/2021/10/13/14136453t1h60ef.jpg)
Pärast pikka põuda tundus vihmasabin kauni muusikana.
Tuttav talunik Põlvamaalt
Toksinud internetti sõnad «Ilm ja muusika», tuli vastuseks: «Muusika. 16 °C, tuul 20 km/h, pilvine juures 270 m». Selgus, et Muusika on Harjumaal Saue vallas asuv küla, mille hetkeilma kohta andis sellist teavet üks välismaine ilmaportaal. Ent muusika kui kunstiliigi ja ilma kui pidevalt muutuva atmosfäärioleku seosed on palju põnevamad arvuti tehtud kuivast prognoosist, kirjutab Eesti keskkonnaagentuuri peaspetsialist Ain Kallis.
«Sa ei pea olema ilmamees, et teada, kust tuul puhub,» deklareeris Bob Dylan ühes oma laulus. Ja ei pea olema helilooja, et aru saada ilmanähtuste mõjust muusikuile. Muide, just kasvamine heitliku ilmastikuga Minnesota osariigis olevat avaldanud suurt mõju Dylani mõttemaailmale: «kas tõesti teab vastust üksnes tuul», nagu kõlas tema vast kõige kuulsamas laulus.
Meteoroloogiline muusika
Muusika ja ilmastikunähtuste vahelisi seoseid on uuritud märksa vähem kui selle seoseid maalikunstiga (vt «Ilm ja kunst», Horisont 1/2017). Brittide meteoroloogiaselts avaldas 2011. aastal kahe meteoroloogi, Karen L. Aplini ja Paul D. Williamsi uurimuse «Meteoroloogilistest nähtustest Lääne klassikalises orkestrimuusikas». Lähemalt analüüsiti 35 teost, alates Vivaldist ja lõpetades Maxwell Daviese «Antarktika sümfooniaga» aastast 2000. Tuli välja, et kõige populaarsemad ilmastikunähtused «tõsises» muusikas on tormid, nii tavalised kui ka võimsad äikeserajud. Esimesi esindasid nimekirjas näiteks sümfoonilised poeemid – Sibeliuselt «Tapiola» ja Tšaikovskilt «Torm» (Shakespeare’i ainetel), samuti Vivaldi kontsert «Torm merel».
Selleks et mitmetes teostes äikese mürinat kuulda, ei pea olema muusikaharidusega. Kõuekärgatusi ja -kõminat kostab eriti kujundlikult Beethoveni sümfoonia nr 6 «Pastoraalne» neljandas osas, mille pealkirjakski on helilooja pannud «Äike. Torm», samuti Rossini ooperi «Wilhelm Tell» avamängus. Kel on mahti vaadata-kuulata viimast lugu YouTube’ist – esimene pikseaksatus käib umbes neljandal minutil.
Parimaks tormi kujutavaks heliteoseks on nimetatud Richard Straussi «Alpi sümfooniat». Selles võib kuulaja ette kujutada päevapikkust teekonda mägedes. Pärastlõunal (sümfoonia 37. minutil) tabab matkajaid tugev äikesetorm. Selle esitamiseks on orkestris ette nähtud kümme löökriista: trummid, timpanid, tamtamm, kõuemürin ehk lastra (suur metalltahvel, mida lüüakse trummipulkadega) ja tuulemasin. Peale selle orel.
Muide, kõrgel mägedes on äike päris kohutav elamus, eriti kui juuksed elektriseeruvad ning alpikirka hakkab sädemeid pilduma.
Kui pikset oleme vast kõik ise imiteerinud plekitahvleid väristades, siis tuulemasin on suur vändaga trummel, mille pöörlemisel tekib riide ja puidu hõõrdumisel tuult meenutav heli. Seda riistapuud on oma teostes kasutanud väga paljud heliloojad, näiteks Wagner, keda on nimetatud ka muusikust meteoroloogiks – sedavõrd hästi on ta suutnud ilmastikunähtusi helikeeles väljendada –, ning Rossini («Sevilla habemeajaja») või Ravel («Daphnis ja Chloe»). Suure tuulemasina väntamist pole peljanud ka kerge muusika loojad, nagu Pink Floyd ja The Beatles.
Üks meie oma helilooja – Veljo Tormis – on aga ilma ja muusika ühendanud juba pealkirjas, see on «Pikse litaania», teos meeskoorile ja suurele trummile!
Klimatoloogiline muusika
Selle alla kuuluksid muusikapalad, mis on seotud aastaaegadega. Tuntuim helilooja selles vallas on muidugi Vivaldi. Tema kontserttsükli mõistmiseks on helilooja arvatavasti ise kirjutanud 12 sonetti. Kevades näiteks võiksime kuulda äikest, mis püüab loodust vabastada talve vangistusest, suve algul domineerib Itaalia rammestav kuumus põhjatuulega, samuti äike rahega. Sügisele viidatakse sonetis kui jahutavale tuulele. Talvel on ilmaelemente õhus tunda õige palju: kõle põhjatuul, ajuti puhub lõunast sirocco, maas on jäine lumi.
«Tsükli iga kontserdi muusikaline tekstuur on erinev vastavalt kujutatavale aastaajale. Pizzicato «Talve» taustal on itaaliapärase jäise vihma krabin. Forte, mis on «Suve» keskmises osas Piano’de vahel, kujutab aga äikest.» Nii kommenteerivad esitatavat asjatundjad Vikipeedias.
Siinkohal meenus järgmine lugu. Ema pärib eliitkooli esimesse klassi kandideerivalt pojalt: «Kuidas läks?». Poeg: «Küsiti, et mitut aastaaega ma tean, vastasin, et kolme …» Ema: «Aga neid on ju neli!» Poeg: «Meenusid Haydni oratoorium, Tšaikovski klaveripalade tsükkel ja Glazunovi ballett. Aga näed, Vivaldi ei torganud pähe!»
Kliimat kajastava muusika tundmine võimaldab teha mitmesuguseid uurimusi. Näiteks korraldati 2010. aastal Iirimaal küsitlus tudengite muusikalistest eelistustest aastaaegade kaupa. Mida siis teadlased leidsid?
Tudengite lemmikud olid bluus, dzäss, klassikaline ja rahvamuusika (st mõtisklev ja keeruline muusika) sügis- ja talvekuudel ning räpp, hiphop, soul, funk ja elektrooniline tantsumuusika (st energiline ja rütmiline) suvekuudel. Keerulisema ja tõsisema muusika soosimine sügis- ja talvekuudel, mis on ilmade poolest karmimad, ja elavama, energilise ja rütmimuusika eelistamine vähem koormavatel kevad- ja suvekuudel, mis on tulvil ühiselulist tegutsemist, sobib kokku nn keskkonna turvalisuse hüpoteesiga.
Nimetatud uuringutest olevat ka praktilist kasu. Näiteks võivad nad aidata ennustada, millal tarbijad ostavad suurema tõenäosusega teatud žanri muusikat või millal on artistil või plaadikompaniil kõige soodsam aeg reklaamida teatud tüüpi muusikat.
Teades inimeste muusikaeelistusi, saab võidelda samuti aastaaegadest põhjustatud psüühikahäiretega (SAD). Ehkki sedalaadi häirete all kannatavad inimesed soovivad kuulata mõtisklevat ja keerulist muusikat sügisel ja talvel, võib selline introspektiivne sisu tugevdada seisundiga kaasnevat isoleeritust ja depressiooni. Uurijad arvavad, et energilise muusika kuulamine võib mõningal määral aidata sääraseid negatiivseid mõjusid vähendada.
Ajaloost on teada ka üks muusikapala, mille esitamine tekitas tuhandetes kuulajates paanikat. See oli Irving Berlini laulu «White Christmas» (eestikeelses variandis «Taas sajab valget lund») kõlamine eetris 29. aprillil 1975. aastal Saigonis. Ehmatav ei olnud mitte loo esitamine kevadel, vaid tõik, et see oli signaal ameeriklastele: viimane aeg on Vietnamist jalga lasta! Muide, paar nädalat varem tuli jaapanlastest ajakirjanikele toda laulu tutvustada, et nad õigel ajal meloodia ära tunneksid.
On laule, mis võivad edastada ilmastiku kohta valeteavet. Näiteks kuuldes Marju Kuuti või Marju Länikut laulmas «Ring, ring, ring ümber kahvatu kuu, ring, ring – nüüd läheb külmaks, mis muud!», saate sünoptilisest situatsioonist hoopis vale ettekujutuse. Rõngas Kuu või Päikese ümber näitab meile, et taevasse on ilmunud väga kõrged kiudkihtpilved, enamasti saabuva sooja frondi ennustajad.
Seega oleks laulu eestikeelse variandi autor pidanud Marjude suhu panema meteoroloogiliselt korrektsed värsid: «Ring ümber kahvatu Kuu – nüüd läheb soojaks, mis muud!». (Muide, tolles ABBA laulus anutakse: «Helista! Helista!»)
Ja veel. Tänapäevaste meditsiiniteadmiste järgi ei ole sugugi paslik toimida nii, nagu laulab Helgi Sallo: «Ja kui oleksin homme Batumis ma, / ennast neegriks siis päevitaks luuni ma» («Sõit pilvelaeval»).
Lõpetuseks muusika seosest kliimamuutustega: Stradivari-aegsete viiulite imepärane kõla oli tingitud väikese jääaja külmadest suvedest – pillide valmistamiseks kasutatud puit oli erakordselt tihe.
Ain Kallis (1942) on meteoroloog, klimatoloog ja publitsist. Tema peamine uurimisvaldkond on Eesti kiirguskliima. Töötab peaspetsialistina Eesti keskkonnaagentuuris.
Artikkel ilmus ajakirja Horisont septembri-oktoobri numbris.
